26. märtsi ringkäik

Lihtsalt kooserdasin ringi. Peenardes nahistamiseks oli ilm liiga tuuline ja külm. Aed seisab ühe koha peal. Need arengud, mis on, on sedavõrd väikesed, et neid peaaegu polegi. Pildistasin jälle ühe osa okaspuid. Okaspuude ja okasnumpsikute arvu peaks kahekordistama. Hetkel on jälle see tunne, et ainult okaspuud võiksidki olla :D

roomav kadakas ´Limeglow ` J. horizontalis on endiselt üks mu lemmikkadakas. Aeglane ja eriti võrratu talvevärviga.

roomav kadakas ´Pancake ` J. horizontalis peaks olema ka aeglane ja väike. See on talvel hoopis kummalist värvi. Et tegu alles eelmisel hooajal istutatuga, siis ei oska kasvamise kohta veel midagi realset kosta.

kääbus-mägimänd P. mugo var. pumilo peaks ka üsna vähe ruumi nõudma ja üldse oleks muidugi tore kui see suuremaks ei kasvakski :D

korea kuusk P. koraiensis on ka endiselt lemmikute nimekirjas. See ei kasva just tormilise kiirusega (pargipuuna võiks ju) aga kasvab kuidagi eriti volüümikalt ja okkavärv on ka mõnus

viimase selle korra okkaline on minu tupsununnu harilik mänd P. sylvestris, mida ma igal aastal põhjalikult kujundlõikan :)

Asju näeb siis kui pilte teha. Mul polnud õrna aimugi, et keegi hoiab minu rahnukese peal mingit varandust :)

Mõnda peab kohe alati pildistama. Iga kord kui ma seda kaske vaatan, tekib minus mingi vaimustus ja rõõm sellest, et see kasvab ja kosub ja sellest, et on olemas sellised tüved.

dauuria kask B. davurica

ja et on olemas sellised pungad 

hall pähklipuu J. cinerea

ja et on olemas sellised oksad

udaa paju ´Sekka ` S. udensis

Lillerindel on asjad uskumatult lahjad aga ega tegelikult polegi veel aeg. Kuigi paiselehte vist juba võiks olla :D Kui paljudel krookused ja võrkiirised ja mitmed muud juba õitsevad, siis minul alles hakkavad osad neist nuppe tegema. Õitsemisest asi veel kaugel. 

aga ka lehtedest on kasu :) üks eelmisel aastal maasse saanud tulpidest (kohe ei märganud silti vaadata ja nüüd õue ma seepärast veek ei traavi

Üks õis ka lõppu. Ometi on see lehtede vahelt välja pugenud ja ei pea enam kõhuli pilti tegema.

must lumeroos H. niger

vahepeal Põhja-Eiteamiskusmaal...

...on suur kevad kätte jõudnud :D Kirjutiivakud on juba nokkapidi koos ja tume-teravuimikud kohe, kohe kohtumas.

Tegelikult hakkan juba pisut murelikuks muutuma. Lootsin, et peale neid väga pööraseid ja lapsemeelseid uksi (hakkan vist ise ka tasapisi harjuma) rahunen kuidagi maha või nii. Aga oh ei. Kui kuldsed liivad kätte võtan, siis juba poole rea peal muutun kärsituks ja ega ma eriti taimekataloogideski püsi. Ainus koht kus mul on õnnis olla, on köögis barjääri taga pintsel pihus. Aga mis sedasi aiast saab ? :( Pealegi ma kujutn ette, et kõigil mu häädel sõpradel läheb ainuüksi mu nime kuuldes või lugedes silme ees kirjuks. Palun teeme nüüd nii, et keerame suured tuuled kinni ja laseme ilma natuke soojemaks :) Või, mis teie arvate.

