Reede, 30. detsember 2016

kui taevas on tume...

...tuleb midagi heledaks pintseldada. Paar Taevast sai tehtud.
Taevaste alati kullakarva kuller Ruturatsu. Palun lahkesti mitte segi ajada Maamuna muinasmetsades elava Ükssarvikuga. Sugulust ei välista aga kindlad andmed puuduvad 😊
















Kuu Pruut, kahvatu ja õnnetu. Kuu kui kosilane on kõigi taevaste kaunitaride kõige suurem hirm, sest kõik Kuu pruudid kaovad ära. Keegi ei tea täpselt, mis Kuu nendega teeb aga üks legend räägib, et kulutab tasapisi tähetolmuks 😞










Kolmapäev, 28. detsember 2016

iiriroheline masendus

Erinevalt sellest inimkonna osast, kes rahulolevalt  mõmisevad ja nagu ma alles äsja lugesin, lausa istutada kavatsevad, olen mina oma iirirohelisest masendusest ise ka rohekaks tõmbumas. Mina vajan lund, eriti talvel. Eriti sellel kõige pimedamal ajal. Märtsis ja aprillis pole nagu enam isu aga kui seda praegu ei ole siis ...Ega see taeva ka jää. Ok. umbes kahel päeval on päikest ka detsembris näidatud, nüüd lõpus. Et on nagu olemas ja käis korraks pesast väljas. Nagu narrimiseks. Ükspäev oli veel päikesele lisaks ka +7,5 C. Muru hakkas tagaaias kohe kasvama,😂
Täna varahommikul oli mingit mannat natuke alla puistatud. Aga paljudes kohtades meist mitte kaugel on korralik lumi maha sadanud. Aru ma ei saa.😏
nojah, lootustandev seegi














Mul on veel eelmisegi hooaja aialaibad kokku lugemata. ei taha kevadistele vaatlustele mõeldagi. Minu kaktused on prisked ja ümarad, ei mingeid kortse ega kripse ja kui nüüd äkiliselt külm tuleb on kööga. Ja padjandites on juba pruune laike näha. See lõputu vetitamine peab ju lõpuks laastavalt mõjuma. Igatahes hakkan aru saama, et igasuguseid hellikuid ja õrnukesi võib VAHETEVAHEL ju katsetada aga VÄGA VÄHESEL määral. On elu rahulikum ja ei pea kevadeti piserdadama ja auke lappima. Lollikindlus juhtsõnaks.

Peaks exeli ära tegema ja läinud ning tulnud taimed kokku lugema aga kuidagi ei suuda ennast sundida. Pealegi olen sel aastal oma märkmetega väga lipa-lopa toimetanud. Ikka avastan, et uute taimede nimekirjas pole seda või teist, mis istutatud ja pildistatud. Aiavihik ikka aitab enamasti. ning umbes statistika on selline :
  • 207 ja + uut taime (+ on veel avastamata nimekirjast väljajäänud) - võrreldes kahe eelmise aastaga on siin positiivsed arengud ilmsed (mõlemad eelmised hooajad olid umbes 500-ed) 😁
  • 71 puittaime (ikka umbes), neist 25 okaspuud (13 elupuud nende hulgas), seega 46 jääb lehtpuudele ja-põõsastele. Siinkohal täitusid paar suurt ja kauakestnud unistust. Näiteks hariliku vahtra sort ´Drummondii ` aga oli ka sellist, mida isegi unistada ei osanud nagu hariliku tamme sort ´Timuki `
  • 45 sibulikku (et ma ka nendega pidama ei saa), valdavalt liiliad ja püvililled aga ka selliseid, millest varem kuulnudki pole ja mis tõenäoliselt ka ellu ei jää
  • ülejäänud on muud tutserdised ja nutserdised ja libled - palju nelki, kõrrelisi ja ainult 7 hostat ning 8 sõnajalga. Viimaseid oli nüüd küll ilmselgelt vähe.
Uueks hooajals on plaane palju, et mida peaks ja mida tahaks. Kardan, et plaanid plaanideks jäävadki ja aur läheb selle peale, et aed enam-vähem elus ja mingil moel korras hoida. Pole midagi parata, arstiabi veskid jahvatavad aeglaelt. Peab ennast rangelt eemal hoidma tellimistest, eriti ühistellimistest ja igasugusest hamsterdamisest. Ilmselt tuleb Ülo istamistesse kaasata ka rohttaimede puhul, sest päris ilma kindlasti ei saa (Järvseljast üksi piisab, et ...). See omakorda tähendab, et ehituslikud projektid tuleb marineerida või oli see külmutamine😉
Olgu kuidas on, vaatamata sellele, et tulevik on tunedamapoolses udus, ei jää elu seisma ega midgi. Ongi vist selline raske aasta seljatatud, sest paljudel lähedalt ja kaugelt sõpradel, tuttavatel on palju suuremaid murelaineid üle pea kokku löönud. Pole mul siis vigiseda midagi. 

