vahepeal Taga talus...

on selle blogi jätk. Ei mitte filosoofilistel või muudel keerulistel kaalutlustel. Lihtsalt me ei ela enam kahe valla piiri peal vaid haldusreformi tulemina täiesti keset valda. Keset Kastre valda. Mõtlesingi siis, et veidi värskem ja natuke teisemaks tuunitud blogi oleks ka asjakohane. Kaks teemat -AED ja kõik muu mudru. Lihtsalt teadmiseks kui mõni on lugenud ja tahaks ehk veel pilku heita 😽

ei, midagi põrutavat...

...pole vahepeal juhtunud. Ometi vaatamata lubadusele selle aasta lõpuni vaikiv troll olla, pean siiski väikese näpuharjutuse ajaloolise tõe huvides kajastama 😉

Leidisn koristamise käigus 4 purutoakuiva ketast. Ilmselt Malus x prunifolia. Idee hakkas idanema. Alati on puudus südamlikest, lihtsatest ja tegelikult mõttetutest aga ometi vajalikest jõulukinkidest. Tegin 4 õueehet. Loomulikult võib neid ka toas kasutada aga õue sobiksid siiski paremini. Seda enam, et õues on praegu igavavõitu või oli see hoopis tusasevõitu. 

Pildistamine on praegu meie majas üsna vaevaline. Siblik Sass sai just vahetult enne oma esimese jõulukingi kätte ja see tekitas sellise pöörise, mis ei haaranud vaid Sassi vaid ka vanakesed. Seega sel ajal kui mina kiirklõpse tegin, püüdis Ülo hoida kaadrist väljas kõrvu, sabasid, küünekahvleid, vurre ja ...sõnaga kolme lustilist kassi. 

Neli ketast ja kaheksa erinevat tulemust, sest ega siis üks puuketas kahelt poolt sarnane ei ole. Kõik saavad korraliku nööri ja topeltkange lakikihi, et meie ilmadele vastu panna.

Nimedeta, sest nimed tulevad mul praegu kahtlaselt söömale viitavad, nagu nt jõuluhani, jõulujuust, jõuluhaug ja teised sarnased. Seega parem mitte 😼

Detsember

Esimene kümnepäevak on läbi saamas, nädalajagu ilusat talve ka. Hommikuks on maa ilmselt jälle enam-vähem must ja muru iiriroheline. 

01.12

01.12

Tasapisi võiks aastat hakata vist kokku võtma küll. Oli selline ühtpidi uimasevõitu ja samas ka äkiline. Nii heas kui halvas. 

Suur südamevalu teispoolsusesse lahkund sõprade pärast. Jah, ma tean, et nad on minu jaoks alatiseks olemas aga nüüd juba teisiti. Unedes, mõtetes, mälestustes, südames ja hinges. Olgu nende rännud SEAL ilusad ja rahurikkad.  Need lahkumised varjutavad hetkel aasta rõõmsamaid hetki. Ometi polnud needki olemata. Kõige olulisem, et Anni ja Lagle tulemine Taga tallu on alanud. Tulemine päriselt ja alatiseks. Sellest koosolemisest loodan palju rõõmu ja head sünergiat tulevikuks. Koos on julgem. Seltsis on segasem. Olid supertoredad puupäevad vana vahtra mälestuseks ja sellest jäid meile peale väga heade mälestuste toredad puujumalad ja muidu skulptuurid. Kodust väljaskäimisi oli vähe Kuidagi ei suutnud ennast aiast lahti kiskuda. Midagi ometi siiski. 

Aed puhkab. Aednik ka, peaaegu. Sõpruskond ei lase sügavasse talveunne jääda. Kes orgunnib seemnete tellimist, kes kevadele mõeldes taimede tellimist. Mul polnud plaanis ei üht ega teist aga see on nakkav ja nii see jälle läheb. Tänavune uute taimetaksonite arv oli taas 200 kanti. Ja mul on veel ruumi. Mitte enam piiramatult aga siiski. 10 -15 suurt puud mahuks veel. Põõsaid muidugi võib igale poole toppida palju vabamalt ja pisikesi okasnumpsikuid ka mahub veel. On potentsiaali veel mõnele hostale, kindlasti sõnajalgadele kui neid uusi kusagilt leiab, epimeediumitele, sinililledele ja suurde kivilasse mahub veel ka kribudikke. No lille mahub tegelikult alati kui hästi hoolega otsida. Paljud plaanid said teoks ja paljud jäid uut hooaega ootama. Siinkohal võiks ju loetleda eriti õnnestunud taimeleide aga ma olen tõesti puhkusel ja peas on hoopis muud asjad. 

