esmaspäev, 25. november 2013

VARRED - KÕRRED, ÕISIKUD - PÄHIKUD

Suur sügis käes ja aeg lapata oma virtuaalset aiakraami elik fotosid. Selle tegevuse käigus peab paraku jälle nentima tõika, et pildista palju sina pildistad, pilte ikka ei ole. Mõnest taimest on palju, mõnest ei saa kuidagi õiget pilti kätte. Muidugi on osad taimed lihtsalt fotogeenilisemad teistest, võib ju olla, et ka südamelähedasemad. Lappamise käigus leidsin, et mingisuguse ülevaate saaks kõrrelistest. No jah, kui kõrrelised siis kõrrelised. Päris alguses oli vaimustus suur ja kõik, mis näppu jäi ka tee aeda  leidis. Tasapisi see vaimustus rauges aga ega valikut ka teab mis enam polnud. Hiina siidpööristega pole siiani julgenud liitu luua aga ilmselt tuleb julgus kokku võtta, sest need on ikka väga uhked. No vitshirsi sorte ka leiaks ja tarnasid. Ja ühe suure peenra ma ikkagi veel teen, ausõna viimase. Peale seda ( ja muidugi peale varjupeenra ja kiviktaimla lõpetamist) hakkan vanu peenraid peenraserva lõikamisel korrigeerima. 
Üldiselt kasvavad kõrrelised probleemideta (liiga pirtsakaid pole ma soetanud, sest midagi võiks kasvada ka pideva muretsemiseta). Kui üldse mingit probleemi on siis mõnede kõrreliste liigne agarus maade vallutamisel. Nemad tuleb muudest aiaasukatest isoleerida kolimisega kohta, kus nad seda võivadki rahus teha. Nii kolis peenrast välja päideroog Phalaris arundinacea ´Picta `





See kasvab nüüd koos mingi kõrrelisega (pidi olema seemnepaki järgi vitshirss aga ei ole) kenasti tiigi kaldal. Soovist ennetada probleeme istutasin samasse kohta ka sordi ´Fresey `aga see ei võta üldse nõuks korralikult kasvama ja laiutama hakata. Ilmselt peab selle ka enne peenrasse lahti laskma ja siis alles kolima sinna kus vabalt kasvada võib.














Kasvavad siis need kaks koos kõrrelisega, mida vaadates on mul alati tunne, et ma peaks seda ju nimepidi teadma, tuleb tuttav ette...no ma uurin veidi ja siis sinna see jälle jääb. Kasvab ilusasti, võimsalt.


























Peenrast tiigi kaldale kolis ka kamm-soohein Spartina pectinata ´Aureomarginata `













Väga silmapaistev ja väga metsik liiv-vareskaer Leymus arenarius vajas taltsutamist kiiremas korras ja see leidis paiga vanas malmpajas. 
esialgu istutasin hullu peaga selle kiviktaimla serva....












...tänutäheks oli see tegelane juba suve keskpaigas sellised mõõtmed võtnud...











...nüüd malmpajas on pisut taltsam












Väike aga tragi pehme mesihein Holcus mollis leidis uue koha kehvematesse oludesse ja on nüüd isegi natuke liiga taltsas










Muidugi on enamus kõrrelistest usinad külvajad. Mõned kohe eriti usinad. Kõblas ja nobedad näpud kevadel aitavad päris hästi neid vaos hoida.
Luht-kastevars Deschampsia cespitosa peaks pikapeale kena poku moodustama, hetkel on kolimisjärgne madalseis...










...aga pähikud on sel ilusad õhulised ja vahulised












Kõrge helmikas Melica altissima ´Atropurpurea ` on üliagar külvaja ja ajuti on mul kevadeti seda igalt poolt seest ja vahelt välja nokkides hing täis küll. Seda kuni pähikuteni. siis ma andestan talle tema agaruse.













Külvasin ka transilvaania helmika Melica transsilvanica aga välja tuli minu arust jälle kõrge helmikas. Õnneks ma juba ammu ei usu kõike, mis seemnepakkidele on kirja pandud. 
Tõsi, googeldades võib leida, et transilvaania helmikal on sort (või vorm?) Red Spires, mis üsna sedamoodi välja näeb. Siiski kaldun arvama, et mõlemad on kõrged helmikad.









Tõenäoliselt kujuneb heaks külvajaks ka keskmine värihein Briza media. Aga, et ma olen lapsepõlvest saadik väriheinasid armastanud siis lasku aga käia, küll saab rohitud.


























