kolmapäev, 30. november 2016

kuidas ma endale uued sokid sain

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis kogemata.

Sellised. Veidi vallatud. Ikka heegeldatud. Ei olnud plaanis endale, vaid kingikotti aga vahel juhtub äpardusi. 5 aasa rohkem ja 5 rida rohkem sääreosas ja nii jäigi teise soki ninas umbes 1,5 cm puudu. Täielik nöök. Uut lõnga tellida poleks nagu mõtet ja harutada juba valmis ja peaaegu valmis sokk ? Kah jama. Harutasin siis täpselt nii palju, et kõige vähem kulumiskartliku osa saaksin teha lihtsalt villase lõngaga. Õige jämedusega olid just need lõngad. Ja ninaosad on pisut erinevad, mulle sobib. Kingikotti ehk mitte. Ja iial ei või ju teada kuna üks tore sokk ära kulub :)






Üks sokipaar sai ka kingikoti jaoks. Teine paar tuleb siis kui uus lõngapakike käes on.
Sokkide HEEGELDAMINE hakkab mulle aina enam meeldima :)











Paar lauakest on ka valmis saanud. Vähe jah aga liiga palju häid raamatuid on pidevaslt mu vasakul käel. Lugemine siiski hobide alla vist ei kuulu. Seega ma neid siin lahkama ei hakka. Kui vaim peale tuleb, siis mõni teine kord. Vahepalana või nii.
Päikene ja Pung

Olen armunud lillakollastesse kombinatsioonidesse ja pean kõvasi pingutama, et kõik lauad ühesugused ei tuleks :)















Verivärske, märg värvgi veel läigib. 
Tahaksin selle ühele toredale inimesele kinkida lootuses, et see talle ka meeldib

Lõbus Punase Tanuga Haldjas. Kõikide punapeade hoidja. Nimeks panen Anneke :)













Õnneks on ka iirirohelised ilmad jälle otsa lõppenud ja Timbulimbu oma lumeveskid selleks korraks taas käima saanud. Ma tunnen, et minu jääkaru geen on kohe hoitud. Selline rahu ja turvatunne on minu jaoks lumes. Õigel aastaajal muidugi. Ok, ei ole veel jah talv, süvasügis on. Aga selle arvelt võib pisut talve ju näpistda küll, et siis märtsis saaks kohe kevade kätte. Tasakaal või nii :D


laupäev, 19. november 2016

novembrised nahistamised

Ilus oli aga otsa sai. Lihtsalt sulas ära, Täielikult. Kes rõõmustavad, need rõõmustavad aga mina ütlen kohe südamest ja rõhuga FUI, FUI, FUI ! Nüüd vahib aknast jälle iiriroheline vastu aga see pole enam see sügisene uinuv aed vaid lume alt kistud ja pisut rääbu. Okaspuud muidugi sellesse loetellu ei kuulu. Need ei ole. Ja kui ma loen, et väga friigid aedlejad käituvad nagu paranormaalsed nähtused ja juba rohivad või vähemalt mõtlevad sellele, siis hakkab veel koledam. Kuulatan endasse, et kas ka tuksatab midagi. Õnneks mitte. 
Olen vaatamata aina veidramale tervislikule seisundile ikka nokitsenud tasapisi. Vahel on nii, et hirmsasti on vaja aga kas ei saa pihta, ei satu poodi või kui satubki, siis pole sellist, mille hind ja kvaliteet või meeldivus mingilgi viisil kokku läheks. Lõpuks on asi nii kaugel, et tuleb ikka ise teha. Lilled ei mahtunud enam aknalaudadele, sest kaks neid mul ju vaid on. Ja huvitaval kombel on nüüd ka mu toalilledel komme suuremaks kasvada. Pealegi need lillelapsed kusagilt muudkui tulevad :D Kohe väga vaja oli mõned rippuma saada.  Kus häda kõige suurem, seal heegelkonks kõige lähem :D

Esimene on ontlik, täpselt potiga arvestav ja klassikaline punane












Teine sai perspektiivitundega roheline kottpesa














Kahe järgmise juures hakkasin juba lustima :) Aga nende vahele mahtus esimene lõngapakk ja Ülole ammu ihaldatud talvekaelus. Kas enam see talv vaja läheb, ei seda tea meie mitte.













