Teisipäev, 29. märts 2016

hooaega alga

Kevad jõudis meie õuele ka. Kui 23. 03.õhtul, kui kuu meie kaasikusse kinni jäi oli veel talv, mis talv, siis...















...27.03 olid lumeolud juba kasinad















Täna, 28.03 
lumelaike vaid põldudel ja varjunurkades õige pisut













ja ainult tiik hoiab veel talvest kinni














Esimene kuldnokapaar saabus 26.03. See on juba teist kevadet nii, et üks paar tuleb enne teisi ja hakkab kohe pesakasti ümber kudlimadlitama. Nagu oleks selline stamm vanapaar :D Täna kuulsin minagi lõokese ära. Sookured pidasid oma dialoogi kusgil lähikonnas juba 27.03. Kahjuks ei näinud kus nad olid.
Ja kõik mis maa seest välja peab tulema, tuleb nüüd hirmsa hooga. Amuuri adoonis vaeseke ongi poolenisti lume all juba õitsenud. Teised varajased sirguvad silmnähtavalt ja homme on neid juba kindlasti palju rohkem kui täna.
võrkiiris  Iridodictyum reticulatum´Velvet Smile ` on minu varajasim














tänu Aalujatest sõpsidele on minul nüüd ka G. nivalis














täidisõielisi oli mul kogu aeg, vahepeal need kuidagi hakkasid kaduma aga nüüd on jälle kogumikud kosuma hakanud












Laialehine lumikelluke ( G. platyphyllus ) pole veel isegi nina staadiumis. Ongi teine hilisem ja ´Suur Tilk `sulas alles tänaseks välja aga juba oli natuke näha ka. 
Sügisel maasse torgatud lagodehhi lumikelluke Galanthus lagodechianus oma esimese ja ainsa õiega












ja Galanthus ´Atkinsii ` ka ainult ühe õiega aga lootustandvate ninakestega oma teisel kevadel













armeenia sügislill Colchicum szovitsii ´Tivi `, mis õitseb rõõmsalt kevadel













vaene ´Carpatian Wonder ` (C. vernus ssp vernus var heuffelianus ) on ´Sonja` (P, pungens) alla lõksu jäänud, lõplikult. Sel aastal ei tohi need sibulad mitte liigutamata jääda.












Crocus ´Fuscotinctus ` on ka juba jõudnud õiteni.














aed-lumekupp Eranthis x tubergii ´Guinea Gold ` paljuneb visalt aga sihikindlalt :)













Sinililledest on tublimad transilvaanlased. Valge juba õitseb ja sinine läheb kohe. Harilik sinilill alles magab. 















Täna jalutasin päris pikalt ja üritasin saada pilti sellest, mis on alles ja mis mitte, mis kahjustunud ja mis mitte ning sain ehmatusega aru, et ma enam ei suuda seda taimemassi hallata. Ma ei mäleta pooligi asju, mis eelmisel aastal maha said :( Igatahes tegin kindlaks, et kaktustega on päris hästi. Kõik on alles ja ainult ühel on kahjustusi aga sel oli ka eelmisel aastal ja tema kolib nüüd küll teise kohta. Liivateed on täiesti ok, kivirikud, leviisiad korras. Mauklehti ka nägin. Mägisibulad kõik ok. Midagi väga hullu tundub, et pole tuustide ja kapsastega juhtunud. Puittaimedest on saanud kõvasti kannatada tore nulg A. magnifica ´Glauca `
:( ja väga kahtlases seisus on hiina seedermänd P. armandii. Lehtpuud ja põõsad tunduvad kõik ok, isegi pagunipuu Pterostyraxon vähem kannatada saanud kui eelmisel aastal. Aga ega ma kõike ei jõudnudki täna üle vaadata. Ahjaa, kõik metsikud roosid on elus ja alles ilma kahjudeta, paar eerikat õitses, rodod on korras. Ilmselt olen talvest välja tulnud vähemate kahjudega kui kartsin.







selaginell näeb ka kena välja :)














on ikka mõnel toredad pungad :) suuretiivaline kikkapuu Euonymus macropterus













Loomaaed võttis ka mulle kenasti sappa
sabatants














Browni liikumine














päikesetekil














Homme on juba kindlasti uued ninad ja mõned uued õiedki. Täna lõikasin õunapuid, ikka tasa ja targu. Aga tegelikult läheb vist juba kiiremaid liigutusi vaja. Ega see üleminek tubastelt mängudelt aiamängudele nii lihtne polegi. Nagu ka sügisel see vastupidine protsess kui raske on jälle õues pidama saada. 