Stepirohud on toredad. Neid on mul ainult kolm, ahtalehine, juus- ja habe - stepirohi. Olen ka halfa - stepirohtu proovinud ja levivaid sorte aga need pole ellu jäänud. Midagi võiks nüüd kui kiviktaimla on ju uuesti proovida. ahtalehine stepirohi Stipa tirsa elas vahepeal üle kolimise ja oli sel aastal pildistamiseks liiga õnnetu. tegelikult olidki stepirohud sel suvel pisut närvud.
Juus-stepirohi Stipa capillata on kasvanud päris mitu aastat mul aias ja mida ei saa küll öelda, et see kuidagi liiga metsikuks läheks. Külvab täpselt parasjagu, et mõni uus ´kolle `tekiks.



































Habe-stepirohi Stipa barbata on üks lemmikuid.


























On ju uhke !












Tarnad on väga põnevad ja tarnade rindel on puudujääke märgata mu aias küll. Sellega peab tegelema.
Böömi tarn Carex bohemica on päris ammu seemnest külvatud ja avastatud, on siiani üks lemmikuid.




































Sarnase pähikuga aga palju madalam kasvult on Carex cyperoides













Carex macrocephala on pisut probleeme, kipub peenrasse jalutama minema ja tema tumepruune pähikuid olen vaid korra näinud













Pugutarn Carex grayi oma sõjanuiadega on lihtsalt muhe.













Raudtarn Carex davalliana kipub pidevalt suuremate vahele ära kaduma. Selle pähikuid pole ma veel näinud kuigi see meil ka looduses kasvab. Ilmselt pole kasvukoht kõige õigem













Palmlehine tarn Carex muskingumensis on juba vana olija....













sort ´Silberstreif ` aga vaid kaks suve vana. Kui nüüd veel kollase ka saaks.











Varvastarn Carex ornithopoda ´Variegata ` laieneb õige aeglaselt, muus mõttes igati tubli mütsakas.











Luhttarn Carex elata ´Aurea ` tõotab kasvada pilkupüüdvaks











Mitme liigiga on esindatud ka aruhein. Pean siinkohal tunnistama, et ma pole siiani aru saanud halli ( F. glauca )ja sinihalli ( F. cinerea ) vahest ja kas ´Elijah Blue `on siis lõpuks halli, sinihalli või lamba aruheina ( F. ovina ) sort.
sinihall aruhein Festuca. cinerea












Ametüst-aruheinal Festuca amethystina on graatsiat ja toredad lillad pähikud.


























Siil-aruhein Festuca eskia 
selline tõeline nõelapadi ja millegipärast ei jäta keegi katsumata











aga veel paremini torgib naaskel - aruhein Festuca punctoria, mis sel aastal sootuks südamekujuliseks muutus













Alpi nurmikas Poa alpina vahel külvab, vahel ei külva ja siis juba peab valvama, et see päris kadunuks ei jääks













Amuuri siidpööris Miscanthus sacchariflorus on seni ainuke siidpööris mul aias aga see viga kuulub parandamisele koos uue peenra rajamisega. Aga sel on palju nägusid !




















































Lühikarvane kastik Calamagrostis brachytricha on kuidagi salamahti ja vaikselt mu südame võitnud


























Teravaõiene kastik Calamagrostis x acutiflora ´Overdam `seisab kui sõdur postil, sulgedega müts peas













Kahkjas piiphein Luzula pallidula, mis Räpina koolis botaanikas metsast kougitud sai, oskas mul kahjuks ära kaduda. Nii armas ja tagasihoidlik oli. Mets-piiphein Luzula sylvatika on mõnel aastal ilusam, mõnel inetum ja mulle tundub, et ta tahaks paremat kasvukohta, et oma täit ilu näidata. Lahedad pähikud on tal.















Lumi-piiphein Luzula nivea seevastu sai lõpuks õige kasvukoha ja mina sain teada, milleks see hein on võimeline.




























Et ma seemnest vitshirssi Panicum virgatum ei saanud, siis ostsin selle taimena
pähikute loomise aegu












täisilus pähikute aegu












2013 kadripäeval












Suur parthein Glyceria maxima elab oma iseseisvat elu tiigis, alati kui ma seda vaatan, meenub mulle lillehaldjas Tiia










Üks suur ja kõrge, loodetavasti väga kõrge kõrreline on roog - sinihelmikas Molinia caerulea ssp arundinacea


























Harilik sinihelmikas Molinia caerulea ´Variegata ` on ilus väike nutsakas













Loomulikult on igas vähegi korralikus aias olemas kõrge raikaerik Arrhenatherum elatius












Aas-rebasesaba Alopecurus pratensis  ´Aureovariegata ` on küll hõre puhmik aga hea naabri korral igati nauditav