Edev sinise pitsiga. Seal potis on lill ka. Nime ma ei tea ja vanas kohas oli see kiratsema jäänud. Tahtsin teise väiksemasse potti pista aga leidsin, potist priske mugula. Vahetasin siis mulla ja eraldasin suure mugula küljest paar tiit-mugulat ka. Ehk võtab kasvada.









Veidi vähem edev aga ka piisavalt. Tegelikult tahtsin riputada mõned orhideelised aga neile tuleb teha teistsugused, ilmselt jäigemaid materjale kasutades.











Vaatan himuralt aga ka hirmunult oma tuppa veetud lauavirna. Paar laujuppi tegin ka aga kumbki laud ei lennanud päris sellesse riita, mida ma tahtnuks. No las esialgu olla. Vaatame. Vahepeal tuleb vaimu turgutada raamatutega ja sokisäärte heegeldamisega, sest see on tunduvalt turvalisem kui viis varrast ja nende kümme teravat otsa. Seda ma teengi.
turd-südalill



















Murumemm ja tema tütred

















Kui ise sel või teisel põhjusel hästi kodust välja ei saa, on eriliseks väärtuseks need sõbrad, kes veel jaksavad :P Eile tuligi rohepea Lendva oma sinisepealise tütrenääpsuga. Lülitati sisse päike, levitati naerugaasi ja küpsetati PIPARKOOKE. Neist tehti pärast kunstoiteosed, mis me Üloga täitsa häbematult ära sõime niipea kui uks täna nende järel sulgus. Isegi pilte ei mallanud teha. Aga piparkoogi tegemise mõtte ajasid nad mulle küll juuksejuurte alla idanema :D Nii, et otsustatud. SEL AASTAL TEEN PIPARKOOKE JA KAUNISTAN NEED KÕIK ÄRA KA. Ja kui hästi läheb, siis teeme seda kambaga. 
Ah, jaa. Sinise peaga tütrenääps tegi mulle eriti ja väga, väga varajase jõulukingi :D
Kaisubanaan kurvameelsuse vastu. See teeb tuju igati hääks, sest on pehme ja kollane ning meenutab seda banaani, millega me Põhjas reisul käisime ja see ajab omakorda naerma ja siis meenub, et elu on ikka endiselt ilus ja ma kavatsen ainuüksi juba meedikute kiusamiseks vähemalt 100 aastaseks elada ja siis aknast välja astuda... :D













neljapäev, 10. november 2016

enne sügise keskpaika...

...mil ilmselt jälle rohetavad aasad ja veel raagu minemata puud saavad asjaga maha, anti meile täisväärtuslik talv ja kena paks lumevaip. Et eelmised kakas aastat oli lumes suuri vajakajäämisi, siis mina lumelembina olen rahul ja muhelen vurrudesse :D Ja olen sedapalju egoist, et mind üldse ei häiri, et linnades on õudne must löga ja liiklemine on aeglane ning palju keerulisem, et paljud peavad ennast lumelükkamisega kulutama või mis iganes veel. Mina saan oma esteetilise naudingu, sest lumi on kõige esteetilisem ilmanähtus üldse. Ja toas on õdus.
traktori jälg õuel näitab, et Haaslava vallas on kohalike teede lahtihoidmisega kõik korras ja enamgi veel. Selleaastane lükkaja hoiab lahti kogu tee kuni õue välja ja mitte ainult parklani. Kaks aastat pole neil maameestel , kes teid lühhavad talvist lisateenistust olnud. Olgu siis sel aastal rohkem.








Lehisekuld lumevalgega on väga ilus kooslus. Ma ei mäleta enam aga kindlasti on seda varemgi olnud. Mina teadvustan alles sel aastal. Aga ka lehtpuudel on veel lehti küllalt küljes. Hõbepajul ja arukasel ´Youngii `, õunapuudest rääkimata.