Vaatamata sellele, et paaril olulisel taimeüritusel jäi käimata, oli ometigi ka toredaid kohtumisi ja kokkusaamisi. Avastasin Hallani parkmetsa. Oli aalujate kokukas, mis on suvine tähtsündmis ja tore, et sel aastal oli see Virumaal, kauges kandis kuhu just sageli ei põika. Toredaid talguüritusi, toredaim muidugi meie segametsa istutamine lausvihmas. Afterparty tegi selle piina tasa ja ma ootan põnevusega, mis sellest kujunema hakkab. Pealegi on seal veel küllalt auke kuhu juurde saab istutada. Meil on üks umbes sama suur vaba plats veel. 😅
üks lumepilt veel 😌














Sedasi siis sellest aastast. Head vahetamist kõigile ja ikka paremat uut.

Kolmapäev, 21. detsember 2016

vedruvankriga...

...talv sel aastal saabus. Õues on pime, vesine ja endiselt iiriroheline. Varsti hakkavad õuekaktused õitsema, Sõnaga, mis sest aiast ikka. 

Teine kingikoti sokipaar sai ka vahepeal valmis ja juba päkatsitel äragi viidud.
Kirjud sokilõngad on nii toredad, et mingit sokiga vigurdamist polegi vaja aga tegelikult võiks järgmisel aastal ka mustrilisi proovida (sokilõnga on ju ühevärvilist ka)







Erilist tegutsemislusti nagu pole. Ilmselgelt on süüdi raamatuvirn, mis siiski hoogsalt kahaneb. Eile tehti mulle tuul alla ja sain 3 juba tükk aega põletatult seisnud lauakest ära pintseldatud ja peaksin ennast kokku võtma ning veel mõned tegema aga need raamatud, need on kõik nii head ju :D
Eks laudade seest tulebki täpselt see, mis seal sees olemas on. Seekord hakkab tekkima Taevaste sari :D
Virmaline elik see, kes virmalisi teeb :D














Pilvepitsu, tema valvab pilvelambaid ja ajab neid koju :D


















Öölausuja


















Tegelikult on mul peale raamatute lugemise aega kulunud ka suurema heegelprojekti peale. Tegemisel täisvillane heegeltop ´Valgusfoor ` ja ainuke, mis ma praegu sellest tean, on see, et ilmselt tuleb ikka top, mitte seelik või püksid:D

Olgu teil kõigil ilusad jõulud, kes te kugema satute :D 

Pühapäev, 11. detsember 2016

kodune piparkoogimaania

Nagu teada algas kõik juba novembris kui Anni ja Lagle mulle selle piarkoogitamise isu peale ajasid. Jõulukingiks ju väga head need ilusad glasuuritud piparkoogid. Seda, et ma ise pole selles vallas eriline tegija sain ka aru. Aga nad armsad lubasid appi tulla ja Kaiele sai ka isu peale aetud. Organiseeriv jõud on ikka palju lihtsam olla ja mis mõnu on vaadata kui tegijate käte alt puhast ilu voolab. Mina suutsin kannatuse kaotada juba esimese 500 g taigna rullimise juures ja nii siis oligi Ülo see, kes kaks esimest pannitäit juba hommikul ära küpsetas, et õhtul asjad umbe ei jookseks.
Ma ikka mõne vormitäie ka lõikasin ja panin neid pannile, mis panemiseks valmis :)




























