kui taevas on tume...

...tuleb midagi heledaks pintseldada. Paar Taevast sai tehtud.

Taevaste alati kullakarva kuller Ruturatsu. Palun lahkesti mitte segi ajada Maamuna muinasmetsades elava Ükssarvikuga. Sugulust ei välista aga kindlad andmed puuduvad 😊

Kuu Pruut, kahvatu ja õnnetu. Kuu kui kosilane on kõigi taevaste kaunitaride kõige suurem hirm, sest kõik Kuu pruudid kaovad ära. Keegi ei tea täpselt, mis Kuu nendega teeb aga üks legend räägib, et kulutab tasapisi tähetolmuks 😞

iiriroheline masendus

Erinevalt sellest inimkonna osast, kes rahulolevalt  mõmisevad ja nagu ma alles äsja lugesin, lausa istutada kavatsevad, olen mina oma iirirohelisest masendusest ise ka rohekaks tõmbumas. Mina vajan lund, eriti talvel. Eriti sellel kõige pimedamal ajal. Märtsis ja aprillis pole nagu enam isu aga kui seda praegu ei ole siis ...Ega see taeva ka jää. Ok. umbes kahel päeval on päikest ka detsembris näidatud, nüüd lõpus. Et on nagu olemas ja käis korraks pesast väljas. Nagu narrimiseks. Ükspäev oli veel päikesele lisaks ka +7,5 C. Muru hakkas tagaaias kohe kasvama,😂

Täna varahommikul oli mingit mannat natuke alla puistatud. Aga paljudes kohtades meist mitte kaugel on korralik lumi maha sadanud. Aru ma ei saa.😏

nojah, lootustandev seegi

Mul on veel eelmisegi hooaja aialaibad kokku lugemata. ei taha kevadistele vaatlustele mõeldagi. Minu kaktused on prisked ja ümarad, ei mingeid kortse ega kripse ja kui nüüd äkiliselt külm tuleb on kööga. Ja padjandites on juba pruune laike näha. See lõputu vetitamine peab ju lõpuks laastavalt mõjuma. Igatahes hakkan aru saama, et igasuguseid hellikuid ja õrnukesi võib VAHETEVAHEL ju katsetada aga VÄGA VÄHESEL määral. On elu rahulikum ja ei pea kevadeti piserdadama ja auke lappima. Lollikindlus juhtsõnaks.

Peaks exeli ära tegema ja läinud ning tulnud taimed kokku lugema aga kuidagi ei suuda ennast sundida. Pealegi olen sel aastal oma märkmetega väga lipa-lopa toimetanud. Ikka avastan, et uute taimede nimekirjas pole seda või teist, mis istutatud ja pildistatud. Aiavihik ikka aitab enamasti. ning umbes statistika on selline :

• 207 ja + uut taime (+ on veel avastamata nimekirjast väljajäänud) - võrreldes kahe eelmise aastaga on siin positiivsed arengud ilmsed (mõlemad eelmised hooajad olid umbes 500-ed) 😁
• 71 puittaime (ikka umbes), neist 25 okaspuud (13 elupuud nende hulgas), seega 46 jääb lehtpuudele ja-põõsastele. Siinkohal täitusid paar suurt ja kauakestnud unistust. Näiteks hariliku vahtra sort ´Drummondii ` aga oli ka sellist, mida isegi unistada ei osanud nagu hariliku tamme sort ´Timuki `
• 45 sibulikku (et ma ka nendega pidama ei saa), valdavalt liiliad ja püvililled aga ka selliseid, millest varem kuulnudki pole ja mis tõenäoliselt ka ellu ei jää
• ülejäänud on muud tutserdised ja nutserdised ja libled - palju nelki, kõrrelisi ja ainult 7 hostat ning 8 sõnajalga. Viimaseid oli nüüd küll ilmselgelt vähe.

Uueks hooajals on plaane palju, et mida peaks ja mida tahaks. Kardan, et plaanid plaanideks jäävadki ja aur läheb selle peale, et aed enam-vähem elus ja mingil moel korras hoida. Pole midagi parata, arstiabi veskid jahvatavad aeglaelt. Peab ennast rangelt eemal hoidma tellimistest, eriti ühistellimistest ja igasugusest hamsterdamisest. Ilmselt tuleb Ülo istamistesse kaasata ka rohttaimede puhul, sest päris ilma kindlasti ei saa (Järvseljast üksi piisab, et ...). See omakorda tähendab, et ehituslikud projektid tuleb marineerida või oli see külmutamine😉

Olgu kuidas on, vaatamata sellele, et tulevik on tunedamapoolses udus, ei jää elu seisma ega midgi. Ongi vist selline raske aasta seljatatud, sest paljudel lähedalt ja kaugelt sõpradel, tuttavatel on palju suuremaid murelaineid üle pea kokku löönud. Pole mul siis vigiseda midagi. 