Eile oli imeline, päikeseline, soe ja tuuletu. Ei saanud toas istuda. Käisin radu ja jälgi tegemas, et Meeril oleks talvistes olues peenarde vahel lihtsam orienteeruda. Täna võib neid vaid aimata. Varahommikust on lund sadanud ja eks veidi tuisutab tuulgi seda kerget lund enda valitud paikadesse. Enamasti valiksin mina teised paigad :)
Lumemütsid peas, seisavd kõik reas.











































































Oh, kuusepuu, oh, kuusepuu
nii haljad on su oksad
Sind jõuluks tuppa tuuakse
ja jaaniks välja viiakse...
Tõsi, meie pole nii ammu ühtgi vaest kuuselast tuppa toonud. Nii ammu, et tekib petlik tunne nagu poleks me seda kunagi teinud. Aga asi saab ka teistmoodi aetud.






























Talvine kuppelmaastik














Üle vee...














...viib Meeri tee














Üksinda tiigijääs kinni





























Kui päikest ei olnuks, olnuks kinnisd tutid














Antagu mulle andeks aga ilus on :D Ja ma kujutan ette kui õnnelikud on kõik Suusatajad. Oleks nüüd sedasi, et ilmataat maratoonareid jälle iiri rohelise talvega ei karistaks. Nad on ometi ühe ilusa talve ära teeninud.














Talveklassika














Selline sügis siis sel aastal. Vaatame ja ootame, mis edasi :)

pühapäev, 6. november 2016

kadunud heegelnõela müsteerium ja muud hämarasjad

Praegu on huvitav aeg ja kellel vähegi on oodata vembumeestest hingi enda juurde käima, ärge unustage hetkeksi, et küünlad peavad põlema nii palju kui võimalik. Minul ükspäev läks muude asjade vahel meelest ja õhtul kui istusime nagu ikka kaks vanakest, üks ühel pool lauda nina arvutis ja teine teisel pool, nina näputöös, hüppas meie halvaakarp laualt maha. Just nimelt hüppas, mitte ei libisenud või, et keegi oleks müksanud. Kassid magasid. Ja siis vajusid eestoa kirju kapi uksed lahti ja enam kinni ei püsinudki :D Enam ma küünlaid ei unusta. 
Aga heegelnõelaga on üks teine müsteerium. Nimelt hakkas see sügelema juba septembri keskpaigas ja kuna mulle jäi üks lihtne aga tore heegelmuster silma, siis mõtlesin, et teeks ühe õlasalli allesjäänud kuldsete liivade lõngast. Et ehk kulub kellelgi ära.  Hakkasingi salamisi heegeldama.Oma 30 cm oli vist juba tehtud kui ühel varahommikult teel tagatoast kööki kadus heegelnõel ära. On siiani kadunud ja müsteerium lahendamata. Seda numbrit heegelnõela mul teist ei olnud aga kohe ostma ka nagu ei kippunud. Tegin aruka järelduse, et ju siis ei oleks seda salli kellelgi vaja olnud ja panin kõrvale. Ja siis hakkas number suurem heegelnõel sügelema, sest muster ju oli ikkagi ilus :D 
Mul on pea 35 aastane tava igal aastalõpul olnud  aasta mingisse riideesemesse, enamasti toppi välja elada. Selline aastaga kogunenud salastressi eemaldamise meetod. Mõni harv aasta on ka vahele jäänud mingil põhjusel, Kahju, et varemalt ei olnud kombeks kõike piltides jäädvustada. Praeguseks oleks neist päris põneva rea saanud. Alles on neid vähe. Olen ära andnud, ribadeks kandnud ja harutanud uute elamuste punumiseks. Mida kirjum ja segasem aasta on olnud, seda enam vindiga on ka kudem (valdavalt) tulnud. Ja nii ma siis mõtlesin, et sel aastal heegeldan. Natuke vara ju küll aastat lõplikult kokku võtta aga ega seda ju suurt pole jäänud ka enam. Otsustasin koduhame kasuks. Et üks uus ja rõõmus koduriie kuluks ka vahelduseks ja saabuvat talve arvestades ära. Nende väljaelamiste juures on reegel, et kasutan vaid lõngajääke ja teen nagu torust tuleb. See tähendab, et alguses ei teagi nagu päris täpselt :D
Paistab, et minu vägavärviline periood jätkub ja eriti suuri uperpalle pole olnud, sest rüü on üsna väikese vindiga. Vaid värvid ja paar detaili, ei midagi revolutsioonilist. Liiga ilus elu on vist ;)
