Kui kõik asjaosalised olid laekunud, siis sai otsast juba hakata dekoreerima, seni kuni ülejäänud piparkoogid ka ahjust läbi käisid
pisut udune ja hämar tunnistus sellest, et ka mina püüdsin aga mul ei kukkunud see sugugi nii välja nagu ma oleks tahtnud ja eks ma siis lasingi teistel rohkem mängida




















































Laupäeva hilisõhtuks oli suurem osa valmis aga jäi veel piisavalt ka pühapäeva











siin on näha, millised võrratud piparkoogid lähevad ühele väikesele poisile, need massinatega :)











































Kui tädid hullasid värvidega, siis Lagle tegi juba klass kangemaid, sulavate ja pastelsete toonidega või üsna minimalistlikke (alumine osa)












Hollywood







Bollywood





kolmas Eesti




Tegelikult on kõik need piparkoogid ülitoredad, ilusad ja nunnud. Rebaste kollektsioon ja linnukeste kollektsioon, seened ja muud metsaasukad jne.
siin on mahulisem glasuurimine ja see pidada olla piparkoogi ja piparkommi vahepealne etapp. (piparkomm olla see kui piparkook kastetakse üleni glasuuri sisse ) :D















Lagle tänased teosed














ühe seene mets














Annilt spetsiaalselt Ülole














seenekollektsioon kus valdavaks on miniatuursed seened 













Ja nüüd ma istun kogu selle varanduse otsas ja hakkan homme neid pakkima. Sellised sõbrad on absoluutselt hindamatud ja mina võin vaid tänutundest nurru lüüa. 

Reede, 2. detsember 2016

ah kui hea raamat...