Peamiselt olengi peadpidi raamatutes, sest raamatuhaldjas juba ammu tegutseb . Raamatutega saab argielust ära käia ja seda on vahel vägagi vaja. Üllatuseks oli hiljaaegu loetud Ilmar Taska ´Pobeda 1946 `. Ei osanud sellest eriti midagi loota. Õudsed ajad ja inimelude traagika aga...Lugejarahvas, kes pole veel lugema trehvanud, lugege kindlasti. See ON  hea raamat. Vähemalt minu jaoks küll.

Näputöödega on nii ja naa. Pikk sügis lasi küll varakult punuma hakata aga no need raamatud. Punast kudusin küll terve igaviku. Sain vist valmis. Vist sellepärast, et ühed peened traksid kuluksid sellel ilmselt ära. Hetkel seisab varrukate najal seljas. 

Kritseldasin, et hiljem endal ka meeles oleks, milline eksperiment siis sedapuhku oli. Tõenäoliselt nii palju varrukad ära ei veni, et see seelikuks alla vajuks (milline ülihea idee !!! peab proovima, oleks hea sügavate taskutega seelik kui varrukad sisse tõmmata) aga kusagile poolde vinna võib vajuda küll ja seda pole nagu vaja.

Et mul mennekeeni käepärast polnud, riidepuul seda toppi hoida ei saa liigse avaruse tõttu ja pinnalaotuse pildistamisel oli mul agar abiline, siis pildid said sellised nagu need said. 

siit näeb KOEmustrit, sest tõesti tõesti, seekord ma üle 3 aasta jälle kudusin.

Ja siit tuleb ülejäänud pildiseeria 😻

Igatahes ei õnnestunud mul teha ainsatki pilti ilma Sass (Nelipakita) ja ilmselt saavad kõik aru, et Sassil läheb hästi kuni väga hästi ja ta on meid kenasti juba ümber oma käpakese keeranud ja vanakesed ära taltsutanud, ups võlunud ma tahtsin kirjutada.

Kusagil selle punase vahepeal heegeldasin veel paar lillepoti riputuskotti. Kõige kiirem ja käepärasem moodus aknalauale ruumi juurde saada.

lihtne punane

krousiline linane

Ühe pildi ühele lauale põletasin ka. Värvimiseni jõudsin alles paar päeva tagasi. 

Võta nüüd kinni mis elukaga on tegu. Kui ta lauale ilmus, siis tundus, et tal on midagi pistmist Tsiili toreda jututegelase Ajaloomaga. Küsisn Tsiili käest, et kas see on võimalik ja tõenäoline. Ta arvas, et võib-olla küll. Siis tuli Ülo koju ja küsis, kas orav või. No kes on varem lontkõrvalist oravat näinud. Äkki siis Ajakoer või Ajalooloom või ??? ei mina ka tea. No igatahes midagi on siin ajaga pistmist. Minu jaoks. 

Mul on terve hulk väga toredaid ja eriilmelisi laudu varuks aga erilist indu pole endas leidnud. Võimalik, et ülejäänud talv möödub raamatutes ja isegi mu tagajalad ei paista enam välja aga täitsa võimalik, et tuleb mingil hetkel tuhin peale, võib tulla ka hoopis mõne muu asja tegemise tuhin. Õnneks on kõik võimalik.

Kolmapäeval tegime endale jõulukingituse ja käisime Kimmo Pohjaneni kontserdil ning ühtlasi sellega Soome 100  tähistamas. Elamus oli fantastiline. isegi vaimustusepisaraid suutsin silmanurgast leida ja ühel hetkel oli tunne, et nüüd võiks...nojah ja siis oligi lõpp. 1,5 tundi on selle suurepärase akordionimehe jaoks vähe. Vaataja poolelt siis. Tegija poolelt ilmselt päris paras sportlik koormus. Kimmo muusika on nagu Arto Paasilinna romaanid. Müstika, absurd, hea huumor (jah ka muusika võib endas kätkeda nii palju huumorit, et kuulajad saalis naeru turtsuma hakkavad) ja suur armastus oma maa, oma rahva vastu ja enda osaduse vastu selles. 

