Google+ Followers

esmaspäev, 20. märts 2017

tere KEVAD

Hetkel on meil selline ilm. Öösel oli -1,2 C ja päikest täna ilmselt ei näegi. Hakkab pimedamaks minema.















Üldiselt on märts siiani olnud nagu märts ikka. Päikest ehk vähevõitu aga muidu kõike. Lund, jäidet ja vihma. Tuult ja tuulevaikust. Külma ja vähemkülma. On olnud soojemate öödega kui põhjaosariikides. NOJAH 😕Just praegu hakkas hõredat lund sadama. Ja udu hajus äkiliselt. Eile oli ilus tuulevaikne +5 C ja avasin minagi aiahooaja. Tegin mõned pildid. Lõikasin kolm kõrrelist ja ühe õunapuu. Kelts tundub, et on valdavalt läinud. Meie väga kohutav ja ekstreemne sissesõidutee hakkab juba paranema.
Kõik aalujad kirjutavad kivilatest, mägisibulikest ja värvumistest. Eks siis minagi. Hästi natukene 😉
Mul on selline mätas. Näeb välja nagu miniatuurne arend. Ilmselt põhjatuuril saadud ja kahtlustan Tiid. võib ka küll Kristiine olla. Kes teab midagi täpsemalt ?
Aga see on ilus oma praeguses punases.










Mägisibulates kaotusi sel aastal ei ole ja tasapisi hakkavad ka kruusamäkke istutet sibulikud juurde võtma. Need, mis vanemas osas ja viljakamas mullas on hoogsalt arenenud.
´Sha- Uri `














´Queen Elizabeth `














Kaks aastat tagasi Lätist toodud imepisikesed okaspuud hakkavad ka juba kuju võtma. Näiteks nagu
mägimänd ´Ophir `














Mujal aias on igasuguseid ninasid ühtäkki ohtralt tekkinud. Krookused veel ei õitse aga
armeenia sügislill Colchicum szovitsii ´Tivi ` küll











Loomulikult amuuri adoonis ja lumekupp. Transilvaania sinilill ´Alba `hakkab ka tasapisi õitsema. Lumeroosid on peagi õites. Kõik peenemad lumikelluksesd on õnnelikult elus ja õitsevad. 
Samuti märtsikelluke.














Üllatuseks olid suured itaalia aarumi lehed aga nendest ei tulnud pilt välja. Kõik õrnad põõsad on sel aastal tipuni elus. Muidugi ka roosid. Kui nüüd midagi äärmuslikku ei juhtu, saab nii mõndagi õitsemas näha,mis alati ei õitse.
Pärnu taimelaadalt kaks aastat tagasi ostetud ametliku nimeta selaginell võtab päris kenasti juurde. Peaks äkki teist pisut pootma.












Hinges on rahutus ja samas on veel tegemata tubast. algab see igaaastane heitlus ja see agoonia kestab enamasti kaks nädalat. Seda ka sügisel vastupidises suunas. 
Nüüd tuli hoopiski päikene välja ja kui ma nüüd siva teen, saan kevade õues vastu võtta.

teisipäev, 7. märts 2017

ei läinud aastatki

No tegelikult ikka läks ja enamgi veel kui alguseks lugeda hetke, mil 3 ketast kettamaailmast meie tarre sattusid.  Idee, mida nendega teha tuli mul kaunis kiiresti, lauake. Korruseline ja mandalaga,  Aga ega see kui eidel tuleb idee on ju alles algus, Taat peab asjad tehniliselt paika panema. Selline loov peretöö või nii. Ja taadil läks ka aega. Põhimõtteline lahendus oli eelmiseks kevadeks olemas kuid alanud oli juba aiahooaeg. Sel talvel polnud taadil jälle aega enne kui jaanuaripuhkuse ajal. Mandala idee oli mul olemas ent sellist kannatust, et see graafiliselt paika panna mul lihtsalt ei ole. Kõik need arvutamised ja puha. Taadil on. Tema on kõva joonestaja ka.
Värvimine oli jälle minu töö. Kasutasin eesti rahvuslike mustrite motiive ja kui Anni ütles, et see on nagu vanaema kootud kinnas, oli päris hea meel. Midagi sellist ma tahtsingi.