tagantvaade päevavalguses


















detailid on olulised














Hetkel on käsil üks kasulike pisiasjade projekt. Vaatan, kas saab asja :D Ja selle aja, mis tegutsemisest üle jääb olen lihtsalt ilus oma uues kodurüüs :D

kolmapäev, 2. november 2016

2. november

Mitte, et ma oleksin hakanud hullunud blogikirjutajaks, et lausa iga päev aga tänane ilm väärib jäädvustamist. Hinngedepäev. Muidugi on see lihtsalt üks kokkuleppeline kuupäev ja ongi hea. Mõned hinged võiksid muidu ehk elurutus unustet saada. Tegelikult liiguvad meie esivanemad juba kolm või enamgi nädalat tasapisi koldetulede poole. 
Kui ma varahommikul ärkasin, oli kohe selge, et mingi mäsu käib õues. Pime oli ja väga ei saanud aru, et kui hullusti või palju, tuulemühin oli kuulda ja korraks läks isegi elekter ära. Kui juba valgemaks läks oli lund oi kui palju. Kaks viimast aastat pole ju meie kandis lund peaaegu, et nähtudki. Rõõmustan sisemas nagu laps kuigi jah, mõte liigub pidevalt ka teelolijate peale. Et kõigi kulgejate teed oleks turvalised. 
Kui ma läbi päeva seda tuisu ja lumemöllu vaatasin tuli pähe igasuguseid uitmõtteid. Hingede mäss, mõtlesin. Kas esivanemad pole rahul oma järeltulijatega, et just täna selline ilm on ? Ons liiga palju nende meelest kurjust, kadedust, lauslollust, Rahajumala kummardamist ja kõiki neid muid asju. Juba nii palju, et ajab mässama ja marutama? Tahtnuks hüüda, et asi pole üldse nii hull. Palju hullem on (must huumor). Ei, mitte nii ei tahtnud ma lõpetada! Ilm on endiselt täis ilu ja rõõmu, kauneid inimesi, just seesmiselt kauneid. Ikka on olemas headus, aatelisus, ausus, abivalmidus ja kõik muud head asjad aga need paistavad millegipärast vähem välja kuigi minu meelest on neil palju suurem kaal ja toime meie eludele. Millegipärast kuuleb ilusat palju harvemini kui koledat. Palju, palju rohkem peaks rääkima headest ja ilusatest, kes ja mis meie hingi ja südameid toidavad ja silma säravana hoiavad. Palju muid mõtteid oli muidugi veel aga las need olla. 





















































































































'


Selline kaunilt muinasjutuline nägi täna siis välja minu kodu akendest vaadatuna. Ja põlegu nüüd tuli kaminas või küünaldes läbi selle pimeda aja, et meie kallid kadunud saaksid tulla ja olla. Neis peitub meie salavägi ja järjepidevus.

teisipäev, 1. november 2016

puhas rõõm jalutamisest elik 1. november

Et oktoobri viimasel kaunil laupäeval, mis paljudele suurt rõõmu valmistas, ei olnud minust pildistajat, siis hüvasti oktoober ja tere tulemast november. Parim päev just pilte teha pilves ilmaga ei ole aga vähemalt ei olnud sademeid. Mitte, et ma ise neid nii väga kardaks aga minu vana ja krigisev fotokas küll.
Olnuks päike, oleks see imeline emajuur täisõites. Paraku ma vist avatud õisi sel aastal ei näegi
emajuur Gentiana ´Little Pink `. sama seis kahjuks ka valgeõielise hiina emajuurega.













