teisipäev, 29. detsember 2015

naivistlik abstraktsionism

Ku mistahes nähtusele, esemele, olendile nimi anda, siis muutub see kohe nagu selgemaks, tähtsamaks ja suuremaks. Mõtlesin, et kui ma oma võõbatud lauajuppidele mingi stiilisuuna annan, on need ka kohe kabedamad. Naivistlik abstrakstsionism kõlab kaunis kenasti :D Eriti mu viimase oopuse puhul. See on jälle see ülemise unistus. Endale on hea võõbata. Ise tead, mis olema peab ja teised võivad igaüks ise mõistatada :P
hetkel on mul sõltuvus kollase-lilla kombiatsioonidest, nii nagu punapeedistki ja peagi võin ilmselt tõdeda ka sõltuvust ingverisiirupist. Võin mina ikka kergelt sõltuvusse sattuda. :D Õnneks need vahelduvad, muidu võiks rutiini ära surra :D

Muidugi on päris põnev, mida sellel laual nähakse ? Tervikuna. Suurispea-kulli võib  eraldiseisvana mainimata jätta :D





See on iseenesest selline väike vahepala, sest ka sellest võõpamisest ma sõltun ja kui juba paargi päeva vahele jääb, hakkan nihelema. Tegelikult olen alustanud mitme pikema projektiga ja kõigi nende vahele üritan veel heegeldada, lugeda ja suhelda.
Ma hakkan siiani rõõmsalt naerma kui meenutan seda suurepärast hüpnotiseerimistehnikat, millega Tii suve lõpus Pärnus mu ära tegi. 
Selle tulemusena ma jõudsin koju nende täpiliste kuivainekarpidega (neid on palju rohkem) õnnelikus teadmises, et mul oli neid väga vaja ja nendega saab midagi ette võtta. Need neli kõige suuremat on asunud muutuste teele. Kahjuks viskas nüüd külma aga see läheb mööda ja siis saavad väiksemad ka juba uue näo.








No kas pole toredad punased ja nende peale saab nüüd rohelise-valge-mustaga teha ornamenti või midagi muud. Valik on vahva asi aga ma pole siiani veel suutnud seda teha :D Igatahes tulevad nendest ühed toredad topsid milleiganes hoidmiseks :D









Üsna küpseks on saanud mõte uuest laeripatsist, mis väga kindlas suunas liikuvaid kahtalseid energiaid peab hajutama, sest Ülo kümne aasta tagune on juba väga väsinud moega. Puit, värviline klaas, punane ja roheline. Pilt on silmade ees, vaja vaid teostada.

Ja siis muidugi veel EPP - eriti põnev projekt. See areneb hoogsalt ja lähipäevil tahan teha esimese katsetuse aga sellest enne pikemalt ei räägi kui midagi on ette ka näidata.
enne alustamist :D














Ülot tabas vahepeal kuu pildistamise kirg. No, et jõuluks täiskuu ja puha. 
see 27. detsembri pilvel hõljuv taevalatern on päris tore ju :D













ja juudihabe :D sai lõpuks duširuumi lakke. Sinna lakke mahuks veel midagi rippuma. Mulle meeldiks väga roheline duširuum päris hästi.












Ja HEAD VANA AASTA LÕPPU  kõigile, kes lugema satuvad. Olgem positiivsed :D

kolmapäev, 23. detsember 2015

südamest südamesse

Üks lugu vajas kirjutamist. Selline siis :)
Kui kevad oli nii kaugele jõudnud, et oli aeg ärgata, tegi Hr Sisalik esimese silma lahti ja piilus pesast välja. Oo, ja natuke eemal istus kauneim Pr. Sisalik, keda ta eales näinud oli. Süda tegi tugevalt tuks ja avanud mõlemad silmad, tormas Hr Sisalik pesast välja preili poole. Tema südametuksed jõudsid muidu niisama unistava ja pisut veel unisegi Pr Sisaliku südameni ja korraga tundus, et just selle ainsa printis ootamisega oligi preili kogu aeg tegelenud.




Koos veetsid nad kena kevade ja ilusa suve. Olgu siis hullates, toitu hankides, vihmaga kobrulehe all lesides ja teineteist nautdes või kõrvuti päikesetõuse ja loojanguid vaadates. Nad olid otsata õnnelikud teineteise üle. See oli nende kauneim suvi.









