Pühapäev, 30. juuli 2017

suvine aianduslik tähtsündmus - aalujate kokukas

Oodatud ja varakult planeeritud, väga positiivset emotsiooni andma garanteeritud. Kokkutulemise rõõm, emblemised. Kaugema kandi rahvast tihti ainult sel päeval näebki. Aiajutud, kogemuste vahetamised ja loomulikult taimevahetus. See näeb välja enam-vähem Browni liikumisena, haarab jäägitult. Mina sellega kiidelda ei saa, et viisin rohkem kui tõin. Jäin tasakaalu. Peaaegu 😏















Üritus algas tasapisi juba eelmisel õhtul kui neli armast inimest, 3 aalujat ja 1 abikaas Taga talus maandusid. Juba palju seigelnud ja pisut väsinud ent piisavalt naksis, et veeta üks mõnus õhtu. Juba sai ka natuke taimemalet mängitud. Hommikul põrutasid osad Järvselja taimeaeda avastama ja nende asemele laekus Tistou võluva sõbraga. Et ma ise tegin kokukale salatit, siis juba mitu tiiru teinud aaluja viis nemadki aiaringile. Aeg jäi lühikeseks, seda enam, et meid ümbritsev hernepõld naisinimesi sedavõrd köitis, et korraks oli isegi plaan sinna jäädagi. Õhtuni näiteks. Hilinemisega küll aga siiski saime lõpuks liikuma, et enne põhikokukat läbi käia Muhedikemaalt. Sealsed imed vaadatud liikusime Aidi ja Oti valdustesse. Et ma polnud sel aastal veel sinna jõudnud, siis see, mis seal vahepeal on tehtud võttis ikka suu lahti küll. Ilus, väga ilus ja veel ilusam. Boonuseks veel vaated igasse ilmakaarde.




























































Meid oli palju, rohkem kui siin perenaisega aiatiiru tegemas hetkel on. Meil oli ilus olla. Rõõmus olla. Sellised üritused annavad energiat pikaks ajaks ja see äratundmine, et oled omade seas on nii oluline, et oma asja edasi ajada. Olen tänulik, et sattusin selliste inimeste sekka.









Majakassi silmad olid kogu seda ilu ja melu nähes pidevalt väga ümmargused ja väga kahtlustavalt rohelised












Kahjuks saab iga asi ükskord otsa ja just siis kui tulevaim hakkas oma nägu näitama, toodi Ülo reaalsusesse tagasi ja kutsuti mingist müstilisest väikelinna restoranist inimest liftist päästma. Aga see on juba teine lugu.

Teisipäev, 25. juuli 2017

väikesed puupäevad

Läinud nädalavahetusel. Ikka selleks, et vana vaher poleks elanud asjata. Mitme töötava sae hääled parajast kaugusest on võrratud kuulata. Kokku oli saagijaid 7. Hallan, Anni, Lagle, Andres, Ott, Anneli ja Ants, kes oma esimest kuju tegi. Tandemis Anniga. Ülogi sai sae kätte. Tema korrastas ühte vanemat toredat Ökulit, et see kauem säiliks. Kokku saime aeda juurde 8 puuskulptuuri. Tõsi, need tuleb veel säilitusainetega töödelda, neile jalakesed alla teha ja muidugi ka kohad leida. Praeguse hetkeseisuga on mul kohad isegi välja mõeldud aga eks hommik ole õhtust targem. Vaatame mismoodi ma homme mõtlen. Laupäeva õhtu möödus lõkke ümber trummi lüües. Väga hästi kõlasid trummilööjad sel korral kokku ja eriti nauditav oli minu jaoks Andrese šamaanijorin. No ja millises headuses kõlas Anni ja Andrese laulmine, seda polegi võimalik kirjeldada. Kõike seda kuulata oli nii hea, et oleks peaaegu halb hakanud. Pühapäeval oli väike pealelõunakontsert. Selline mahe ja lõõgastav. 













































Anneli pani käpa peale ühele vahepeal juurde toodud jalakapakule











































Hallani pühapäevan. Panen sellele nimeks Vavahete (vanast vahtrast hallani tehtud)













Hallani ´Linnud `














Oti ümarmudil





























Andres teeb oma ´Ürgmehele Eesti moodi  ` peenviimistlust





























Pesamunast saagija Siil on nii nunnu, et tahaks selle kaenlase võtta ja ära kõndida.















Anneli jalakapuravikud














Anni sõnajalahaldjas














koos oma jaaniussikesega














Samal ajal tegi Hillar teises aia otsas valmis uue platsi. Nüüd jääb Ülol veel teha gabioon, et kivila lõplikult tehtuks kuulutada. aga see on juba tegelikult teine teema.



