Laupäev, 19. märts 2016

kevad, kas müüt või reaalsus

See on igaaastane märtsiküsimus :) Märts on üldse kummaline kuu. Eriti igal aastal. Venib nagu kvaliteetne kummipael. Sedapuhku siis veebruari keskel ilmselt aprilli keskele välja. Tegelikult tahaks juba mulli vahetada küll. Et nagu läheks tubaste tegemiste mullist aiamulli. Ma ikka kohutavalt armastan oma mulle ja kui mul poleks häid sõpru ja sugulasi, siis ma oleksin ilmselt koos oma mullidega juba kusagile hajunud. Aga hääd inimesed kisuvad mind aeg-ajalt mullist välja. Vahel on see lausa valulik protsess aga kui seda ei oleks... ? Nojah aga tegelikult pidin kevadest kirjutama.
Meil oli märts ikka väga talvine. Kõik ninad kenasti lume all ja ei mingit hingekriipimist ega südamesügelust. Siis anti paar soojemat ilma ja 17. märts oli juba täitsa selline tunne, et no nüüd... Tõmbasin juba mõtteliselt kopsud õhku täis, et Ülole ülikiirete tööde nimekirja ette vuristama hakata. 
Väga palju lund oli kadunud ja üht-teist välja sulanud. 
Sel aastal esimest korda sulas lumekupp esimesena välja. Tõmbas juba nupud söakaks, et kohe, kohe...












Aga amuuri adoonis on tegelikult see aia esimene ja seepärast peab kasvõi läbi lume õitsema.












Igasuguseid ninasid oli ka juba näha aga ei midagi tavatut. Paar esimest lumikellukest...
...ja muudki staffi.














Kaktused olid siiski valdavalt lume all, seega kahjustuste kohta ei oska veel midagi öelda. Rääkimata mägisibulatest. Neist polnud veel ainsamatki näha. Soe oli. Lausa +6 C. Kohe tunne tuli ja mõtted ja tubane töö takerdus. Kuni hommikuni...
...kui selline lumivalgekese üllatus vastu vaatas. Kummaline ilm oli. Maja päiksepool solises katuselumest ja varjupoolsel õuealal möllas pinnatuisk katuseharjani. Vahepeal tuli taevast lisa. Tänagi tuli. Selline uitpilv. Lauslumesadu päikesega. Üldsielt päikseline. Päike on võimas, ajab kraadi plussi. Varjus -3 C. 








Homme on juba kevad. Kalender ütleb, Täna on veel talv. Hetkeseis selline. Paksem pilv.















Kui muu kevad on taas peidetud, siis linnukesed on küll lustilised. Söömisega suisa hädas. Nokakesed kisuvad laulujoru üles ja seemned kipuvad ära pudenema. Tegelikult tuleb ikkagi kõik omal ajal või natuke hiljem. Külma lubatakse veel päris korralikku ja selles valguses on mul lume üle siiralt hea meel. Ja üleüldse selle peale ma heegeldan :D

Teisipäev, 15. märts 2016

sellest, teisest ja kolmandast

...ja kevadest, mis kalendrit vaadates kohe varsti algab. Mina olen selles leeris, kellede kevad lume all ringi hiilib. Ega ma ju ei pabistakski veel, aga kui muudkui lugeda sellest, millised ninad ja lumikellud ja mis kõik veel juba aedades on, siis ikka ajab juba tasapisi närvi küll :D Eile kaunil enakeelepäeval sadas terve päeva laia jõululund ja õhtuks oli kõik jälle sile ja puhas. Täna alustas mingi lumelaadse sajuga, siis natuke vihmutas ja + 4 toel isegi sulatab. Kõige rohkem on sulanud varjuaias. Ju seal siis polnud niipalju lund kui mujal. AGA MINGEID KEVADISI NINASID MUL EI OLE.
No ja nii ma siis tegelengi muude asjadega. Oleks juba vist aeg suuremate projektidega koomale tõmmata. Väiksemaid saab veel maini rahus teha.
Mesilaseema kostüüm sai valmis. Või noh peaaegu. Heegeldamise osa on tehtud aga nüüd peaks seelikule veel alusseeliku sehkendama. Minu eas ja korpulentsiga ikka väga läbi paista pole vist sünnis :D Ausalt öeldes on see kordades hullem kui heegeldamine ise, sest ma peaksin kuidagi kangapoodi saama ja õmblusmasin on tõeline koll. Aga ma pean täna veidi läbirääkimisi ja ehk õnnestub üks hea inimene ära rääkida.