Puhas rõõm selle pärast, et mingit vajadust veel midagi teha, lõigata, kobistada jms ei ole. Kuklas ei peksa enam igapäevane vajadus midagi UUT istutada, rohida ega niita. Võib vaid uusi plaane pidada. Ja puhas rõõm ka lehiste pärast. Eks kõik, kel aias kasvõi ükski lehis kasvab, teavad kui ilus on nende kullane sügisrüü ja kel veel lehist ei ole, see peaks selle vea parandama, Suurde aeda suuri ja väikesesse kääbuseid. Igale oma :D
Väikene ülevaade osadest  meie aia lehistest:
Kõige vanem ja kõrgem on kuriili lehis L. gmelinii var japonica
Lähedalt see enam pildile ei mahu, sestap koos hõberemmlgaga S. alba, mis ka veel täitsa lehes on.










jaapani lehis L. kaempferi ´Blue Dwarf ` on uustulnuk. Selle aasta uustulnuk on  ka ameerika lehis, aga see on veel selline kriips, et pole mõtet pilti panna.











Paari aasta jooksul oleme istutanud ka 6 siberi lehist. Needki veel tillukesed aga teadagi on lehised toredalt kiirekasvulised ja peagi peaks meil olema seda okkakulda sügiseti palju rohkem.

jaapani lehis L. kaempferi ´Diana ` on kasvuhoo kenasti sisse saanud. Täitsa põnev kui kõrgeks see pliiats lõpuks kasvab ?












jaapani lehis (liik) on veel rohelise kumaga. See vaene puu on kannatada saanud nii ja naapidi. Loodan, et hakkab lõpuks ikka ennast sirgu ajama ja saab hoo sisse.











euroopa lehis  L. decidua 














ja selle sort ´Hortsman Recurved `














siin on reas 4. olga lehis L. gmelinii var. olgensis ja on loogiline, et see on rohelisem kui teised samast allikast hübriidsed lehised. Miks aga on esimene lehis sedavõrd roheline? Ju siis on rohkem rohelist geeni sattunud ;)










Iseenesest on praegu selline kummaline ja mõnus aeg. Kiiret pole. Veel :D Üleminek aktiivsest aiaelust aktiivsesse talvehooaega on alati minu jaoks pisut keeruline nagu kevadel ka vastupidine protsess. 
Tasapisi siiski tulevad meelde ka muud kohustused peale aia. Kohustused, nii teiste kui enda ees. Tohtrite tüütamine elik polkovniku lesk olemine parema uue hooaja nimel. Ja mitmed oodatavad rõõmsad üritused, sest 2/3 mulle väga olulistest inimestest on Amburid. Ja siis meenuvad jõulud. Ja ühtäkki läheb jälle kiireks :D
Mis ma siis veel nägin ?
habras viigikaktus O. fragilis kui pinnakatja. Muudkui rühib edasi













ideaalsed kivirikunättad on pisut lumised














selle toreda kukeharja nime mul pole, sildil nii kirjas ongi - nimetu. Oskab keegi aidata ?













üks liivatee on ennast mägisibula juurde sisse seadnud.













kurerehad on udunummid, siin verev kurereha G. sanguineum













kunagi pole ma raatsinud lõigata sügisel harilikku asparit (kevadel olen alati enda peale pisut tige ) Asparagus officinalis












õunapuude hetkeseis














linnukesed tulge sööma ! karvane siirpuu C. submollis













kanarbikulehine aster A. ericoides ikka jõudis














muidu perfektse astritumba on märjad lumed kahjuks laiali vajutanud













madal aster A. dumosus ´Peter Pan ` pole ka veel lõplikult alla andnud













Eksa seda kui teist oli veel leida aga aitab selleks korraks. Ehk antakse ka päikest ja rõõmsamaid värve.
Rahulikku hingedeaega.