Need on vabakäeliselt joonistatud alumised kettad. Kahjuks ei saanud ma päris seda tooni rohelist nagu ette kujutasin. Erinevad tooted ja tootjad teevad erinevaid värve. 











Selline see lauake siis põhimõtteliselt saab olema. Ülo pole veel detaile omavahel kinnitanud ja võimalik, et midagi natuke nihkub. Ja kui nüüd sellele veel rattad ratataa ka alla saaks. Taat natuke punnib vastu aga ehk suudan ikka ära moosida.  Iseenesest üsna ebapraktiline ja sugugi mitte tarviline ese. Aga kõik toredad asjad kipuvadki natuke mõttetud olema. Selles ongi see mängu ilu. 

pühapäev, 5. märts 2017

vana vahtra mälestuseks

Oi kui raske oli teha seda otsust. Mina arvasin esialgu, et las olla. aga minust autoriteetsemad inimesed arvasid, et varem või hiljem torm selle puu murrab. Või murrab ühe haru. Oleks võinud ju seda ootama jääda aga see haru oleks kukkunud elektriliinile ja liini taastamine ei oleks meie rahakoti võimekusele vastanud. Seega see otsus sai langetatud. Üks aia suurimaid puid, vana vaher, tuleb maha võtta. siis nutsin esimest korda.
vana vaher seisis
vapralt aia servas
nõnda uhkeid teisi
polnud tema kõrval















varakevadine














alati kõige kirjumate lehtedega


















ja siis kasvas kahe haru vahele selline seen














Kui see langetamine kord alguse sai, siis esialgu eemaldas Ülo suure hulga alumisi oksi. Asi jäi venima, sest ilmad olid kogu aeg vastu, küll liiga tugev tuul või värske lumi ja libedus. Eile oli siis kõik soodne. Peaaegu tuuletu, lumeta ja Hillar ka abiks.
Esimese haru, selle, millel oli ka langetamisel oht liini kukkuda, saagimise ajal läksin magama ja tõmbasin teki üle pea. Nõrganärviline olen sellistes olukordades. Ja hea oli, et sedasi tegin, sest kui suurem osa harust oli saetud, selgus, et ikka kukub liini, ei jõua nööriga ära keerata. Olla tehtud siis kiil, et õnnetust ei juhtuks ja kutsutud abi. abi oli samuti abitu ja siis tõmmanud Ülo selle traktoriga õigesse suunda. Läks õnnelikult. Teise haru juures ma juba olin julgem. Muidugi oli nüüd aed ise ohus ja langetada oli vaja üsna kitsasse vahesse õunapuu ja pihlaka-ebaküpressi vahele. Ülo mõtles kaua ja haru maandus täpselt õigesse kohta. Kõik jäi terveks. 

Ülo teeb arboristi




























ja nii see tuli














ja seal see on














Täna hommikul nutsin teist korda. Lage, kole, vaene vaher ja vaene mina, kes kõik õudused peab üle elama. Mis elu see ka selline on.
Rääkimata sellest, et öösel oli pea 4 cm lund maha sadanud. Kellele seda märtsis enam vaja on, ei tekita enam erilist vaimustust.












Ainuke lohutus kogu selles loos on see, et ehk õnnestub korraldada suvel väikesed puupäevad headele tuttavatele puukujuritele ja sedasi vahtra mälestus aias säilitada. Loodan, et see kurb lugu saab suvel rõõmsama järje.