Sügise saabudes nad hakkasid pesale mõtlema ja leidnud sobiba, vooderdasid ning kaunistasid seda kuis jaksasid. Kuni aeg jõudis sinnamaale, et oli vaja pessa pugeda. Enne jõid nad kõike meenutades oma viimase sääsetee kivimüüril viimast ilusat ilma nautides.









Kui vahel harva mõni eriti uudishimulik ja jultunud kuu- või päikesekiir kivipraost sisse piilus, leidis see nad õnnelikult magamas. Ninad ja sabaotsad kenasti kooskõlas :D Nägemas und sellest mis olnud ja sellest, mis kõik veel ees.












me vähemalt üritasime

Pööripäevased lõkked on olulised sündmused. Paraku sel talvisel (nõuab head fantaasiat, et ennast õigesse aastaaega paigutada) pööripäeval me täit tuld üles ei saanudki. Kui ikka kuu aega on vett alla sadanud, pole lootustki ka kõige usinamatel lõkkemeistritel haokubu põlema saada :(















Päris tuleta me siiski ei jäänud
tuleurg














peremees mediteerib














tulesõnn














kes, oh kes ? on tulnud, maagilised jõud möllavad :D seekord siis suuresilmalised













ja ongi aeg tuppa pööripäevasuppi sööma minna














Kasvuhoone sel aastal selline. 










Ilusat pühadeaega kõigile. Rõõmu ja rahu südameisse :)

esmaspäev, 21. detsember 2015

lõpuks ometi

Täna saime meiegi lõpuks oma aastalõpu ilu üles pandud. Tubase. Enne ei tulnud ühtegi ideed ega polnud vähimatki inspiratsiooni kui Muhedikemaa päkapikud oma imearmsad lumehelbed ja südame tõid. Nüüd on ikka seski mõttes valged jõulud, et vähemalt toas :D. Tõin täna tagaaiast kõige suurema maas  vedeleva vahtraoksa ( see on ilmne viide meie tormide olematuse  kohta) ja palusin mändidelt mõned käbid. Ei tahtnud anda eriti ja kuhu on vanad käbid suures osas kadunud on täitsa põnev küsimus ? Selline lihtne ilu aga väga raske pildistada, sest igasugust muud kola jääb peale, mida näidata ei taha :)
uut ja päris vana, kaunist Muhediku näputööd ja loodust







































Ise olen rahul ja natuuris on see ikka palju, palju ilusam kui pildil :D










Ilm on aga endiselt ebanormaalselt soe. Meil pole siiki üle +10C veel läinud. Torisen. Tahan lund ja miinuseid. Palju ju polegi vaja aga natuke ikka võiks ju talve moodi olla kui see talv juba kord kohal on. Homme tahaks lõket teha aga kas selle ka põlema saab, on juba iseasi. Peale kõike seda vetitamist ja igapäevast vihmasadu. Vähemalt proovime ja kui ei saa, siis panen kõik majas leiduvad küünlad korraga põlema või no peaaegu kõik.