Aga aed iseenesest on vana koha peal, ei mingit liikumist. No kui, siis millileeter :) aga sellest järgmises kirjatükis :D

peaaegu

Peaaegu mustvalge. Sutsuke sinist lipsas sisse aga keskmise päevavalgusega pole sedagi. Selline väike knihvakas siis :D 

Lugu ise selline, et Põhja-Eiteamiskusmaale saabusid esimesed suvitajalinnud. Üks perekond väike-sinituttlinde (viimasel hetkel, sest munemise aeg oli käes) ja kolm perekonda suur-sininokkasid. Vot nii :D

Homme saab vist aeda siblima ja kui ei saa, pole ka hullu. Eksperiment mustvalge tahab arendamist 

nojah...

...ja eksole. Kui kõik algusest peale ära rääkida, siis ... :D Oleks mul see esikukapi uste mõte koitnud siis kui alumise kapi korpuse materjal oli. Siis oleks tulnud ustele hundikari. Seekord oli puit imelik. Algul tundus, et selles on palju aga kui jooni vedama hakkasin, siis nagu ei olnud ka või oli hoopis liiga palju. Välja tuli totaalne lastekas :D Ju mul siis ongi selline periood praegu, päris tühjalt kohalt ei tule ka midagi. Kogu selle pillerkaare tasakaalustab pruunides toonides (tulevane) esik ja enamasti seal valitsev hämarus. Pealegi on kapp nii nurgas, et kohe seda ust ei näe ka. Oluline on ka see, et alati saab kasutada kas höövlit või värvirulli :D Praegu las olla nagu on, kuniks närvidele käima hakkab :D

koos modelliga :D

värvid ei ole 100 % õiged, on enam-vähem

Aga nüüd on küll sedasi, et tunnen veel moraalset kohustust teha kolm värvilist lauajupikest ja siis  tuleb Convert to Grayscale. Ja Ülo tõi mulle joonistusploki ! Aga te võite ju kokku lugeda mitu nägu nendel ustel on :D

tere uus kevad

Kõigile ilusat uut kevadet !

Ametlikult on see siis käes. Hommikul kodust minnes nägin õrna lumekirmet, kui tagasi jõudsin oli see sulanud aga temperatuur ikka selline poolpluss, poolmiinus. Termomeeter venitas ennast napilt üle 0 aga jube vastik tuul nullis selle sisuliselt alla 0. Tegelikult täiesti normalne märtsiilm. Mitte selline päid segi ajav soojus, mis vahepeal kõik aiainimesed kel vähegi võimalik välja ajas. Alles kolmandal päeval kui suur tükk peenraid ära korrastatud, jõudis minulgi kohale, et pagan, talv ju alles. Ja kes lubas, et talvel ei rohi ? Õnneks olid ööd enamasti külmad ja taimed ei kiirustanud. Need, mis peavad, need ka õitsevad ja neid pn vähe.

Leidsin oma kadunud gargari krookuse C. gargaricus nelgimätta alt kätte :)

 pilt sai vilets  :( ja ainult 2 õit, eelmine aasta oli rohkem, ehk tuleb veel

üks amuuri adoonistest A. amurensis õitseb, teine alles hakkab maa seest välja upitama ennast. Neil on küll väike nihe õitsemisega sees aga nii suurelt pole varem olnud

aed-lumekupp ´Guinea Gold ` E. x thubergenii võiks küll pisut pikema sammuga laienema hakata

olümpose kevadik Draba pruniifolia sätib ennast õitsema

Seega ei midagi uut ega põnevat veel pole. Hea aeg okaspuid pildistada. Kõik on kenasti nähtavad. Tegingi seda. Üleeile . Mingi osa püüdsin fotokasse aga kõiki korraga enam ei jaksa. Pildistasin ja tänasin ennast, et mul on okaspuude vamm ka varem peale käinud. Mõned on ikkagi juba arvestatavalt kasvanud.

korea elupuu T. koraiensis on jälle sutsu juurde võtnud. Küll on sel toredad alt valged okkasoomused :)