Tõenäoliselt on see ka selle aasta viimane blogijutt (kui just midagi eriti põrutavat ei juhtu). Kuidas uuel aastal ma veel ei tea. Kui, siis kindlasti uue pealiskirja all, sest nüüdsest elame me juba keset Kastre valda. Ei mingit piiripealset olemist enam. Aga seniks kuni seisud selgivad, kõigile kes mind on siia lugema sattunud ja satub, ilusat ootamiseaega ja olgu neis aastalõpu päevis rohkelt pisikesi jõuluimesid.

kuidas väikesest Vurrust Aleksander sai

Väga lihtsalt. Kassilaps on meie juures elanud nüüdseks 2 kuud ja 1 päeva. Eile otsustaisme uue nime kasuks. Kassilaps lihtsalt ignoreeris kõiki meie püüdlusi teda Vurrutada aga reageeris kõikidele kss, kiss, kass ja muudele s hääldamise moodustele. Isegi kõige juhmim konserviavaja peab lõpuks taipama, et see Kass vajab nimes S-i. Proovisime igasuguseid kombinatsioone. Lätikeelset Vurts ja leedukeelset Vurtsas varianti ja veel sadat muud aga miski ei olnud suupärane. Sass on piisavalt s-ine ja suupärane ka. 

Loomake on iseloomuga. Ega ta muidu ju kass poleks ka. Üks on kindel, nii elavat kassipoega pole meil varem olnud. Mängud pole palju muutunud.

Ka praegu on lemmikuks kõikvõimalike nutsakute kandmine ja murdmine. Peale koristamist juba teisel päeval on elamine igasugust väga väärtuslikku (saasi jaoks loomulikult) täis. Harjale enam peksa ei anta. Prügikühvel osutus truudusetusk. Enam ei mahuta kassimätast lahedalt ära. 

Seevastu on kaslastele omane kosti ja karbivaimustus täistuurides. Saab mängida garaaži ja autot.Seda viimast siis karpe-kaste enda ees lükates. 

Kord päevas peab saama ühe kilekoti alistada. Eriti head on mustad kilekotid, sest nendega saab peale võitlust ühilduda.

Kunsti peab vaatama nii lähedalt kui kaugelt ja kellad peavad näitama täpset aega.

Vanaonu Kusti on iidol

Vahel õnnestub ka Siissi külje alla pugeda.

Pisut udune pilt igaks juhuks tuppa tulnud Meerile reageerida ja näidata, kes ikkagi on majas peremees. Ei susise nagu Kusti, ei karda ka. Lihtsalt enne uuesti magamajäämist väike hoiatustervitus.

Kui sassi esimestel käppadel on poolsokid, siis tagumistel korralikud ja tripiga

Sass on tegelikult täitsa kuulekas ja ontlik tegelane. Vaatamata kustumatule energiale. Nimelt pahandusi ei tee. eks piire ikka kompab ja kontrollib, et kas see või teine lahe asi on ikka endiselt keelatud.  Sass armastab rituaale. Üks on söögikoha koristamine kui kõik on juba söönud. Kraapimine ja paigutamine kestab seni (vaheldumisi viimaste toidujääkide hävitamisega) kui kausid on kas sirges tihedas rivis või kolmurkasetusega. Kolmnurk võib olla väike ja kausid külgepidi koos või nii suur kui toitumiskoha ruum võimalda. Ja minu magamapanemise rituaal on ka väga oluline. Kui ma juhtun päeval iluund vajama, siis ta poeb teki alla ja nahistab piki mind, peseb ennast natuke ja lahkub. Kui on öö, siis ta tuleb tekki mööda enamvähem näoni, vaatab oma nööpidega otsa ja siis läheb jalgade juurde ennast pesema, Natukese aja pärast läheb ta ära ja vahel teeb seda ka mitu korda. On harvad juhused kui jääbki sinna magama. 

