Olukord on kirju :)
Natuke nagu sügis ja natuke nagu ei ole ka. Pikalt kestnud tugev kirdetuul (nädal) puhus tagaaia vahtrad paljaks ja lehedki minema. Mururohelist ei varja seega lehekuld. Õunapuud nagu ikka on alles rohelised, neil aega küllalt. Nii mõnedki lillekesed lasevad juba kolmandat ringi õitseda. Nii, et võiks aiast veel ka üsna suviseid pilte teha kui veidi kohta valida.
Päris paljad need tagaaia puud ju pole aga siiski suhteliselt. Suurkasel on ometi veel suur hulk rüüd varuks. Kurb uudis on see, et kasest järgmisel vahtral on kahe haru vahel seenekehad ja kuna see puu ohustab otseselt elektriliini, siis on langetunud otsus see maha võtta. Ma ei kujuta seda ette, milline suur auk sellest aeda tekib ja kuivõrd see valgusolusid muudab. Mingil määral ju kujutan aga mitte täielikult. Kui rohttaimed on nagu kergeratsavägi, selline kenitlev ja vajadusel kiirelt ümberpaigutatav, siis puittaimed on nagu raskekahurvägi ja okasnumpsikud on snaiperid :) Anni ja Hallani idee väikestest puupäevadest vahtra baasil ja mälestuseks on suurepärane , mis võimalusel ka teostub. See aasta on olnud puittaimede osas kurja saatusega. Kaotasin 3 snaiperit. Kaks kivilast ja ühe tagaaiast. Sokk sügas ühe lehise, peenema kuuse ja männi peal on sarvi ja need kaotavad nüüd pea poole oma pikkusest. Ja siis veel selline lugu vahtraga ja nagu veel ikka vähe oleks, juhtus äpardus ka parukapuuga.
Peale kirdetormi leidsin, et mu armastet ja seemnest kasvatet parukapuu on kahks vajunud. Ja selgus ka kurb tõde, et nende kahe poole vahel on haiguskolle, mis selle vajumise tegelik põhjus. Usaldusväärse puutarga karm otsus oli-kogu puu (tegelikult mingil põhjusel põõsaspuu aga ju ma siis mitu aastat tagasi ei osanud selliseid asju isegi vaadata) tuleb lõigata tagasi 10 cm peale, haige koht puhastada ja ravisalvida.
Niipaljuke seda siis alles on :(
Seda siis hooaja kurvemast poolest. Muus osas ei saa kurta ja üldiselt tõmban tasapisi otsi koomale aga seda on raske teha kui on veel nii õitsejaid kui alles õitsema minejaid. Loodan, et kõik ikka seda jõuavad. Näiteks on hilised emajuured alles nupustaadiumis ja kõige hilisemad astrid ka. Millegipärast lootsin, et need sel aastal kiiremad on. Ei teagi miks.
Aga minu armastatud ´Mozart `muudkui õitseb, juba mitu kuud !
Eile tegin pilditiiru, sest üle mitme aja näidati päikest. Otsisin seda sügist mööda aeda taga. Mulle tundub, et sel aastal on peale vahtralehtede langemist kuidagi vähevõitu neid värve. Õnneks on olemas stammtegijad, mis iial alt ei vea.
Hariliku vahtra
A. platanoides sort ´Laciniatum ` pole tegelikult küll veel mingi tegija oma nooruses aga on udunummi ometi.
mitte kunagi ei vea alt need nimetu kontpuu põõsad Cornus
Kaasikus on peale sügiskulla veel rohelistki ja ühtlasi on see ka pisut päikeselisem pilt talgutandrilt. Nagu näha jäi peale istutusmaratoni veel ka piisavalt potentsiaali lisamiseks.
Samal ajal on aga arukase B. pendula sort ´Youngii ` täiesti roheline.
Punane tamm Q. rubra võtab päikeselisel kasvukohal imelisi värve. Varjulisemas kohas kasvav märksa suurem ja korraliku võraga puuke on täiesti roheline. See pildilolev on näide kitsede kujundustööst ja taas tuleb endal midagi ette võtta, et sellest normaalse kujuga puu lõpuks kasvaks. Ka punse tamme sordil ´Aurea `on juba veidi punakaid kohti sees.
Sootamm pole veel värvidega tegelema hakanud.
Tore roosakaspruunikas sügisvärv on käharal tammel Q. crispula aga selle kasvamise kiirus on kahjuks teojalutamise tempos
Pihlakad ei taha meie aias sugugi värvuda. Enamasti lõpetavad kollakaspruunidena või mingis muus ebamäärases toonis. Sel ajal kui kõik näitavad omi erepunasid ´Dodonge ` (= ´Ullung `), on minu oma perfektselt tumeroheline. See igavene taimede sügisese värvumise müsterium.