Pildistasin seekord umbes 60 okaspuud. Täna oleks ju hea valgus olnud aga fui milline õudne ilm. Paar pildikest veel üleeilsest.

harilik elupuu ´Golden Tuffet ` T. oxidentalis on hästi aeglane ja naljakas mätas

kirju kadakas ´Blue Star ` J. squamata  on üks neist, mis kasvamisega ei kiirusta

mägi-ebaküpress ´Filifera Nana ` C. pisifera pole ka mingi kiirustaja

harilik mänd ´Gold Coin ` P. sylvestris särab nii päikesega kui päikeseta

Kevadel on ka kirjuokkalised kuidagi erksamad ja paremini nähtaval

sabiina kadakas ´Variegated ` J. sabina sai suve lõpus kolitud aga õnneks on täie tervise juures, loodan et nii ka jääb.

Paar mätast kivilast ka.

Forsteri kukehari ´Silver Stone ` S. forsterianum  kevadine nägu, pärast on hallikasroheline

nimetu koos lisaga :D eelmisel aastal TÜBA aianduspäeval Haide aiast ostetud, kahasse õega ja jagamise käigus haihtus silt, mäku ka :( kuskil kuklas tiksub hanerohi ? kas kellelgi kasvab selline ja kui, siis mis võiks tema nimi olla ? 

Mida siis talvele järele hüüda ? Haltuurategija talv oli. Lund eriti ei andnud, õnneks külma ka mitte. Oli selline ei üks ega teine. Paistab, et aed on rahul. No ju siis aednik ka :D Oma viimastel päevadel talv muidugi püüdis oma ebamäärasust kompenseerida igasuguste põnevate loodusnähtustega. 

VIRMALISED 17.-18. 03. öösel. Sellist vaatepilti polnud ma enne näinud. Peale seda pole ma enam kindlasti see, kes ma olin varem :D

Päikesevarjutus ja superkuu 19. 03. jäid nägemata, sest taevas oli pilvekardinad tihedalt ette tõmmanud. Aga eks neid ole varem ka nähtud.

Talve viimasel päeval põrkus Ülo väljakutsele sõites metsseaga. Pehmelt. Siga jalutas edasi, auto sai pisut kriimustada. Õnneks peale selle, et Ülo lõplikult metsanotsude peale vihastas midagi hullu ei juhtunud. Vot selline tähtis uudis siis siia lõppu. 

Ja ärme kallid aednikud ennast siis ka sel kevadel ära nikasta, hoiame ennast, sest kes ikka kui mitte ise. Varsti saab istutama hakata :D

vahepeal aias...

...pole tegelikult suurt midagi juhtunud. Külmad ööd hoiavad tormakaid tagasi. Selles on Futul küll tuline õigus, et peale määmbruari tuleb mäprill. 

kui muidu võiks arvata, et sügislilled kasvavad, mis mühin, siis selle armeenia sügislille ´Tivi ` Colchicum szovitsii puhul pean rõõmustama, et teine õis on ka tulnud :)

krookustest asutab ennast ainukesena õitsema Crocus aga kas Fuscotinctus või Saturnus, kes seda enam teab. Üldiselt tundub, et need on üks ja sama.

ma ei tea kuidas teistel aga mina peaks musta lumeroosi Helleborus niger normaalseks pildistamiseks kõhuli viskuma

see nimetu laseb ennast küll imetleda ja pildistada

aga siit tuleb minu aia esimese märtsikellukese õis. Täna oligi juba lahti.

see talv jättis ka kännule roninud hariliku luuderohu Hedera helix kahjustamata

Täna tegin põhjaliku ringkäigu. Puittaimed on ilma igasuguste kahjustusteta, senini. Eelmisel aastal Muhedikult saadud miljon iirist tunduvad ka kõik olemas olevat. Ka kõik uued ja pisikesed kaktusetibud on naksid. Kui mitmed on kurtnud leviisiate talvitumise üle, siis mina ei saa kurta. Ka kolm Delospermat viiest on kindlasti elus. No aga ega seda talve ju senini eriti ei olnud ka. Pean tunnistama, et täis ringkäik minu territooriumil võtab ikka päris kaua aega ja peale seda peab lausa puhkama, et natuke tööd ka teha. Palju ju teha veel ei saa. Suurt riisumist ma ei toimeta, küll esimene niitmine riisub. Peenrad kõik veel täielikult ei kanna, jälg sääb pisut sügav . Aga väikeste sibulike kasvukohti sai puhastada küll.