...või kuidas võtta. Mõni raamat võiks vabalt olemata olla või siis mitte näppu sattuda. Natuke kahju on kulunud ajast. Alati saaks ju ka pooleli jätta aga olen sellisest tõust, et pooleli jäävad ikka juba väga, väga...no pehmelt öeldes mitekõnetavad. Samas võib mõni üldse mitte hea raamat olla sellepoolest hea, et võtab minusuguse enda seisukohtade hääleka avaldamise suhtes vagura persooni kaagutama. Selgi puhul haarasin mitu korda klaviratuuri järele juba lugedes. Ja olekski pidanud kohe lugemise ajal midagi üles tähendama. Nüüd on raamat juba tükk aega käest ja teiste lugeda. Paar markantset näidet sellest raamatu osast kus kirjas see, mida suurtelt aednikelt õppida võiks jäävad seega siinkohal esitamata. Olgu sellega kuidas on. Jah, jutt käib Matthew Biggs´i raamatust Suured aednikud.  Mina ei saanudki aru, kellele see teos suunatud oli. Kuivad kokkupressitud lühielulood, kahtlase väärtusega tarkused, mida autor meelevaldselt jutuks oleva aedniku juurde on suvatsenud arvata. Ilusad joonised kuulsate aednike tunnustaimedega oli  ainuke nauditav osa raamatust.  Oleks kasvõi mõni aiaplaan, skeem või midagigi, mis illustreerinuks just selle aedniku kordumatut käekirja. Samas kui raamat ei paelu, jääb ruumi enda mõtete tekkimiseks või varasemate mõtete kinnistumiseks. Ja see on ilmselgelt positiivne. Pole halba ilma heata. Üks tõdemus, mis minus kinnistus, oli see, et aed peab kujunema ja kasvama mingi sisemise tunnetuse hämaruses toimuvate impulsside ajel, mitte ümbritseva arvamuse toel. Teiseks olles proovinud mitmeid erinevaid lähenemisi aiale, olen jõudnud veendumusele, et minu jaoks on samm-sammult liikumine ideaalide suunas, väikesest suureks, tulevikuvisioonidest pungil ja pidevalt muutuv aedlemine ainuvõimalik lähenemine. Muidugi on see absoluutselt subjektiivne hinnang sellele raamatule ja mingile tõele ei pretndeeri. Mina jätsin üsna pea need targad õpetussõnad vahele aga keegi teine ehk just neid ainult loebki ja loob kõige selle tulemusena imetabase aia. 
   Peale selle raamatu lugemist pöördusin taas kindla kirjanduse poole. Need on muinasjutud ja muinasjutulaadsed ning põhjamaised kriminullid. Järgmisena hakkasin lugema juba 2013 üllitatud David Hendy Müra Heli Hääled. Inimkonna ajalugu läbi helide ja kuulamise. Raamatu seljal tunnussõna ajalugu. Ma ei saa öelda, et oleksin liiga suur ajaloo fänn. Kuiv ajalugu ei meeldi mulle kuigivõrd aga kui see on kergelt vürtsitatud fantaasiatega sellest, et kuidas siiski võis olla või toimuda see või teine, olen lõksus. Ja see on hea raamat. täpselt paraja mahuga ja mõtlemist avardav. Mina isiklikult pole kunagi sellele mõelnud, et paljud helid, mida on aegade jooksul tekitatud, on olnud näiteks valitsevate klasside võimu kinnistamiseks, on siiamaani kui mõtlema hakata. Soovitan soojalt kõigile tuttavatele lugemishimulistele. Meid igapäevaselt saatnud ja saatva helitausta ajalugu pole kindlasti ei igav ega ka paljuräägitud.
   Ümberlükkamaks minu juba varem tekkinud kahtlusi, et mida uuem kirjateos, seda pinnapealsem ja väheväärtuslikum, sattus minu lugemishaardesse Jüri Kuuskemaa Vana Tallinna pärimused ja tõsilood. Tõeline pärl. Maiuspala. Oleks võinud olla ikka palju tüsedam, lausa kümme korda tüsedam. Oma osa lugemisnaudingule andis seegi, et autori nägu ja hääl on ajusse kinnistunud ja kogu aeg olemas . Kes vähegi lugu peab Kuuskemaa jutulaadist, peab kindlasti seda lugema. Mind on tema esinemiste juures ikka paelunud see pühendumus, soojus ja armastus aetava asja vastu aga ka muhe ja isikupärane sõnaseadmine, mis raamatus veelgi paremini esile tuleb. Seega on minu usk raamatutesse taastatud :)
   Ma isegi ei tea, miks ma seekord sedasi sõna võtma hakkasin. Vahel vist peab endast mõne asja välja laskma. Kasvõi säästmaks oma abikaasat talle arusaamatute pahameeleporinate või vaimustskiljete tulvast. 

Kirjutatud üle lugedes jääb vaid imestada, et mittemeeldiv on saanud rohkem tähelepanu kui meeldiv. Selline ma siis olengi! aga nüüd haaran vasakult käelt Mauri Kiudsoo Viikingiaja aarded Eestist ja mõtlen, et kas ma ikka tõesti ajalugu eriti ei fänna :D

Kolmapäev, 30. november 2016

kuidas ma endale uued sokid sain

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis kogemata.

Sellised. Veidi vallatud. Ikka heegeldatud. Ei olnud plaanis endale, vaid kingikotti aga vahel juhtub äpardusi. 5 aasa rohkem ja 5 rida rohkem sääreosas ja nii jäigi teise soki ninas umbes 1,5 cm puudu. Täielik nöök. Uut lõnga tellida poleks nagu mõtet ja harutada juba valmis ja peaaegu valmis sokk ? Kah jama. Harutasin siis täpselt nii palju, et kõige vähem kulumiskartliku osa saaksin teha lihtsalt villase lõngaga. Õige jämedusega olid just need lõngad. Ja ninaosad on pisut erinevad, mulle sobib. Kingikotti ehk mitte. Ja iial ei või ju teada kuna üks tore sokk ära kulub :)






Üks sokipaar sai ka kingikoti jaoks. Teine paar tuleb siis kui uus lõngapakike käes on.
Sokkide HEEGELDAMINE hakkab mulle aina enam meeldima :)











Paar lauakest on ka valmis saanud. Vähe jah aga liiga palju häid raamatuid on pidevaslt mu vasakul käel. Lugemine siiski hobide alla vist ei kuulu. Seega ma neid siin lahkama ei hakka. Kui vaim peale tuleb, siis mõni teine kord. Vahepalana või nii.
Päikene ja Pung