kolmapäev, 1. märts 2017

1. märts kõlab juba peaaegu nagu kevad

Veebruari teine pool kandis lõpuni oma märtsimaski välja. Ikka plussi ja miinust, vihma ja nõrka lund, lühiajalisi tormihoogusid ja tuulevaikust, udugi pakkus. Viimase päeva  temperatuuri tõstis lausa +8 peale. Tuul meie lagedatel põldudel puhus üsna kurjasti ja ões olla polnud mingi lust. Tänane ennelõuna pakkus palju mõnusamat äraolemist. Küll vaid +6 aga peaaegu tuuletu. Peale selle tuli aga vihm, mis võiks nüüd selle juba ei tea mitmenda keltsa ära sulatada.
Otsisin minagi kevade märke nagu kõik aiainimesed aga vaatamata taas pea olematule talvele ei leidnud midagi ootamatult varajast. 
Peenrad on märjad ja osaliselt lausa vesised. ei saa astuda ega istuda. Sinilollikesi veel ei olnud, ega pidanudki. igaastased esimesed varajased olid. Lumikellukesi ei olnud, krookuste lehotsi oli. Puud veel lehte minema ei hakanud aga linnukesed laulsid küll täiel rinnal, Oli selline tunne, et kohe, kohe vutrsatab lõoke taevasse ja hakkab lõõritama.
lumekupp tügib














ja amuuri adoonis muidugi ka














Praegu vist ongi kõige mannetum aiaaeg. Mis võiks veel ilu pakkuda, on nende vähestegi lumedega vastu maad vajutatud. Ikka peab tõdema, et kui poleks okaspuid...
´Hiiumaata ` poleks elu midagi väärt














...kui ei oleks eriti vastupidavaid kõrrelisi nagu amuuri siidpööris...















...toredaid värviliste võrsetega kontpuid...















...siis polekski nagu midagi peale suure kevadeootuse. Tegelikult oleks täna juba hea meelega sealt jätkanud kuhu sügisel pooleli jäi aga meie savikad maad. Ei kannata need praegu kõndimist.
Eks tuleb nüüd juba ülehelikiirusel hakata oma käsitööprojekte kokku tõmbama ja vaimu valmis seadma. Varsti läheb lahti 💚

reede, 24. veebruar 2017

vana indiaanlane arvab, et tuleb soe ja päikeseline suvi...

...sest valge naine heegeldab päikeseriideid 😃
Esimene. Minu hädaolukordade mannekeen keeldus millegipärast koostööst ja pidin leidma koostööaltima. Igatahes on heegeldamine üks väga tänuväärne tehnika. Isegi kui kõik käib umbestäpselt, on tulemus ikkagi täiesti normaalne. Olen rahul. Lühikesed püksid on töös.











On päris mitmeid asju, mis kohe-kohe peaksid valmis saama. Ilmselt siiski alles märtsis. Raamatud on võtnud ikka väga suure osa ajast. Peaks hakkama vist koomale tõmbama. Kevad hingab juba kuklasse. Ja teha tahaks veel mõndagi. Lauandus ei edene ka nii nagu tahaks. Juba pikemat aega tiksub kusagil ajus idee. tundub, et hakkab kuju võtma. Ja muidugi veel need eriti head lauad. Aukudega ja erikujulised. Kuidagi ei raatsi läheneda. Paar tükki ikka pintseldasin.
Unistaja Ümaruim valge pärliga














vikerkaaretund haldjamaal või siis suvekaootika haldjamaal või...igatahes on siin midagi suvega pistmist.





Ma ei tunne ennast sel aastal sugugi patriootilisena, sellegipoolest olgu meie Isamaa hoitud. Head aastapäeva!

esmaspäev, 13. veebruar 2017

vaikselt veereb...

...talv kevade poole. Homsega kukub pool veebruarist ära. Eks seda talve on sel aastal jälle väga näpuotsaga antud. Vabaltvõtmise aeg jääb kuidagi lühikeseks. Mulle tundub vähemalt nii. Aga eks igal ole isemoodi. Kui ma pole lumes vähemalt korra püherdada saanud on midagi puudu. On ju täiesti võimalik, et isegi antakse sedavõrd lund, näiteks märtsis või lausa aprillis aga vot see pole enam see. Tasapisi hakkab ka minu jääkaru naha alla mingeid veidraid tundeid tekkima. Meenub näiteks, mismoodi on kevadõhtu kasvuhoones. Ja siis meenub see oivaline tunne peale hästi kulgenud aiapäeva soojas suveõhtus ning muud taolised veidrused. Esimene istutamine näiteks või kevadine uute sibullillede leidmine ja tuvastamine... Kassidel on igatahes närvid läbi. Õues on nagu jama (meil ju ikkagi toakiisud ), kas liiga miinus või tuulutab kasuka tagurpidi ja see on veel õudsem. Aga energiat hakkab üle jääma. Siit siis mürgeldamised sõltumata kellaajast. Kas omavahel tants ja tagaajamismängud või leitakse endale meelepärane lelu, millega saab mööda maja ringi marutada. Igal on oma lemmik. Mustikal on isiklik lõngakera, Kusti jumaldab kustukumme ja Sikule käib peaaegu kõik, mida veeretada saab aga eriti igasugused Ülole kuuluvad rihmakesed. Ja siis käib veel see aknale-õue-sisse-aknale-õue-sisse. 😻
Tegelikult pidin kirjutama hoopis veebruari esimese poole ilmast. Algas kuu ikka vastikult rõskelt ja iiriroheliselt. 
4. veebruari öösel sadas kerget lund ja 5. veebruar andis lisa mingi udupeene saju näol, mille lõpus võis tõdeda, et no keskmiselt 2 cm sadas ära küll. Hea seegi, sest koos kauaoodatud päikesega langes ka temperatuur ja 7. veebruari varahommikul oli -18,2 C tippmark. Rohkem nii külma meile ei antud. Ikka päeval natuke üle -10 C ja öösel natuke alla -10 C.
Päikesel on juba kõvasti võimu. 6. veebruar














10. veebruaril oli õues udu ja hakkas härmatist looma. Härmatis on tõepoolest see, mis talvest ikkagi talve teeb. Isegi kui lund on ainult keskmiselt 2 cm. Kui muidu pole ma eriti viitsinud sel talvel pilte teha, siis seda ilu ei tohtinud jäädvustamata jätta. See oleks olnud raske traditsioonide rikkumine. 11. veebruari seisuga siis sedasi.











































































mõista, mõista, mis see on 😊














me koduke on tilluke kuid see on armas meitele ja õnneks ei kasva meil ka kask otse ukse ees, et peaks aknast õue käima 😉












Tänaseks sai ilu otsa 😩. Tuulutab tugevsti ja selge, et kõik ilus on jälle tuulde lennanud. Kui hommikul oli veel -1,2 C siis praeguseks on pahuralt pilves + 0,6 C. 
Mis teha. Õnneks on pooleliolevaid projekte piisavalt, et mitte igatsevalt aeda vahtida. Kõik need tegemised korraga käsil, ei ole tulemused just kiired tulema aga pole ka üksluine ja üldiselt ma ei kurda 😄. Neile, kes sellises eas ja seisuses, et sõbrapäeva tähistada, soovin ilusat ja teistel mingi lihtsalt hästi. Igatsejatele lohutiseks, ei ole kevad veel kordagi tulemata jäänud ja ei jää seegi kord.

neljapäev, 2. veebruar 2017

Eesti seen ja Eesti süda, kes neid suudaks lahuta...

...elik väike humoorikas reveranss V. Mikitale ja muile seeneloogidele ja metsainimestele 😄 Laua triibistu on inspireerit Tartumaa ühest seelikuist. Muud vidinad on saanud tõuget Mare arhailisest tikitööst ja on eelhäälestuseks juba eelmisel hiliskevadel alguse saanud projektile.
Laud ise plaanit kingituseks ühele noorele perele.














Projekt, mis eelmise aiahooaja algusega pooleli jäi on nüüd hoogu sisse saamas ja on lootust, et uueks aiahooajaks ka valmis saaab. Tegemist minu ja Ülo ühisprojektiga, sest vahel on tore midagi ka koos ja ühiselt teha 😊
hetkeseis selline. Olen ise ülimalt põnevil.