laupäev, 19. detsember 2015

kuidas ma ikka lõpuks põnnama lõin

Peale kahenädalast vaimset treeningut olin peaaegu kindel, et suudan vallutada Lõunakeskuse ja kõik vajalikud jõulukingid ja muu olulise nänni ühe korraga ära osta. Täna hommikul ärkasin 4.30  kindlas äratundmises, et ei, see on ikka ülimalt kahtlane värk. Lõin arvuti vändast käima ja uurisin Lõunakeskuse poodide nimekirja ja siis juba palju inimlikuma Eedeni nimekirja. Suurt vahet tegelikult ju pole :D Ja Eedenist mitte kaugel on veel Anne Prisma, mis on üldiselt minu lemmikpood, sest seal on palju ruumi ja saab kärul aeledes ringi liikuda. Ajasin vaese Ülo pool tundi varem voodist välja, et alustaks siis juba toidupoest, mis varem lahti tehakse. Eeldasin, et linlased sel ajal veel magavad ja nii ka oli. Mingisse erilisse rüselusse me ihgatahes ei sattunud ja kingid said ludinal ostetud. Mitte lihtsalt, et midagi vaid täitsa vahvad, sellised millega olen ise rahul ja arvan, et ka saajad. Läks seega palju paremini ku ma kartsin. Olen ikka nii metsistunud, et...Imestan ja imetlen neid, kes sellise kaelamurdva trikiga nagu poodlemine hakkama saavad. Ja mõned teevad seda lausa mitu korda nädalas ning eriti kangelaslikud persoonid iga päev :O
Ja Ülo kinkis mulle võimlemismati, kvaliteetse ja loodetavasti kestva. ( Endale kinkis ta paar päeva tagasi mingi väga tähtsa vidina, ma ei oska sellele isegi nime anda). Oli parem aeleda  küll kui mingi tekiliraka peal :D Tunnen ennast juba peaaegu kangelasena. Nädala, terve pika nädala juba olen harjutusi teinud. Peab ütlema, et isegi see tühine treening lubas mul täna toidupoe ilma kärule nõjatumata läbi töötada :D 
Ja üks õhtu tuli ka meie õuele esimene lumi. Tegin kohe kiiresti mõned pildid, sest keegi ei tea, kas seda sel talvel rohkem juhtub. Looda südamest, et ikka juhtub. Valge lumelina on nagu muistine päevatekk perevoodil. Puhas, tallumist välistav ja teeb hinge hellaks ning meeled rahulikuks. Ja ma olen täiesti kindel, et taimedki tahavad puhata nagu me kõik. Mõnusalt koheva teki all soojas. Lumi pidas vastu peaaegu järgmise päeva lõunani aga siis oli juba +8 C taas ja nii see läks.




























































Vot selline lumi siis :D
Aasta lõppemise tunne hakkab sisse tulema. See tähendab, et midagi väga asjalikku enam plaanidesse ei mahu. Küll mahub aga rõõmsaid käimisi ja kohtumisi ja vastuvõtmisi. Juba homme läheme armsate sõpradega armsate sõprade juurde detsembrit tähistama :D Jõulud ja aastavahetus võivad tulla, minul kingid olemas :P

kui juhtub see, mis alati

Juhtus aga see, et nii öelda kingiandmise eelõhtul (mõned kingid lihtalt peavad erinevatel põhjustel enne jõule saajateni jõudma) avastasin, kinki pole, seda omakäelist kinki. Seega maapelasetele põrgutele elik kaubanduskeskustele (homme ma siiski pean ühte neist sukelduma ja kui ma elusana sealt naasen, on aasta jälle hooletu ) loota ei saa. See on peaaegu juba, et minu jõulutraditsiooniks muutunud. Teen ma siis neid nimekirju või ei :( Ikka jääb mõne armsa ja toreda inimese kink mingil põhjusel tegemata. Kas ma vähe olen kudunud läbi öö, lõngakera taskus mööda elamist ringi kõndides, et silmad lahti püsiks. No seekord ei olnud kinki vaja lausa homseks vaid üleülehomseks. Mõtlesin ja leidsin, et see kena inimene kannatab minu naiivse lauakunsti välja, eriti kui see rõõmus ja helge saab olema. Kaevusin sügavale lauavirnadesse, et pilti leida. Imelik on see, et kui parajasti pole pintseldada kas aega või tahtmist või mis ignes, siis vaatab igalt poolt pilt vastu. Aga kui seda on konkreetselt vaja, siis kaovad pildid vahel jäägitult kusagile lauajupi sisemusse. No leidsin lõpuks sellise :)
Hobune Hildegard Hirnam, krants Poollontis ja Hall Kass Keda Öösel Ei Näe oma ajamullis :D