Vanasti ei osanud ma Arendsi kivirikust suurt midagi pidada aga nüüd, kui see mul teist hooaega selline välja näeb... ooh, peab erivärvi õitega sorte vist mõned soetama :)

ka harkjas kivirik Saxifraga trifurgata näeb suurepärane välja.

kaderohi Scleranthus elas selle talve üle

eks kivilas oli numpse veel aga päikest oli liiga palju, et norm pilti saada :D

Eks ma homme uurin edasi. Need paar sooja päeva mida lubatakse tuleb ära kasutada. Ja homme külvan ma kasvukasse redised ja kausiherned. Sain seemned kätte :D

14. märts

Seekord ma tunnen, et ma ei oska seda kõike väljendada, mis hinges ja südames on. Seda on palju. Eriti tänutunnet ja armastust.

Eile oli siis näituse ülespanemise päev. Sellest hetkest kui ma sain teada, et mul on superabilised, ma enam ise ülespanekule ei mõelnud. Ülol olid tehnilised lahendused ka enam-vähem selgeks mõeldud. Päev või kaks enne meenus, et mul vist on ka nimi ja näitusel võiks ka nimi olla. Tegin sildi :) Vahepeal tegelesin õe palutud käsulauaga või on see palvelaud või meelespealaud :D

pole enam ei käekirja ja ilusast kirjast on ka vaid kauge mälestus aga oma eesmärgi see lauake vist ikka täidab :)

Aga ikkagi see eilne päev. See oli nii lõpmata ilus, tore ja rõõmus, et sellesse olekski pidama jäänud. 

Ott ja Ülo hakkasid kiirelt ja otsustavalt tegutsema. 

Mina ja Aidi hakkasime ennast tasapisi targutamiseks ja mokalaadaks sisse seadma, sest mis sa ikka vehkled kui poisid tegutsevad. Pilku tõstes märkasin Kaarnat ja tema tütretirtsu. Vahva, mõtlesin. Kui lapsuke mulle pajutibudega oksakesed ulatas, heldisin hingepõhjani, Pajutibud on kohe midagi sellist, mis alati hinge hellaks teevad. Ilmselt nii jääbki. Kaaren, ma ei suuda meenutada, kas ma kallini jõudsin? Mõttes kindlasti aga palun andeks kui mitte tegudes, eks ma ikka natuke pooletoobine sel päeval olin. Ja siis saime tuttavaks elusa Lendava Anniga, mitte virtuaalsega. Need on nii toredad kohtumised ja leidmised.

Mingil hetkel mulle tundus, et nägin vilksatamas Muhedikupapat ! Traavisin asja kontrollima. Ja seal nad olidki, nii Muhedik kui Muhedikupapa, säravad kevadnäod ees. Tõelise üllatusena koos mulle kingiks toodud Näituse Päikesega.

siin on nii tibud kui Näituse Päike, tõeline kevad ja kevadpühade ootus.

Natuke näitust ennast ka.