selline see siis sai. Ilma mannekeenita on jama pildistada. Kas ma seda ka kandma hakkan, veel ei tea :D
















Kaks aastat tagasi sai haavapuust kettaid kuivama pandud. Ainult üks õhukestest ei läinud lõhki. Mõtlesin, et teen taldriku. Aga kus see, muudkui moondus. Sain juba kena ümara vormi ja siis kui järgmine kord kätte võtsin, oli sopiline või lopergune. Peale seda kui lõikasin armetult oma väikesesse näppu (hea, et hoo maha sain ja näpu ots ikka alles jäi) sai sellest jonnipunnist villnd. Ah, et miks selline pidev muundumine. Eks see vahepeal jälle niiskust endasse imas ja siis jälle kuivas. Mõtlesin, et jätan kuivama. Las istub veel aasta ahju otsas aga ühte ideed taga ajades kaevusin oma ideedekausta ja leidsin naljaka lehe, mille kunagi olen välja printinud. Kohe meenus see lopegune taldrikualge ja nii ma selle siis ära võõpasin. Olgu see siis austusaalduseks indiaanirahvastele.














EPP-st ka. Endiselt on põnev. Aga aega võtab. Esiteks ma ei oska ja teiseks peab lõuend vahepeal 2-3 päeva ahju otsas kuivama, et saaks edasi teha. Hakkan vist tehnikale pihta saama. On selline akvarelli (Anni ütles kohe, et akvarellitehnika oleks sobiv aga see on minu jaoks üks tõeline müstika, täiesti arusaamatu, et kuidas :D ) ja õlimaali vahepealne. Alguses lobistad ja siis hakkad tutsutama. No ühe pildi olen vist valmis saanud või peaaegu valmis saanud. (kui õpetaja Anni kord külla tuleb, eks siis saab veel parandada). Pildistada seda päris õigetes toonides aga ei õnnestunudki.
Tulp soovitas sideainena kriiti proovida. Mul olid mõned jupid nõukaaegset värvilist. Koos värnitsaga annavad need päris tugevaid toone juurde aga sideaineks sisaldasid ikka liiga palju liiva. Kaasaegsed koolikriidid on ses suhtes juba paremad. Päris valget siiski ei saa, sest värnits on pruunikas. Seega päris valget saab ikka tuubist. Poodi kus kriiti (suuremas koguses) müügil oleks pole ma leidnud ja ilmselt oleks ehituses-aianduses kasutatav samuti liiga suure liivasisaldusega. Kustutatud lubi on sama keemilise koostisega aga ka selles on liiva palju. Seega otsingud ja katsetused jätkuvad. Üks pilt on ahju otsas kuivamas peale esimese ringi võõpamist. Milleks siis seda kõike teha kui poest saab ju tuubivärvid osta. See on väljakutse. Ja päris suur väljakutse, sest piiratud värvivalikuga ja segase tehnikaga õpib ilmselt rohkem pintslit kasutama. Kui ma kasvõi ühegi sellise pildi valmis saan, mis ka mulle endale hea tundub, olen tükk maad osavamaks saanud ja lõuendi hirmust pole ka enam ilmselt grammigi järel. 


Teisipäev, 8. märts 2016

mükomüstika

Heatuju-Pidevanaeru Vabariigi botaanikaaia tagumises metses, mis õigupoolest on pigem padupardik , pistsid maa seest ninad välja mitmed kauaoodatud vikerkaarikud. Osasid oli varemgi nähtud, osad näitasid ennast esmakordselt.
vikerkaar-suurseenik on tõeline seenehiiglane, ligi 50cm kõrge ja seetõttu mahuvad tema jalast välja kasvama ja toituma vikerkaar-kaasakakerdajad.
Kasvada tavatsevad rammusas ja hämarapoolses sõnajalgses metsaaluses.














vikerkaar-sadaseelikseen on samuti kõrgustesse pürgiv aga õbluke ja tudisev. Loomulikult pole sel kübaraseelikuid 100, enamasti 7-14 aga mitte kunagi üle 28. Armastab metsalagendikke. Tuulega kipub lamanduma.