Vaatamata sellele, et paaril olulisel taimeüritusel jäi käimata, oli ometigi ka toredaid kohtumisi ja kokkusaamisi. Avastasin Hallani parkmetsa. Oli aalujate kokukas, mis on suvine tähtsündmis ja tore, et sel aastal oli see Virumaal, kauges kandis kuhu just sageli ei põika. Toredaid talguüritusi, toredaim muidugi meie segametsa istutamine lausvihmas. Afterparty tegi selle piina tasa ja ma ootan põnevusega, mis sellest kujunema hakkab. Pealegi on seal veel küllalt auke kuhu juurde saab istutada. Meil on üks umbes sama suur vaba plats veel. 😅

üks lumepilt veel 😌

Sedasi siis sellest aastast. Head vahetamist kõigile ja ikka paremat uut.

vedruvankriga...

...talv sel aastal saabus. Õues on pime, vesine ja endiselt iiriroheline. Varsti hakkavad õuekaktused õitsema, Sõnaga, mis sest aiast ikka. 

Teine kingikoti sokipaar sai ka vahepeal valmis ja juba päkatsitel äragi viidud.

Kirjud sokilõngad on nii toredad, et mingit sokiga vigurdamist polegi vaja aga tegelikult võiks järgmisel aastal ka mustrilisi proovida (sokilõnga on ju ühevärvilist ka)

Erilist tegutsemislusti nagu pole. Ilmselgelt on süüdi raamatuvirn, mis siiski hoogsalt kahaneb. Eile tehti mulle tuul alla ja sain 3 juba tükk aega põletatult seisnud lauakest ära pintseldatud ja peaksin ennast kokku võtma ning veel mõned tegema aga need raamatud, need on kõik nii head ju :D

Eks laudade seest tulebki täpselt see, mis seal sees olemas on. Seekord hakkab tekkima Taevaste sari :D

Virmaline elik see, kes virmalisi teeb :D

Pilvepitsu, tema valvab pilvelambaid ja ajab neid koju :D

Öölausuja

Tegelikult on mul peale raamatute lugemise aega kulunud ka suurema heegelprojekti peale. Tegemisel täisvillane heegeltop ´Valgusfoor ` ja ainuke, mis ma praegu sellest tean, on see, et ilmselt tuleb ikka top, mitte seelik või püksid:D

Olgu teil kõigil ilusad jõulud, kes te kugema satute :D 

kodune piparkoogimaania

Nagu teada algas kõik juba novembris kui Anni ja Lagle mulle selle piarkoogitamise isu peale ajasid. Jõulukingiks ju väga head need ilusad glasuuritud piparkoogid. Seda, et ma ise pole selles vallas eriline tegija sain ka aru. Aga nad armsad lubasid appi tulla ja Kaiele sai ka isu peale aetud. Organiseeriv jõud on ikka palju lihtsam olla ja mis mõnu on vaadata kui tegijate käte alt puhast ilu voolab. Mina suutsin kannatuse kaotada juba esimese 500 g taigna rullimise juures ja nii siis oligi Ülo see, kes kaks esimest pannitäit juba hommikul ära küpsetas, et õhtul asjad umbe ei jookseks.

Ma ikka mõne vormitäie ka lõikasin ja panin neid pannile, mis panemiseks valmis :)

Kui kõik asjaosalised olid laekunud, siis sai otsast juba hakata dekoreerima, seni kuni ülejäänud piparkoogid ka ahjust läbi käisid

pisut udune ja hämar tunnistus sellest, et ka mina püüdsin aga mul ei kukkunud see sugugi nii välja nagu ma oleks tahtnud ja eks ma siis lasingi teistel rohkem mängida

Laupäeva hilisõhtuks oli suurem osa valmis aga jäi veel piisavalt ka pühapäeva

siin on näha, millised võrratud piparkoogid lähevad ühele väikesele poisile, need massinatega :)

Kui tädid hullasid värvidega, siis Lagle tegi juba klass kangemaid, sulavate ja pastelsete toonidega või üsna minimalistlikke (alumine osa)

Hollywood

Bollywood

kolmas Eesti

Tegelikult on kõik need piparkoogid ülitoredad, ilusad ja nunnud. Rebaste kollektsioon ja linnukeste kollektsioon, seened ja muud metsaasukad jne.

siin on mahulisem glasuurimine ja see pidada olla piparkoogi ja piparkommi vahepealne etapp. (piparkomm olla see kui piparkook kastetakse üleni glasuuri sisse ) :D

Lagle tänased teosed

ühe seene mets

Annilt spetsiaalselt Ülole

seenekollektsioon kus valdavaks on miniatuursed seened 

Ja nüüd ma istun kogu selle varanduse otsas ja hakkan homme neid pakkima. Sellised sõbrad on absoluutselt hindamatud ja mina võin vaid tänutundest nurru lüüa. 

ah kui hea raamat...