Ega Muhedike üllatused sellega lõppenud. Raamatukogus valmis saanud, siirdusime Muhedikemaale. Seal ootas meid üks neist imelistest suppidest, mida ainult selles kodus võib saada. Siis varakevadine aiatiir. Nuuskisime läbi kõik nurgad, katsusime läbi pea kõik pungad ja silitasime okasnupsikud. Ilm oli ka super. Mina proovisin ära ka kõik aiapingid :) Ja siis leisime ennast jälle lauast head ja paremat mugimas. Nagu oleks pühad olnud. Olidki. Ma pole ennast ikka väga kaua nii hoituna ja hellitatuna tundnud. See oli nii hea tunne. See oli selline tunne, mida võis vanematekodus kui kogu pere koos tunda kui vanemad veel elasid. Peretunne. Oh kallid kui te teaks kui tänulik ma teile kõigile olen. AITÄH teile kõigile. Näitus iseenesest on muidugi ka rõõmustav nähtus aga õnnelikuks tegite mind teie.

nii ja naa

Nii ja naa on õues. Kui toas aknast vaadata, siis on niiiiii aga kui natuke õues olla on nagu rohkem naa. Tuulutab. Päikest nagu oleks aga lumekupud ikka ennast lahti pole löönud.

Tegelikult ei meeldi mulle see liiga varajane kevad. Esiteks võib tulla veel igasuguseid õudusi elik fuijoovinaid ja teiseks tegelikult on maa ikkagi veel külm, kohati liigniiske ja õieti midagi tarka aias ära teha ikkagi ei saa. Aga meelitab, meelitab hullusti. Täna kuulsin ka oma lõokesed ära. Nii vara polegi ma neid kunagi kuulnud. Ju siis on ka kiivitajad kohal, sest neid on meie kandis hullult palju.

kui tavaliselt on amuuri adoonis see kõige esimene minu aias ja lumekupp passib alles lume all, siis sel aastal on nad tänu lumetusele üsna ühel pulgal.

kohustuslikud nõiapuu õied, sedapuhku siis jaapani nõiapuu. Virgiinia nõiapuu alles mõtleb aga eks temagi peagi.

transilvaania sinilill ´Alba ` tõotab ka peatselt õied lahti lüüa, liik ja roosaõieline on veel lehtedest välja otsimata.

Kusagile on kadunud minu harilikud luikellukesed. Juba elmisel aastal oli teisi vanas kasvukohas väga vähe. Ühe phmakese varjupeenras siiski leidsin. Laialehine lumikelluke on hilisem ja ega ´Suur Tilk ` ka kunagi väga pole kiirustanud. 

ja siit tuleb täitsa uus, sügisel mulda pistetud Galanthus ´Atkinsii ´ ( ka G. atkinsonii, G. nivalis ´Atkinsii `), tegelikult peaks neid ninasid veel juurde tulema. Ma loodan :)

Päris pikad on võrkiiriste ninad, varased laugud juba paarisentimeetrised, varastest tulpidest rääkimata. Ja üldse on pilt rõõmustavam kui eelmisel aastal. 

Nii, et ärge arvake, et mul vaatamata värvipintsli vammile aed meelest on läinud. Igapäevane luurelend on kohustuslik, vahepeal jään kusagile peatuma ja nokin esimest umbrohtu. Ja teen plaane.

Ja siis sain ma hakkama veel ühe suure julgustükiga. Kui midagi fataalset vahele ei tule panen sõprade abiga Elva Linnaraamatukokku väikese näituse üles. Eks Futu viskas õhku sõna näitus ja Lendav püüdis kinni ja ülejäänud kiitsid takka ning vaatamata vingerdamisele ei saanud ma ju peaaegu, et kandikul ette antud võimalust kasutama jätta. Seda enam, et ma sain aru - kõige suurem hirm ongi mul enda mugavustsoonist välja ajamisega. Ega see teadmine muidugi mind paanikahoogudest ei ole vabastanud. Teisalt olen ma nagu natuke õnnelik ja kohevil ka. Inimene on ju edev olevus :D Aga tulgu, mis tuleb. Seega minu ennekõike Elvas elavad sugulased, sõbrad ja tuttavad, alates esmaspäevast 16. märtsist peaks neid lauakesi näha olema.