teisipäev, 15. detsember 2015

tulevase teise korruse ilu nimel

Tiksun tasapisi. Traditsiooniline käsitöö on kuidagi kõrvale vajunud. Uus katse Kuldsete Liivadega küll servapidi käib aga edenemine on visa. On palju muid põnevaid projekte paralleelselt teostamisel. Aga need on kõik pikemaajalised ja tulemusi veel käegakatsutavaid pole. 
Korsten on krohvitud ja seega viimane aeg ülemise korruse disainielementidele mõtlema hakata :P Kui neid elemente enam kusagile panema ei mahu, olen ehk ise ka pisut nõudlikum ja pealekäivam, et see ehitus liiguks. Tegelikult on ruumi vaja. Just seda ruumi kus tegutseda oma projektidega. Kõike ikka köögis barjääri taga tegema ei mahu. Paar päeva tagasi oli vaja sõpsi aidata mõnede jõulukinkide dekoreerimisel ja ühe suure pusle paari kaotsiläinud killu taastamisel. Issand kuidas me ära ei mahtunud :(
Paar asja vaevavad südametunnistust. Ühest vabanemisele sain lõpuks pihta. Selga toestav harjutusteprogramm, mis targalt tarkade poolt kokku pandud on kasutusele võetud. Üks võlg tahab likvideerimist, sellega ka eile servapidi alustasin aga kas ka tulemused rahuldavad tulevad veel ei tea.
Ja muidugi paanika. Seda ma olen alati suurepäraselt vallanud. Detsember saab kohe läbi ja siis on vaid kaks kuud oma asjade elluviimiseks. Märts on juba selline suurest aiarahutusest kantud ja sisseelamise kuu uude hooaega. Ja no mida jõuab kahe kuuga. Ainult mõelda :P Hea, et ma vähemalt jõulupaanikat ei põe.
Aga disainielement siis. Ülemise korruse värvid on mul mõttes paigas ja seega võin elemente vorpida küll :D
Eks igaüks näe siin oma. Minu jaoks on selles noorus, vanadus ja lõplik minek.













Ja ma tahan lund. Iiriroheline aed hakkab ära tüütama. Vahepeal tahaks puhast lehte ka näha. 
Öösel nägin lubatud tähesadu. Uhke oli. Tähed puha sabadega ja nii ilusa pika lennuga, et kõik soovid jõudsin korralikult vormistada :D Virmalisi ei näinud aga kummaline rohelin taevas oli küll. 

reede, 11. detsember 2015

väike punane auto elik kummalt poolt vaadata

Nojah, eksole ! Tundus, et ainuke viis sellest pisikesest tõbitsemise ja kurvameelsuse lohust väljaroimiseks on ühe laua võõpamine. Pole midagi parata kui see on sedavõrd toetav ja toniseeriv eliksiir mu praeguses eluetapis :D Midagi väikest ja lihtsat. Ilma loota. Niisama lustiks. Jooni vedades leidsin paar väelooma, väelinnu ja mingid kaks trolli ka tulid. Ok. Väelaud. Väga vajalik asi ju iseenesest. Ajaks kui Ülo laekus, oli mul põletustöö tehtud. Eks ta küsis, et mis ja vaatas ning arvas, et võiks olla küll väelaud. Vaatas siis veel veidi ja järsku tekkis tal silmisse selline kirgas ja selge äratundmispilk. Siin on ju üks auto ka teatas ta rõõmsalt. Misasja ! Vaatasin  ja sa kristuse püstol, oligi. No ja kui ma seda autot juba kord nägin, siis kassilaadset looma enam nagu polnudki :(. Mis väelaud on autoga ? Tänapäevane ? Totaalne jama majas igatahes. Jõudsin lõpuk selleni, et tegu on auto omaduste ja väega :P, sest eks autod ole vahel kahtlaselt isepäised ja iseloomuga.

väike punane auto
kahjuks pole minu oma
1. lendab nagu lind
2. on visa nagu hell emahunt
3. nurrub nagu kass, mis see ju iseenesest ongi
4. omab kahte trolli
   a) lõbusat vembutajat, kes teeb enamasti naljakaid aga üldiselt ikkagi tüütuid kuigi süütuid trikke
  b) tusast tembutajat ja tema tembud vajavad juba enamasti välist sekkumist

Selline vindiga laud siis. See võiks vägagi ära kuluda kellelgi, kes igatseb väikest punast autot. Loitsimiseks või nii. Et VPA ikka tee leiaks igatejani. 

teisipäev, 8. detsember 2015

vahel kohe on nii...