Seega kõik, kes on juba harjunud Vurruga, õppigem ümber. Väikesest vurrust on saanud Sass ja kui ta suureks kasvab, siis ilmselgelt Aleksander Suur.

Aga muidu ma koon ikka veel punast. Igasuguseid takistusi tuleb ette. Vahepeal oli vaja paar riputuskotti aknalauale mitte mahtuvatele toalilledele. Ja muidugi on alanud rohkete raamatute aeg. Täna neelasin aastaaeg haaval ühte toredust. Karl Adam ´Metsasosinad `. Kes vähegi loodust, eriti metsa armastab ja kellel see raamat näppu satub, ärge jätke sisse vaatamata. Palju autori imelisi fotosid ja parajalt armastuse ja vaimustusega kirjutatud teksti. Tõeline meeleolu parandaja. 

Üks laud ootab juba 2 kuud värvimist aga ma ei suuda kuidagi seda tööd Sassi uneaegadega ühildada. Ärkvel Sass on sedavõrd andunud abiline mistahes töödes, et pärast on raske kindlaks teha autorlust.

Aias käin jalutamas. Imetlen okasnumpsikuid. Need on nüüd kõik kenasti nähtaval. 

harilik elupuu Thuja occidentalis ´Perk Wlaanderen ` tõotab kasvada imeilusaks puuks ja seda üldse mitte väga aeglaselt (aastaseks juurdekasvuks lubatakse kuni 20 cm)

kollaselehised Thunbergi kukerpuud on sügisel imelised

Vaene väga hilise õitsemisega emajuur Gentiana ´Little Pink `ikka üritab sel aastal. eelmisel aastal ei jõudnudki. Ega selgi aastal kõik õienupud lahti lähe aga midagi ikkagi. Üllatav minu jaoks, sest vahepeal on olnud juba üsna korralikke miinuskraade. Paistab, et need pole üldse liiga teinud.

vähemal 1 õun jääb ikka puusse linnukestele

Aitab juba küll...

...sellest aiahooajast. Täna 8. novembril täpselt 13.30 astusin tuppa, ajasin roobad maha ja viisin kiiresti pesumasinasse. Käivitasin masina, et vähemalt paar päeva oleks rahu majas. Pole veel olnud, et ma novembris aias midagi teeks peale jalutamise. Aga oli jälle paar mõnusat kui mitte lausa imeilusat päeva. Kõik pealsed said maha lõigat ja viimase asjana panin hooajast üle jäänud turba majaesisesse sõnajalpeenrasse. Nii umbrohus aeda (tõsi sisemine aed sai ikkagi ka rohitud) pole mul varem talvele vastu läinud aga sel aastal oli see paratamatus. Need pidevad vihmad. Praegu on isegi juba selline seis, et saaks ka rohida aga, et ma endiselt teen seda peenras istudes, siis selleks on maa liiga külm. Isegi väga korralik ja paks mullikilest padi pole enam piisav. Seega on nii nagu on. Lehed, mis peenardesse on pidama jäänud võivad rahulikult kevadeni seal olla. Ülejäänud lehed viib meil minema tuul. Olgu tema tänatud. 

Et sügisesel aednikul sai lõplikult villand kevadise aedniku naaksumisest, siis peale koristustööde ja väikese seemnekülvi ta muud aias ei teinudki. Las kevadine mässab ise. Siiski põhjalikud soovituslikud nimekirjad kevadisteks tegudeks on ka koostatud. 

Exeli taimetabeli korrastamine on poole peal. Uusi tegelasi tuli aeda ikkagi üle 200. Hoolimata kõigist pingutusist ennast tagasi hoida. 

Pilti novembrisest aiast.

mõned ei saa pidama

Kui rohttaimed on omadega läbi, hakkavad okaspuud jälle täies ilus välja paistma.

astritumbat ei raatsinud kuidagi veel ära lõigata

Paljudel pajudel on veel lehed.

Salix alba ´Sericea `

Salix purpurea

austria tamm Quercus cerris on ni roheline, et tundub kaugelt okaspuuna

mingi rivistus vist 😏

kulda annavad lehised...