Olen armunud lillakollastesse kombinatsioonidesse ja pean kõvasi pingutama, et kõik lauad ühesugused ei tuleks :)















Verivärske, märg värvgi veel läigib. 
Tahaksin selle ühele toredale inimesele kinkida lootuses, et see talle ka meeldib

Lõbus Punase Tanuga Haldjas. Kõikide punapeade hoidja. Nimeks panen Anneke :)













Õnneks on ka iirirohelised ilmad jälle otsa lõppenud ja Timbulimbu oma lumeveskid selleks korraks taas käima saanud. Ma tunnen, et minu jääkaru geen on kohe hoitud. Selline rahu ja turvatunne on minu jaoks lumes. Õigel aastaajal muidugi. Ok, ei ole veel jah talv, süvasügis on. Aga selle arvelt võib pisut talve ju näpistda küll, et siis märtsis saaks kohe kevade kätte. Tasakaal või nii :D


Laupäev, 19. november 2016

novembrised nahistamised

Ilus oli aga otsa sai. Lihtsalt sulas ära, Täielikult. Kes rõõmustavad, need rõõmustavad aga mina ütlen kohe südamest ja rõhuga FUI, FUI, FUI ! Nüüd vahib aknast jälle iiriroheline vastu aga see pole enam see sügisene uinuv aed vaid lume alt kistud ja pisut rääbu. Okaspuud muidugi sellesse loetellu ei kuulu. Need ei ole. Ja kui ma loen, et väga friigid aedlejad käituvad nagu paranormaalsed nähtused ja juba rohivad või vähemalt mõtlevad sellele, siis hakkab veel koledam. Kuulatan endasse, et kas ka tuksatab midagi. Õnneks mitte. 
Olen vaatamata aina veidramale tervislikule seisundile ikka nokitsenud tasapisi. Vahel on nii, et hirmsasti on vaja aga kas ei saa pihta, ei satu poodi või kui satubki, siis pole sellist, mille hind ja kvaliteet või meeldivus mingilgi viisil kokku läheks. Lõpuks on asi nii kaugel, et tuleb ikka ise teha. Lilled ei mahtunud enam aknalaudadele, sest kaks neid mul ju vaid on. Ja huvitaval kombel on nüüd ka mu toalilledel komme suuremaks kasvada. Pealegi need lillelapsed kusagilt muudkui tulevad :D Kohe väga vaja oli mõned rippuma saada.  Kus häda kõige suurem, seal heegelkonks kõige lähem :D

Esimene on ontlik, täpselt potiga arvestav ja klassikaline punane












Teine sai perspektiivitundega roheline kottpesa














Kahe järgmise juures hakkasin juba lustima :) Aga nende vahele mahtus esimene lõngapakk ja Ülole ammu ihaldatud talvekaelus. Kas enam see talv vaja läheb, ei seda tea meie mitte.













Edev sinise pitsiga. Seal potis on lill ka. Nime ma ei tea ja vanas kohas oli see kiratsema jäänud. Tahtsin teise väiksemasse potti pista aga leidsin, potist priske mugula. Vahetasin siis mulla ja eraldasin suure mugula küljest paar tiit-mugulat ka. Ehk võtab kasvada.









Veidi vähem edev aga ka piisavalt. Tegelikult tahtsin riputada mõned orhideelised aga neile tuleb teha teistsugused, ilmselt jäigemaid materjale kasutades.











Vaatan himuralt aga ka hirmunult oma tuppa veetud lauavirna. Paar laujuppi tegin ka aga kumbki laud ei lennanud päris sellesse riita, mida ma tahtnuks. No las esialgu olla. Vaatame. Vahepeal tuleb vaimu turgutada raamatutega ja sokisäärte heegeldamisega, sest see on tunduvalt turvalisem kui viis varrast ja nende kümme teravat otsa. Seda ma teengi.
turd-südalill



















