rikkusid taevaveed jälle ära. Õigupoolest hakkas jama juba eile õhtul kui äike ümber meie tiirutas. Meie juures oli üpriski rahulik aga vihma kallas küll paar korda ikka tõrrest. See tähends täiesti märgi ja mudaseid peenraid ja päeva esimene pool kulus kasvukas. Kohendasin ja vähendasin mööblit, sest kaks viinapuud said kasvukasse koha :). Et ikka oleks kindel ja et neid viinamammusid ikka palju oleks. Seega selleaastased Tii viinapuud said sooja koha. Kaklesin kukumbriga. Kaks taime oli ikka liigne ülepingutus ja leppisin Järvseljal uueks hooajaks kokku pooles taimes :D Redis on sel aastal kuidagi hale. Tavaliselt suvelõpu saak on kevadisest paremgi. Aga tomatid ja paprikad tulevad, rahulikus tempos ja pidevalt.
Tavapärane igapäevane kogus saaki. