Esimene kümnepäevak on läbi saamas, nädalajagu ilusat talve ka. Hommikuks on maa ilmselt jälle enam-vähem must ja muru iiriroheline.
01.12
01.12
Tasapisi võiks aastat hakata vist kokku võtma küll. Oli selline ühtpidi uimasevõitu ja samas ka äkiline. Nii heas kui halvas.
Suur südamevalu teispoolsusesse lahkund sõprade pärast. Jah, ma tean, et nad on minu jaoks alatiseks olemas aga nüüd juba teisiti. Unedes, mõtetes, mälestustes, südames ja hinges. Olgu nende rännud SEAL ilusad ja rahurikkad. Need lahkumised varjutavad hetkel aasta rõõmsamaid hetki. Ometi polnud needki olemata. Kõige olulisem, et Anni ja Lagle tulemine Taga tallu on alanud. Tulemine päriselt ja alatiseks. Sellest koosolemisest loodan palju rõõmu ja head sünergiat tulevikuks. Koos on julgem. Seltsis on segasem. Olid supertoredad puupäevad vana vahtra mälestuseks ja sellest jäid meile peale väga heade mälestuste toredad puujumalad ja muidu skulptuurid. Kodust väljaskäimisi oli vähe Kuidagi ei suutnud ennast aiast lahti kiskuda. Midagi ometi siiski.
Aed puhkab. Aednik ka, peaaegu. Sõpruskond ei lase sügavasse talveunne jääda. Kes orgunnib seemnete tellimist, kes kevadele mõeldes taimede tellimist. Mul polnud plaanis ei üht ega teist aga see on nakkav ja nii see jälle läheb. Tänavune uute taimetaksonite arv oli taas 200 kanti. Ja mul on veel ruumi. Mitte enam piiramatult aga siiski. 10 -15 suurt puud mahuks veel. Põõsaid muidugi võib igale poole toppida palju vabamalt ja pisikesi okasnumpsikuid ka mahub veel. On potentsiaali veel mõnele hostale, kindlasti sõnajalgadele kui neid uusi kusagilt leiab, epimeediumitele, sinililledele ja suurde kivilasse mahub veel ka kribudikke. No lille mahub tegelikult alati kui hästi hoolega otsida. Paljud plaanid said teoks ja paljud jäid uut hooaega ootama. Siinkohal võiks ju loetleda eriti õnnestunud taimeleide aga ma olen tõesti puhkusel ja peas on hoopis muud asjad.
Peamiselt olengi peadpidi raamatutes, sest raamatuhaldjas juba ammu tegutseb . Raamatutega saab argielust ära käia ja seda on vahel vägagi vaja. Üllatuseks oli hiljaaegu loetud Ilmar Taska ´Pobeda 1946 `. Ei osanud sellest eriti midagi loota. Õudsed ajad ja inimelude traagika aga...Lugejarahvas, kes pole veel lugema trehvanud, lugege kindlasti. See ON hea raamat. Vähemalt minu jaoks küll.
Näputöödega on nii ja naa. Pikk sügis lasi küll varakult punuma hakata aga no need raamatud. Punast kudusin küll terve igaviku. Sain vist valmis. Vist sellepärast, et ühed peened traksid kuluksid sellel ilmselt ära. Hetkel seisab varrukate najal seljas.
Kritseldasin, et hiljem endal ka meeles oleks, milline eksperiment siis sedapuhku oli. Tõenäoliselt nii palju varrukad ära ei veni, et see seelikuks alla vajuks (milline ülihea idee !!! peab proovima, oleks hea sügavate taskutega seelik kui varrukad sisse tõmmata) aga kusagile poolde vinna võib vajuda küll ja seda pole nagu vaja.
Et mul mennekeeni käepärast polnud, riidepuul seda toppi hoida ei saa liigse avaruse tõttu ja pinnalaotuse pildistamisel oli mul agar abiline, siis pildid said sellised nagu need said.
siit näeb KOEmustrit, sest tõesti tõesti, seekord ma üle 3 aasta jälle kudusin.
Ja siit tuleb ülejäänud pildiseeria 😻
Igatahes ei õnnestunud mul teha ainsatki pilti ilma Sass (Nelipakita) ja ilmselt saavad kõik aru, et Sassil läheb hästi kuni väga hästi ja ta on meid kenasti juba ümber oma käpakese keeranud ja vanakesed ära taltsutanud, ups võlunud ma tahtsin kirjutada.
Kusagil selle punase vahepeal heegeldasin veel paar lillepoti riputuskotti. Kõige kiirem ja käepärasem moodus aknalauale ruumi juurde saada.
lihtne punane
krousiline linane
Ühe pildi ühele lauale põletasin ka. Värvimiseni jõudsin alles paar päeva tagasi.
Võta nüüd kinni mis elukaga on tegu. Kui ta lauale ilmus, siis tundus, et tal on midagi pistmist Tsiili toreda jututegelase Ajaloomaga. Küsisn Tsiili käest, et kas see on võimalik ja tõenäoline. Ta arvas, et võib-olla küll. Siis tuli Ülo koju ja küsis, kas orav või. No kes on varem lontkõrvalist oravat näinud. Äkki siis Ajakoer või Ajalooloom või ??? ei mina ka tea. No igatahes midagi on siin ajaga pistmist. Minu jaoks.
Mul on terve hulk väga toredaid ja eriilmelisi laudu varuks aga erilist indu pole endas leidnud. Võimalik, et ülejäänud talv möödub raamatutes ja isegi mu tagajalad ei paista enam välja aga täitsa võimalik, et tuleb mingil hetkel tuhin peale, võib tulla ka hoopis mõne muu asja tegemise tuhin. Õnneks on kõik võimalik.
Kolmapäeval tegime endale jõulukingituse ja käisime Kimmo Pohjaneni kontserdil ning ühtlasi sellega Soome 100 tähistamas. Elamus oli fantastiline. isegi vaimustusepisaraid suutsin silmanurgast leida ja ühel hetkel oli tunne, et nüüd võiks...nojah ja siis oligi lõpp. 1,5 tundi on selle suurepärase akordionimehe jaoks vähe. Vaataja poolelt siis. Tegija poolelt ilmselt päris paras sportlik koormus. Kimmo muusika on nagu Arto Paasilinna romaanid. Müstika, absurd, hea huumor (jah ka muusika võib endas kätkeda nii palju huumorit, et kuulajad saalis naeru turtsuma hakkavad) ja suur armastus oma maa, oma rahva vastu ja enda osaduse vastu selles.
Tõenäoliselt on see ka selle aasta viimane blogijutt (kui just midagi eriti põrutavat ei juhtu). Kuidas uuel aastal ma veel ei tea. Kui, siis kindlasti uue pealiskirja all, sest nüüdsest elame me juba keset Kastre valda. Ei mingit piiripealset olemist enam. Aga seniks kuni seisud selgivad, kõigile kes mind on siia lugema sattunud ja satub, ilusat ootamiseaega ja olgu neis aastalõpu päevis rohkelt pisikesi jõuluimesid.