Need olid ülitoredad päevad ja me kummardame tänutundes kõigi tegijate ees. Oleme palju rikkamad ja mitte ainult toredate skulptuuride võrra vaid kõigi nende kõrgpositiivsete emotsioonide võrra, mida need päevad pakkusid. Olge te kõik tänatud 💖💖💖

Teisipäev, 18. juuli 2017

ikka juuli

Tänase päeva keeras ikka täielikult vihmapühaks. Karta on, et hommegi ei saa veel aias suuri mänge mängida. Meile hakkab palju saama seda taevast vett. Tänane äike tuli läänekaarest, Õigemini ridamisi äikesehooge. Meie maaelu jooksul on seda vaid ühel korral veel juhtunud. Ma ei saa aru, miks ei võiks olla normaalne vihmane päev rahuliku sabinaga ja siis jälle mõned normaalsed kuivad päevad. Selline pidev kohehakkansadama ilm on tõsiselt ära tüüdanud ja kõik head plaanidki sassi löönud. 
Aga aed tasapisi ikka õilmitseb omas rütmis ja tempos. Kahjuks tõstab ka umbrohi nende ilmadega jõudsalt pead. Senini paistab veel suurem osa lilleilu sellest välja aga kui nii edasi läheb siis...
siit saab tagaaeda kui peaga just vastu kadakat ei jookse 😉
No tegelikult mahub ikka mööda veel












Tasapisi hakkavad liiliadki õide minema. Iga päev lisandub uusi alustajaid.
´Lollypop `














´Maafin `(M. Rang)














´Liisa ` kahjuks ei tea ma autorit














kivilas säravad ´Matrix ` ja ´Matrix Orange `














Kui ma juba otsaga kivilasse jõudsin, siis üks kaktusepilt peab ju ikka ka igal aastal olema.
Opuntia fragilis ´Freiberg ` pole küll ainus selleaastane õitseja aga on kõige õierohkem ja uhkem












hall mailane Veronica spicata ssp incana, üks mu lemmikuid aga nii õrnuke, habras ja pirts nagu mingi muinasjutu printsess. No ei tea mina, mida veel teha, et see tegelane normaalselt kasvaks











Vahel tekivad sellised poolmetsikud peenranurgad ja tegelikult mulle meeldivad sellised kohad kõige rohkem. Üldiselt ma ju tean, mida ma tahan oma aiast saada aga selleks peab nii palju ületama, lastetoa, iseloomu veidrused ja mis kõik veel. Ja kui siis mingi nurk nagu kogemata ja iseenesest metsistub, olen siiralt tänulik 😉😚







siin ka














Suvesinist































Kahjuks on kukekannused sel aastal valdavalt madalad ja natuke nirud ka. Mulle meeldivad just need sinised ja kuigi on need saanud kunagi peenrasse kui täitetaimed, ei suuda ma enam neist loobuda.










Lauke on veel ka mõned õitsemas. Taevassinine on kenasti paljunenud aga sel aastal on kerad väikesed ja varred väga pikad. Purpurpunane, peenejuureline ja soolauk on ka hetkel veel vormis. Ilmselt meeldib minu aed turkmeenia laugule. Külvab ennast vaikselt siia sinna ja kerad on korralike mõõtmetega mitte väiksemad kui emal.
Allium cristophii ja mul pole selle laienemise vastu vähimatki













Sama rõõmsalt võik hakata laienema ka niidu-kuremõõk Gladiolus imbricatus, sest see on ikka nii ilus ja sellist ilu võiks olla palju rohkem, kohe väga palju rohkem 😊 ( mul on tegelikult üks hästi läinud külv ka tagataskus varuks)










Suvevalget
ebajasmiin Philadelphus ´Innocense ` . No võib mõni põõsas alles uhke olla













lähemalt ka














karpaadi kelluka Campanula carpatica valgeõielise vormi habras õis 













hübriidne Phlox ´Minnie Pearl ` alustab pisut hiljem kui Early sarja madalad kuid enne suuremat floksiplahvatust












küll jube külvaja, mil silma peab peal hoidma aga ometigi nii ilus - laialehise kelluka valge vorm Campanula latifolia












suureõielise kelluka C. persicifolia täidisõieline sort













esimesena alustas suureõielise härjasilma Leucanthemum x superbum sort ´Christine Magemann ´ 












punanupud Sanguisorba on kõik toredad aga minu lemmik on valge













heledad ja helged














Sellised vihmapüha killukesed siis sedapuhku. Tegijaid on palju rohkem aga blogi pole kummist ja aeg ei veni ka lõpmata pikaks.