Murumemm ja tema tütred

















Kui ise sel või teisel põhjusel hästi kodust välja ei saa, on eriliseks väärtuseks need sõbrad, kes veel jaksavad :P Eile tuligi rohepea Lendva oma sinisepealise tütrenääpsuga. Lülitati sisse päike, levitati naerugaasi ja küpsetati PIPARKOOKE. Neist tehti pärast kunstoiteosed, mis me Üloga täitsa häbematult ära sõime niipea kui uks täna nende järel sulgus. Isegi pilte ei mallanud teha. Aga piparkoogi tegemise mõtte ajasid nad mulle küll juuksejuurte alla idanema :D Nii, et otsustatud. SEL AASTAL TEEN PIPARKOOKE JA KAUNISTAN NEED KÕIK ÄRA KA. Ja kui hästi läheb, siis teeme seda kambaga. 
Ah, jaa. Sinise peaga tütrenääps tegi mulle eriti ja väga, väga varajase jõulukingi :D
Kaisubanaan kurvameelsuse vastu. See teeb tuju igati hääks, sest on pehme ja kollane ning meenutab seda banaani, millega me Põhjas reisul käisime ja see ajab omakorda naerma ja siis meenub, et elu on ikka endiselt ilus ja ma kavatsen ainuüksi juba meedikute kiusamiseks vähemalt 100 aastaseks elada ja siis aknast välja astuda... :D













Neljapäev, 10. november 2016

enne sügise keskpaika...

...mil ilmselt jälle rohetavad aasad ja veel raagu minemata puud saavad asjaga maha, anti meile täisväärtuslik talv ja kena paks lumevaip. Et eelmised kakas aastat oli lumes suuri vajakajäämisi, siis mina lumelembina olen rahul ja muhelen vurrudesse :D Ja olen sedapalju egoist, et mind üldse ei häiri, et linnades on õudne must löga ja liiklemine on aeglane ning palju keerulisem, et paljud peavad ennast lumelükkamisega kulutama või mis iganes veel. Mina saan oma esteetilise naudingu, sest lumi on kõige esteetilisem ilmanähtus üldse. Ja toas on õdus.
traktori jälg õuel näitab, et Haaslava vallas on kohalike teede lahtihoidmisega kõik korras ja enamgi veel. Selleaastane lükkaja hoiab lahti kogu tee kuni õue välja ja mitte ainult parklani. Kaks aastat pole neil maameestel , kes teid lühhavad talvist lisateenistust olnud. Olgu siis sel aastal rohkem.








Lehisekuld lumevalgega on väga ilus kooslus. Ma ei mäleta enam aga kindlasti on seda varemgi olnud. Mina teadvustan alles sel aastal. Aga ka lehtpuudel on veel lehti küllalt küljes. Hõbepajul ja arukasel ´Youngii `, õunapuudest rääkimata.










Eile oli imeline, päikeseline, soe ja tuuletu. Ei saanud toas istuda. Käisin radu ja jälgi tegemas, et Meeril oleks talvistes olues peenarde vahel lihtsam orienteeruda. Täna võib neid vaid aimata. Varahommikust on lund sadanud ja eks veidi tuisutab tuulgi seda kerget lund enda valitud paikadesse. Enamasti valiksin mina teised paigad :)
Lumemütsid peas, seisavd kõik reas.











































































Oh, kuusepuu, oh, kuusepuu
nii haljad on su oksad
Sind jõuluks tuppa tuuakse
ja jaaniks välja viiakse...
Tõsi, meie pole nii ammu ühtgi vaest kuuselast tuppa toonud. Nii ammu, et tekib petlik tunne nagu poleks me seda kunagi teinud. Aga asi saab ka teistmoodi aetud.






























Talvine kuppelmaastik














Üle vee...














...viib Meeri tee














Üksinda tiigijääs kinni





























Kui päikest ei olnuks, olnuks kinnisd tutid














Antagu mulle andeks aga ilus on :D Ja ma kujutan ette kui õnnelikud on kõik Suusatajad. Oleks nüüd sedasi, et ilmataat maratoonareid jälle iiri rohelise talvega ei karistaks. Nad on ometi ühe ilusa talve ära teeninud.














Talveklassika














Selline sügis siis sel aastal. Vaatame ja ootame, mis edasi :)