...et tahaks midagi väga tarka öelda või hoopis natuke viriseda. Ma tahaks hetkel kohe mõlemat :) Virisemisega läheb lihtsalt. Esiteks on kallis kaasa kusagilt linnapealt mingi viiruse vist koju vedanud :(. No on ju võimalus, et olen ka lihtsalt külma saanud aga kui keegi pole süüdi, siis pole nagu õige virisemine. Seega.... Miljon pakki taskurätte on kulunud ja pea on paks. Kõik head ja innukad ideed mustmiljoni lennuka projekti teostamisel sumbuvad voodisse ja patja :( Teiseks lõikasin näppu kui tahtsin natuke nikerdada. Mitte just palju aga piisavalt, et puit ära määrida ja kole oleks. Aga seda pean küll ütlema, et hobukastani puit on ka kuivalt väga hästi töödeldav. Kolmandaks on kõik targad mõtted (või vähemalt esialgu targana tundunud ) seni kui kirjutama jõuab alati kusagile kadunud. Tekib lausa kahtlus, et neid pole olnudki aga see ei ole ju ometigi võimalik.
No ja kui midagi tarka enam meelde ei tule, siis räägitakse ikka ilmast. Detsembri esimese nädala sees on olnud rohkem päikest kui terves novembris. Esimesel päeval oli ka, natuke nõrgavõitu aga oli. Nautisin sõnajalgu. Neid talvehaljaid.
Polystichum setiferum Congestun Group, üks lemmikumaid karvik-astelsõnajalgu













Asplenium scolopendrium ´Muricatum ` on lemmik keel-raunjalgade seast













Blechnum penna-marina lihtsalt lemmik roodjalg














Tegelikult on neid talvehaljaid ikka palju rohkem ja need püsivad nüüd kenasti sellises konditsioonis kevadeni. Kui lund ei tule rõõmustavad südant ja silma. Kui tuleb lumi, siis rõõmustab hoopis see.
Detsembri esimesse nädalasse on peale päikese mahtunud veel mitmesuguse tihedusega vihma, mis võinuks hoopis lumi olla aga kui temperatuur on ööpäevaselt +8 C nagu siin on olnud, siis mis lumest me räägime. Tuult on ka sellesse nädalasse mahtunud. Päris korralikuks tormiks meil ei läinudki. Tuul oli tugev ja esines väga tugevaid puhanguid aga midagi ümber need lükata ei suutnud. Tagaaias on vaid väikeseid kuivanud vahtraoksi. Mage. Kuigi kui päris lõpuni aus olla, siis ega ma ei kurda ka. Ja kui aususes veel sügavamale minna, siis sel aastal oleksin ma vist ka iiri talvega nõus kui vahepeal kasvõi nädalakski lund antaks. Põhjuseks teise korruse väljaehitamise algus, mis meid tabas ootamatust suunast. Korstnast nimelt. Korstnapühkija ei olnud meie korstna kõrval nõus aktiks poseerima ja nii Ülo siis selle krohvimisega vaikselt tegeleb. No ja kui juba hoog sees, siis võiks ju ka soojustama hakata ja.... 
Täna paistis päike täiel rinnal, tuulgi oli üsna jõuetu. Kooserdasin pisut ja jalutasin koera, kes vaeseke on nüüd peamiselt evakuatsioonis sieruumides kui juba pimedaks läheb. Raketid, raketid ja veelkord raketid. Aru ma ei saa, kas kuidagi kasulikumalt ei võiks inimesed oma raha kulutada, näiteks taimi osta :P
Imetlen endiselt, täna sai lõpuks ka päikselisi pilte armsast aiahaldjast, kel And nimeks (Anni Irsi suurepärane aiaskulptuuri detail).












veel üks detail, mis on päikesepaistel eriliselt armas ja mida ma iga päev aknast ka näen













Thunberg, mida ma ka endiselt imestuse ja imetlusega vaatamas käin, no mine või mammudega turule :D












tiigil olid täna väikesed jääkohad sees kuigi termomeeter otseselt miinust ei näidanud




























kibuvitsaviljad on ka toredad ja annavad värvi ning särtsu













selliseid pilte annab vaid madalas kaares kõndiv päikene. Kes võiks arvata, et see põõsasmaran on :)












Detembril on kombeks kaduda kiiremini kui teistel aastaaegadel. Arvata võib, et Jõul tabab mind jälle väga ootamatult aga ma ei suuda kuidagi sellise ilmaga mingit jõulumeeleolu endas tekitada. Äkki peaks homme mingi jõuluilu tegema elamisse kui enesetunne vähegi lubab. Äkki...