ühe pisut värvikama hariliku pihlaka siiski tagaaias leidsin
Sissevaade kasupõõsaste alasse. Päris värviline ju :)
Kõige eredam on punane aroonia A. arbutifolia
tume aroonia A. melanocarpa on armsalt kirjumirju
Lamarcki toompihlakas A. lamarckii on soe oma toonides
Siberi kontpuu C. alba ´Kesserlingii ` võtab sügiseti ikka väga uhke rüü
Vahel on ka üllatusi. antud juhul näärelehise roosi R. spinosissima näol
Üheks tõeliselt kuldseks sügispuuks tõotab kasvada pensilvaania vaher A. pensylvanicum
Mitte kunagi ei vea sügisel alt ginnala vaher A. ginnala
Loomulikult pole see veel kõik. Sügisel on veelgi vätve varuks. ´Pepil ` on kirju rüü ja mustikad hakkavad erkpunaseks minema. Heitlehised rodod, mõned enelad ja palju muudki näitab veel oma sügisolemust.
Kergeratsavägi elik rohttaimed said möödunud talvel päris kõvasti pihta. Isegi paar hostat ei tärganud aga ma lepin sellega. Tulevad uued ja põnevamad. Kaks lillekest siiski on, mida ma tagasi tahan. Kui mõnel sõbral juhtub üle olema, olen tänulik ja kui ei juhtu, siis Kristiines olid sel aastal mõlemad olemas. Need on missuuri kuningakepp Oenothera macrocarpa ja hulgalehine naistepuna Hypericum poluphyllum. Suurepäraselt sobis see pisut liiga vesine suvi sõnajalgadele. Väikesed ja veel väiksemad on kosunud silmnähtavalt ja suvehaljadki pole eel oma dekoratiivsust kaotanud.
Mis siis oktoobri esimesel kümmepäevakul aias õitseb. Kollased on endiselt sügisel kõrgelt hinnas.
Eriogonum allenii villtatar
korts-kuldvits Solidago rugosa ´Fireworks `
Chrysanthemum ´Clara Curtis `on alles õige alguses. Kõik krüsanteemid, mis mul kasvavad on veel täitsa korraliku välimusega.
Tii pisut metsikuvõitu heledad krüsanteemid on väga nunnud ja neid ma katsuks kevadel aeda pisut rohkem lahti lasta.
Loomulikult õitsevad kõrged, keskmised ja madalad astrid. Kare päikesesilm peab veel vastu ja vana taluaia heleeniumgi. Kukeharjade seas on tegijaid ja oh, mida kõike veel. Eriti korduvõitsejad.
Mõni on lihtsalt ilus. Ruljas helmikpööris Heuchera cylindrica
Kaks minu absoluutset sügislemmikut on:
kortuusilehine kivirik Saxifraga cortusifolia ´Harvest Moon `
Wallichi kurereha Geranium wallichii
Paari pilti kohe ei saa selle üsna põhjaliku aruande lõppu panemata jätta :)
väga meeleolukas kanada kukits Cornus canadensis turbapeenras mõõtmeid võtmas
kirdetuultest teispidi puhutud soenguga amuuri siidpööris M. sacchariflorus
Kuidagi sujuvalt sai sellest kokkuvõttest ka kerge hooaja ülevaade. Eks sisuliselt ongi hooaeg lõppenud. Ekstreemtalgud olid viimane aianduslik üritus. Siinkohal tahan tänada kõiki talgulisis, kes meid läbi kahe tõsise tööpäeva aitasid aga ka Andrest, Hillarit, oma kallist õde ning Annit, kes sel või teisel moel meie juures suvel askeldasid ja abiks olid. Hooaeg ei olnud kerge, võitluses ohakaga jäime enamvähem viiki ja muruheinamaad nägid kogu aeg jubedad välja. Ent, lõpp hea, kõik hea. Poolest augustist poole septembrini mängisin mõnuga taimetõstmismängu, ogoroodina asjadega võis rahul olla kui kapsad välja arvata. Saagid koristatud (va ikka see porgand :D ) ja Ülo suutis koos kõrvitsataimedega peale saagi kogumist veel 3 keskmist vilja kasvatada. Taimede aeda toomises olin ka väga mõõdukas oma 200 ja natuke + taksoniga kui kahte eelmist 500list aastat vaadata. Ilmselt hakkan ka aianduslikust lastetoast või lapsekingadest või kuidas iganes ka Muhedik seda nimetab, välja saama.
Kokku on vaja tõsta need taimepotid, mis jäävad talvituma, kord luua kasvukasse, 2/3 peenardes pealsed lõigata ja võimalusel ka veidi rohida. Muru on seda nägu, et peaks veel kora niitma ja siis kunagi novembris pisut külvama. Aga jah, muidu on hooaeg läbi. Elu muutub aina tubasemaks ja kusagil kõrvade vahel tiksub uus paanika. Jõulud tulevad kiiremini kui tahaks ja mul pole ainsatki kingiideedki, valmivatest kinkidest rääkimata. Eks me ikka ise oma elu raskeks elame.
Aga ühes vahtras on lehed veel peaaegu kõik alles :D See on lehtedes sussisahistamise jaoks.