...ja ´Youngii ` Aga aru ma ei saa, miks sel selline antenn on pähe kasvanud ?

villane lodjapuu Viburnum lantana on veel värvilises leherüüs

virgiinia nõiapuu Hamamelis virginica on üleni õites

Lindude poolt veel söömata astelpajumarjad annavad tublisti särtsu aga ometi tuleb sellel puul aiast lahkuda. Ehk asustame selle kusagile piirimaile, eks näis. Metsalist ei saa vanas kohas enam hoida.

Seni kui kasvõi üks pereliige neid marju armastab, on põhjust põõsast pidada

Ja minu köögiakna vaade kivilasse, selline kivistunud, stamm, natuke isegi nagu plastmassist. aga pea on siin võrratu. Kreonta ka 😃

Ma tean küll, et selle ketserliku mõtte eest tahaks mulle paljud vastu kaela anda aga minugi poolest võiks nüüd lumi maha tulla. Kevadeni või nii 😻

viie päeva pärast on juba november...

...ja aiaoktoobri võib rahumeeli kokku tõmmata. Ei juhtu siin enam midagi olulist. Kui üldse midagi, siis sulab tänaseks sadanud lumi. Selles olen ma üsnagi kindel. Ei tule see tali kohe midagi. Suusad võib veel rahulikult siseruumidesse seina najale jätta.

20, oktoobri öösel olid esimesed miinused ja hommikune hallailu. Enne seda oli ebatavaliselt palju kulda ja karda. Sedavõrd palju, et isegi vihmanädalail paistis päikene. Pilte oleks pidanud tegema aga vihmaga ei taha fotokat välja viia. Vana ja krigisev nagu see on.

Kilpleht oli sel aastal jälle tasemel, seda muidugi kuni esimese miinuseni kahjuks.

Kõik kergeid külmakraade ei karda. Nagu astrid ja krüsanteemid  ja veel mõned.

ilus krookus Crocus pulchellus

taluaiast pärit heleenium, mis on mul ainuke hiline heleeniumite seast, ülejäänud on juba ammu lõpetanud

Üks sedavõrd hiline floks, et igal aastal ei jõuagi täisõitsemiseni. Ka sel aastal mitte. Kunagi ostetud ja mitte õigeks osutunud

Öised miinused (meil ikka läks päeval plussi) hakkasid kiirelt värvilisi lehti maha rookima, mõned hetked suutsin siiski veel jäädvustada.

Viimasel hetkel torkas meile pähe, et saunale võiks tuuletõkkeplaadi ja voodri peale panna. Saigi sedasi ja värvgi selga. Ometi saab nüüd ka sauna suunas fotoka keerata. 

´Dodong `= ´Ullung ` ( pihlakas Sorbus ) ei lähe meie aias mitte sugugi nii punaseks kui tahaks aga ilus on see ka niisugusena. Eriti säras  hallaga aga no kes siis miinusega öösärgis õue jookseb

Kui lehed läinud paistavad mammud veel paremini

harilik valgepöök Carpinus betulus ei anna oma lehti ära enne suurt kevadet. Vaid pruunimaks läheb.

See punane tamm Quercus rubra on oma nime tõesti väärt. Võinuks juba päris suur olla kui metsaloomad seda poleks korduvalt järanud aga õnneks hakkab vintsutustest kosuma ja kasvuhoogu võtma

No ja täna hommikul siis sedaviisi. 

üks on õite õnnelik, endal suu ja silmad lund täis

Nüüd vist annab lõpuks alla ka ´Pink Grootendorst `

Aiaga on sel aastal ikka nii nagu alati, et üht ja teist oleks veel väga vaja teha ja natuke oleks tahtnud rohkem teha aga on nagu on. Lepin sellega, mille vastu ei saa ja pole veel lõplikult kaotanud lootust, et suure hekiesise peenra viimane pool ka lõigatud saab. 

Kuivatan maapirni. see on ka ainuke variant mismoodi see mulle sisse läheb. Allub kuivatamisele hästi. Juurdlen, et mitu kilo peaks seda olema, et mõned raamatu saaks läbi lugeda. Hambad hakkavad ju lugemise ajal hullusti sügelema vahel.

Hetkel sajab laia jõululund, las sajab. Jõulude ajal ei tarvitse sadada.