vikerkaar-nööpelseened ja vikerkaar-kortsikseen on seevastu pisikesed ja kasvavad sageli läbisegi. Põneval kombel on alles tekkiva kortsikseene sees näha Keegi Keda Keegi Ei Tea Kastaon Kustaon Mikstaon Kuitaon ja täitsa võimalik, et väga värskena täitsa sile seenenups sellepärast kortsu lähebki kasvades.













vikerkaar-suvaseenikud armastavad samuti metsalagendikke, on keskmise suurusega, veidi varieeruva kübaraga ja lumivalge lahtise rõngaga. Nendega koos kohtab sageli kirevat seenesuterdajat















Põhimõtteliselt on kõik vikerkaarikud söödavad ilma eelneva töötluseta aga ettevaatlikud peaks olema need, kes põhimõtteliselt rõõmu ligi ei taha lasta ja toituvad kurvameelsusest. Nad võivad muutuda ülirõõmsateks elunautijateks.

Kolmapäev, 2. märts 2016

märts ja teised aastaajad

1. märtsi hommik tervitas meid talve võlumaaga ja hing läks kohe kergeks ja helgeks. Härmatisega pole tänavune talv priisanud.



































 Ime seegi, et peale kahte aastat kohutavat närutamist lund üldse anti. VANASTI oli igal juhul asi paremini korraldatud. Lapsepõlvest ei mäleta küll, et mõnel aastal oleks kelgumägi vahele jäänud. Aga juba kekskooli lõpus hakkasid suusatundidega probleemid. Nüüd jäävadki meelde pigem need talved kui lund on. Mina isiklikult ilma talveta hästi hakkama ei saa. Talv peab olema. Samas kui kristsalselt aus olla, peavad olema ka kevad, suvi ja sügis. Ideaalvariandis paluks täiuslikke. Nelja aastaajaga maanurka sündinuna lausa nõuan, et aastaaegu siis neli ka oleks. Talv on settimise, selgimise ja puhastumise aeg. Talve ilu on sügav, filigraanne ja samas meeli taltsutav. 









































































Ülejäänud aasta käib üks pidev tants ja trall. Kevadine amokijooks nii looduses, aednike kui armunute seas ja kõrvulukustav lindude ühendkoor. Suvine endasse ahmimine, kiremöllud, värvide mäng, mis kohati lausa hea maitse piirid ületab, pidevalt ninas hõljuvad jalustrabavad aroomid. Suve lõpu ja sügise annid ja taas värvidemäng, mis tõsi küll juba palju elegantsem kui suvine. 
Aastaajuad annavad peale igaomasete elamuste veel võimaluse inimestel omavahel suhestuda. Eriti optimistlikud persoonid räägivad vahel neist ka positiivses võtmes. Enamasti on siiski ilmast rääkimine hea võimalus torisedes auru välja lasta. Eriti palju emotsioone tekitavad suvi ja talv, mis on ka loomulik, sest neis esineb enam ekstreemsusi. Vahel mulle tundubki, et kõige raskem on inimestel leppida sellega, et ilm antud kohas ja ajahetkel ei vasta nende ootustele. Kõige muuga saadakse hakkama. Välja arvatud muidugi need eriti optimistlikud persoonid. Nemad leiavad ikka põhjuse rõõmustamiseks. 
Aga MÄRTS on üks kõige imelikum ja pingelisem kuu üldse ja seda just aiainimestele. Vaesekesed on terve selle kuu üks jalg stardipakul ja pidevalt antakse valestart. Ühtepidi on talvel täielik õigus veel olla aga teistpidi on päikesel juba suur võim.
Ja see ajab pea hulle mõtteid täis. Külvamisest ja istutamisest ja...
Minu jaoks on kevade alguseks siiski aprill. Nii nagu ma 2. aprillil sündisin, nii kohe hakkas minu ajarvamine. Märtsist ei tea ma seega midagi :D Ja ometi hakkasin lappama eelmisel hooajal tehtud märkmeid aiakujunduseks ! Täna leidsin ennast mõtlemast kasvuhoonele kus juba redised tärkavad ! Märts on raske kuu juba ainuüksi sellepärast, et kevad trügib kõrvade vahele või vähemalt selle ootus ja viib selle vähesegi reaalsustaju kusagile vasakule ära.



Aga märts algas sel aastal just selliselt.