Oodatud ja varakult planeeritud, väga positiivset emotsiooni andma garanteeritud. Kokkutulemise rõõm, emblemised. Kaugema kandi rahvast tihti ainult sel päeval näebki. Aiajutud, kogemuste vahetamised ja loomulikult taimevahetus. See näeb välja enam-vähem Browni liikumisena, haarab jäägitult. Mina sellega kiidelda ei saa, et viisin rohkem kui tõin. Jäin tasakaalu. Peaaegu 😏
Üritus algas tasapisi juba eelmisel õhtul kui neli armast inimest, 3 aalujat ja 1 abikaas Taga talus maandusid. Juba palju seigelnud ja pisut väsinud ent piisavalt naksis, et veeta üks mõnus õhtu. Juba sai ka natuke taimemalet mängitud. Hommikul põrutasid osad Järvselja taimeaeda avastama ja nende asemele laekus Tistou võluva sõbraga. Et ma ise tegin kokukale salatit, siis juba mitu tiiru teinud aaluja viis nemadki aiaringile. Aeg jäi lühikeseks, seda enam, et meid ümbritsev hernepõld naisinimesi sedavõrd köitis, et korraks oli isegi plaan sinna jäädagi. Õhtuni näiteks. Hilinemisega küll aga siiski saime lõpuks liikuma, et enne põhikokukat läbi käia Muhedikemaalt. Sealsed imed vaadatud liikusime Aidi ja Oti valdustesse. Et ma polnud sel aastal veel sinna jõudnud, siis see, mis seal vahepeal on tehtud võttis ikka suu lahti küll. Ilus, väga ilus ja veel ilusam. Boonuseks veel vaated igasse ilmakaarde.
Meid oli palju, rohkem kui siin perenaisega aiatiiru tegemas hetkel on. Meil oli ilus olla. Rõõmus olla. Sellised üritused annavad energiat pikaks ajaks ja see äratundmine, et oled omade seas on nii oluline, et oma asja edasi ajada. Olen tänulik, et sattusin selliste inimeste sekka.
Majakassi silmad olid kogu seda ilu ja melu nähes pidevalt väga ümmargused ja väga kahtlustavalt rohelised
Kahjuks saab iga asi ükskord otsa ja just siis kui tulevaim hakkas oma nägu näitama, toodi Ülo reaalsusesse tagasi ja kutsuti mingist müstilisest väikelinna restoranist inimest liftist päästma. Aga see on juba teine lugu.