Väga lihtsalt. Kassilaps on meie juures elanud nüüdseks 2 kuud ja 1 päeva. Eile otsustaisme uue nime kasuks. Kassilaps lihtsalt ignoreeris kõiki meie püüdlusi teda Vurrutada aga reageeris kõikidele kss, kiss, kass ja muudele s hääldamise moodustele. Isegi kõige juhmim konserviavaja peab lõpuks taipama, et see Kass vajab nimes S-i. Proovisime igasuguseid kombinatsioone. Lätikeelset Vurts ja leedukeelset Vurtsas varianti ja veel sadat muud aga miski ei olnud suupärane. Sass on piisavalt s-ine ja suupärane ka.
Loomake on iseloomuga. Ega ta muidu ju kass poleks ka. Üks on kindel, nii elavat kassipoega pole meil varem olnud. Mängud pole palju muutunud.
Ka praegu on lemmikuks kõikvõimalike nutsakute kandmine ja murdmine. Peale koristamist juba teisel päeval on elamine igasugust väga väärtuslikku (saasi jaoks loomulikult) täis. Harjale enam peksa ei anta. Prügikühvel osutus truudusetusk. Enam ei mahuta kassimätast lahedalt ära.
Seevastu on kaslastele omane kosti ja karbivaimustus täistuurides. Saab mängida garaaži ja autot.Seda viimast siis karpe-kaste enda ees lükates.
Kord päevas peab saama ühe kilekoti alistada. Eriti head on mustad kilekotid, sest nendega saab peale võitlust ühilduda.
Kunsti peab vaatama nii lähedalt kui kaugelt ja kellad peavad näitama täpset aega.
Vanaonu Kusti on iidol
Vahel õnnestub ka Siissi külje alla pugeda.
Pisut udune pilt igaks juhuks tuppa tulnud Meerile reageerida ja näidata, kes ikkagi on majas peremees. Ei susise nagu Kusti, ei karda ka. Lihtsalt enne uuesti magamajäämist väike hoiatustervitus.
Kui sassi esimestel käppadel on poolsokid, siis tagumistel korralikud ja tripiga
Sass on tegelikult täitsa kuulekas ja ontlik tegelane. Vaatamata kustumatule energiale. Nimelt pahandusi ei tee. eks piire ikka kompab ja kontrollib, et kas see või teine lahe asi on ikka endiselt keelatud. Sass armastab rituaale. Üks on söögikoha koristamine kui kõik on juba söönud. Kraapimine ja paigutamine kestab seni (vaheldumisi viimaste toidujääkide hävitamisega) kui kausid on kas sirges tihedas rivis või kolmurkasetusega. Kolmnurk võib olla väike ja kausid külgepidi koos või nii suur kui toitumiskoha ruum võimalda. Ja minu magamapanemise rituaal on ka väga oluline. Kui ma juhtun päeval iluund vajama, siis ta poeb teki alla ja nahistab piki mind, peseb ennast natuke ja lahkub. Kui on öö, siis ta tuleb tekki mööda enamvähem näoni, vaatab oma nööpidega otsa ja siis läheb jalgade juurde ennast pesema, Natukese aja pärast läheb ta ära ja vahel teeb seda ka mitu korda. On harvad juhused kui jääbki sinna magama.
Seega kõik, kes on juba harjunud Vurruga, õppigem ümber. Väikesest vurrust on saanud Sass ja kui ta suureks kasvab, siis ilmselgelt Aleksander Suur.
Aga muidu ma koon ikka veel punast. Igasuguseid takistusi tuleb ette. Vahepeal oli vaja paar riputuskotti aknalauale mitte mahtuvatele toalilledele. Ja muidugi on alanud rohkete raamatute aeg. Täna neelasin aastaaeg haaval ühte toredust. Karl Adam ´Metsasosinad `. Kes vähegi loodust, eriti metsa armastab ja kellel see raamat näppu satub, ärge jätke sisse vaatamata. Palju autori imelisi fotosid ja parajalt armastuse ja vaimustusega kirjutatud teksti. Tõeline meeleolu parandaja.
Üks laud ootab juba 2 kuud värvimist aga ma ei suuda kuidagi seda tööd Sassi uneaegadega ühildada. Ärkvel Sass on sedavõrd andunud abiline mistahes töödes, et pärast on raske kindlaks teha autorlust.
Aias käin jalutamas. Imetlen okasnumpsikuid. Need on nüüd kõik kenasti nähtaval.
harilik elupuu Thuja occidentalis ´Perk Wlaanderen ` tõotab kasvada imeilusaks puuks ja seda üldse mitte väga aeglaselt (aastaseks juurdekasvuks lubatakse kuni 20 cm)
kollaselehised Thunbergi kukerpuud on sügisel imelised
Vaene väga hilise õitsemisega emajuur Gentiana ´Little Pink `ikka üritab sel aastal. eelmisel aastal ei jõudnudki. Ega selgi aastal kõik õienupud lahti lähe aga midagi ikkagi. Üllatav minu jaoks, sest vahepeal on olnud juba üsna korralikke miinuskraade. Paistab, et need pole üldse liiga teinud.
vähemal 1 õun jääb ikka puusse linnukestele