...või kuidas võtta. Mõni raamat võiks vabalt olemata olla või siis mitte näppu sattuda. Natuke kahju on kulunud ajast. Alati saaks ju ka pooleli jätta aga olen sellisest tõust, et pooleli jäävad ikka juba väga, väga...no pehmelt öeldes mitekõnetavad. Samas võib mõni üldse mitte hea raamat olla sellepoolest hea, et võtab minusuguse enda seisukohtade hääleka avaldamise suhtes vagura persooni kaagutama. Selgi puhul haarasin mitu korda klaviratuuri järele juba lugedes. Ja olekski pidanud kohe lugemise ajal midagi üles tähendama. Nüüd on raamat juba tükk aega käest ja teiste lugeda. Paar markantset näidet sellest raamatu osast kus kirjas see, mida suurtelt aednikelt õppida võiks jäävad seega siinkohal esitamata. Olgu sellega kuidas on. Jah, jutt käib Matthew Biggs´i raamatust Suured aednikud.  Mina ei saanudki aru, kellele see teos suunatud oli. Kuivad kokkupressitud lühielulood, kahtlase väärtusega tarkused, mida autor meelevaldselt jutuks oleva aedniku juurde on suvatsenud arvata. Ilusad joonised kuulsate aednike tunnustaimedega oli  ainuke nauditav osa raamatust.  Oleks kasvõi mõni aiaplaan, skeem või midagigi, mis illustreerinuks just selle aedniku kordumatut käekirja. Samas kui raamat ei paelu, jääb ruumi enda mõtete tekkimiseks või varasemate mõtete kinnistumiseks. Ja see on ilmselgelt positiivne. Pole halba ilma heata. Üks tõdemus, mis minus kinnistus, oli see, et aed peab kujunema ja kasvama mingi sisemise tunnetuse hämaruses toimuvate impulsside ajel, mitte ümbritseva arvamuse toel. Teiseks olles proovinud mitmeid erinevaid lähenemisi aiale, olen jõudnud veendumusele, et minu jaoks on samm-sammult liikumine ideaalide suunas, väikesest suureks, tulevikuvisioonidest pungil ja pidevalt muutuv aedlemine ainuvõimalik lähenemine. Muidugi on see absoluutselt subjektiivne hinnang sellele raamatule ja mingile tõele ei pretndeeri. Mina jätsin üsna pea need targad õpetussõnad vahele aga keegi teine ehk just neid ainult loebki ja loob kõige selle tulemusena imetabase aia. 

   Peale selle raamatu lugemist pöördusin taas kindla kirjanduse poole. Need on muinasjutud ja muinasjutulaadsed ning põhjamaised kriminullid. Järgmisena hakkasin lugema juba 2013 üllitatud David Hendy Müra Heli Hääled. Inimkonna ajalugu läbi helide ja kuulamise. Raamatu seljal tunnussõna ajalugu. Ma ei saa öelda, et oleksin liiga suur ajaloo fänn. Kuiv ajalugu ei meeldi mulle kuigivõrd aga kui see on kergelt vürtsitatud fantaasiatega sellest, et kuidas siiski võis olla või toimuda see või teine, olen lõksus. Ja see on hea raamat. täpselt paraja mahuga ja mõtlemist avardav. Mina isiklikult pole kunagi sellele mõelnud, et paljud helid, mida on aegade jooksul tekitatud, on olnud näiteks valitsevate klasside võimu kinnistamiseks, on siiamaani kui mõtlema hakata. Soovitan soojalt kõigile tuttavatele lugemishimulistele. Meid igapäevaselt saatnud ja saatva helitausta ajalugu pole kindlasti ei igav ega ka paljuräägitud.

   Ümberlükkamaks minu juba varem tekkinud kahtlusi, et mida uuem kirjateos, seda pinnapealsem ja väheväärtuslikum, sattus minu lugemishaardesse Jüri Kuuskemaa Vana Tallinna pärimused ja tõsilood. Tõeline pärl. Maiuspala. Oleks võinud olla ikka palju tüsedam, lausa kümme korda tüsedam. Oma osa lugemisnaudingule andis seegi, et autori nägu ja hääl on ajusse kinnistunud ja kogu aeg olemas . Kes vähegi lugu peab Kuuskemaa jutulaadist, peab kindlasti seda lugema. Mind on tema esinemiste juures ikka paelunud see pühendumus, soojus ja armastus aetava asja vastu aga ka muhe ja isikupärane sõnaseadmine, mis raamatus veelgi paremini esile tuleb. Seega on minu usk raamatutesse taastatud :)

   Ma isegi ei tea, miks ma seekord sedasi sõna võtma hakkasin. Vahel vist peab endast mõne asja välja laskma. Kasvõi säästmaks oma abikaasat talle arusaamatute pahameeleporinate või vaimustskiljete tulvast. 

Kirjutatud üle lugedes jääb vaid imestada, et mittemeeldiv on saanud rohkem tähelepanu kui meeldiv. Selline ma siis olengi! aga nüüd haaran vasakult käelt Mauri Kiudsoo Viikingiaja aarded Eestist ja mõtlen, et kas ma ikka tõesti ajalugu eriti ei fänna :D