Kui pähikuid õigel ajal ära ei lõika, siis ikka kipub natuke isekülviga tegelema aga muidu on harilik saluhein Milium effusum ´Aurea ` üks minu lemmik










Igihaljas kaerand Helictotrichon sempervirens oma teisel suvel











vesihaljas haguhein Koeleria glauca












Suskan vahele ühe üheaastase kõrrelise ka, mulle see meeldib ja vastupidiselt paljudele väidetele eriti agaralt levimise kohta minul seda märgata pole
lakkoder Hordeum jubatum













Sinihall luga Juncus inflexus ´Spiralis` talvitub kord paremini, kord halvemini, elab varjupeenras











Jaapani kakstolmik Diarrhena japonica on ilusa püstise kasvukuju ja õrnade pähikutega, vahvast nimest rääkimata










Külvist saadud jusshein Nardus stricta kasvas juba päris kenasti ja siis oli vaja see ümber kolida. Kevadet see taim enam ei näinud, õnneks oli veel üks potike tagavaraks. Ilus tihe mätas, pähikut polegi veel näinud.













Kaks murelast, üks ei edene ja teine ei jää kuidagi pildile
Laiuv lambiharjahein Hystrix patula ei taha kohe kuidagi edeneda, no sel suvel isegi oli neli pähikut tavapärase ühe kahe asemel










Sale preeriarohi Bouteloua gracilis on selline väike ja kribu ent millised vahvad pähikud, mis kuidagi pilti ei taha jääda. Eks neid peabki uurima nina vastu vart










Selle hooaja ainuke kõrreline oli rohevahetuselt
ohtetu luste Bromus inermis ( sort võiks olla ´Skinner`s Gold `, pole päris kindel, sest sain nimeta) .










Oi, täitsa roheline sai seekord :D

7 kommentaari:

  1. Kõrge helmikas oli üks esimesi kõrrelisi, mille ma endale aeda tõin ja muutis mu oma invasiivsuse tõttu mu kõrreliste suhtes ülimalt umbusklikuks. Aga teiste pilte on tore imetleda.

    VastaKustuta
  2. Esiteks luban end nüüd kevadtalgutele :) ja siis hakkan üles kirjutama, mida kõike tahaks. Mõned mul on ja mõne tarnaga pean isegi võitlust, eksole. Kõrrelised on ägedad ja tänavu on sügis lasknud neid pikalt imetleda.
    Vareskaeragi tõin, targu elab ta mul potis. Sinu pada oli inspireeriv. Tal (vareskaeral, ikka) on ikka fantastiline värv.
    Ja nüüd ootan siis järgmisi virtuaalseid etteasteid.

    VastaKustuta
  3. Endal ei ole nende va kôrtega väga silmsidet tekkinud, môned ikka on, aga siit valikust jäi nii mônigi kripeldama.

    VastaKustuta
  4. Kõrrelised olid kunagi mu suureks armastuseks. Ju nad tundsid seda ja arvasid, et kui üle terve aia laiutavad, siis muutub armastus suuremaks. Selle liigse vohamise pärast loobusin korraga enamvähem kõigist. Jäid ontlikumad. Aga tollest hetkest on mul kange tahtmine nad kõik endale tagasi saada. Olen kord elus näinud imelist kõrrepeenart, kõigist teistest taimedest eraldi. Oli see vast vaatepilt ja ma mõtlen aastaid, et peaks endale ka midagi sarnast ometi kord tegema. Eks näis:)

    VastaKustuta
  5. Pimestav loetelu.:) Mina sattusin sel suvel ahvivaimustusse palmilehistest tarnadest, sihikul on veel üks kollane, ehk kevadel veab:)...vanast ajast on roog-sinihelmikas, pehme mesihein, kastik ja hiljuti tulnud kaunitarid kõrs-ainuroog Aureola, luhttarn ning kõrge raikaerik. Siidpõõrist tahaks, aga minu aia jaoks siiski liiga suur.

    VastaKustuta
  6. uskumatult huvitav ülevaade kõrrelistest! :) Sama hea või paremgi kui mu ainus kõrreliste raamat kodus! (Helle Väärsi Kõrreliste lummuses). Ja nii armas on lugeda, et teisedki on liiv-vareskaera endale peenrasse istutanud ja siis tiigi äärde komandeerinud! :)

    VastaKustuta
  7. Minu kõrrelistest olen armunud Igihaljas kaerandisse- Helictotrichon,Molinia caeruleasse ja Molinia "Windspiel´isse. Nad on kevadeni lihtsalt võrratud ja üldse ei külva . Soovitan absoluutselt kõigile !

    VastaKustuta