esmaspäev, 7. detsember 2015

tuuletegijate pere 3

Kui Tu Jummi oli ennast tühjaks naernud, hakkas ta Tuuleeidele ja Tormitaadile selgitama, et esiteks ei ole tema võimuses muuta seda, mille peajumal Suur Ilmastu on aegade alguses paika pannud. Seega tuleb eidel-taadil lihtsalt vähem tangot ja rohkm aeglast valssi tantsida ja sedagi kõrgemal taevakaarel kui tantsu tulemused neid sedavõrd häirivad. Oma tööd peavad nad ikka tegema, meeldib see siis neile või mitte. Teiseks imestas Tu Jummi tõsiselt nende pimeduse üle ja selle üle, et nad pole senini terve oma hiiglasliku suguseltsiga aru saanud sellest, miks Mari Mahemokk ilmale anti. (Vahemärkusena tuleb öelda, et tuuletegijate suguselts on tegelikult üüratu. Nii kole suur, et ega nad ise ka tea palju neid on. Seda enam, et suguvõsa kokkutulekud on neile rangelt keelatud, sest see tähendaks ilmselgelt maailma lõppu. Olulisemaid ikka teatakse nagu onu Orkaani või tädisid Trobm ja Tornaado. Vennad Keeris ja Iil on ka enam-vähem teada. Lugematul hulgal igas vanuses tuulepoiste ja -tüdrukute vahel ei tee enam keegi ammu vahet. Aga kui keegi tahab sellest suguseltsist rohkm teada, siis Mamma Mussoon on alati vabadel hetkedel nõus näitama perealbumeid ja lugusid rääkima. Neid jätkub ilmselt aegade lõpuni.)
Aga tagasi Mari Mahemoka juurde. Olles kord otsustanud Päikesejänkuga abielluda, seda ta ka tegi. Käivad kõlakad, et nad olla seda teinud Prantsusmaal ja võtnud endale nimeks Briis aga ma pole selles päris kindel. Kindel on see, et kõik, mis satub Mari lähedusse muutub ilusaks, õrnaks ja rahulikuks ( kuidas muidu oleks üldse võimalik Päikesejänkuga elada ? ) Tema silmapilgutused ja pisarad, sõnad ja õhkamised, naeratudsed ja naerud, pilved ja esemed tema ümber, kõik hakkab südalema elik siis südame kuju võtma. Mari sündiski selleks, et kogu ülejäänud pöörase suguseltsi tegusid siluda ja mahendada ning maalastele vahepeal natuke rõõmu ja hõlpu ka anda. Ka Tu Jummi armastab Marit väga ja selle näitamiseks tegi ta viimaks nii, et Maril ja Päikesejänkul ei sünni mitte ainult väikeseid päikesejänkusid vaid ka kõik maailma ilusad hetked on nende lapsed. Sedasi saab kogu maailm Marit armastama.

teisipäev, 1. detsember 2015

tuuletegijate pere 2

Ega Tuule Eit ja Tormi Taat pole ju tegelikult mingid kurjamid. Teevad oma vajalikku tööd ja teevad seda armastusega. Varem olid purjekad ja tuuleveskid, nüüd tuulegeneraatorid ja igasugused lõbulennuriistad ning lõppude lõpuks, õhku on vaja vahel liigutada ka. Kurja tormi ei tee nemad üldse heal meelel. Kui ülemus Tu Jummi (tuulejumal, all vasakus nurgas, irvitav) käsu annab, sest on maailma peale millegipärast pahane, siis nad peavad ja sellistel puhkudel võtavad ka oma vanema tütre Tuuli Toruhuule punti. Aga vahel neil lihtsalt kukub sedasi välja, et tuleb torm. Nad nimelt armastavad hullusti tantsida, eriti tangot. Ja kui siis kired möllavad, vot siis on ka tormimöll maailma peal. Enamasti nad ikka püüavad vaikselt valssida ja lõpuks ühel päeval läksid nad murelikena Tu Jummi jutule. Soovisid, et armas Jummi teeks nii, et kui nad kogemata tantsuga liiga hoogu lähevad, siis oleks möll kõrgel taevas ja mitte maa peal.

 Tu Jummi naeris kaua ja mõnuga ja vastas neile nii...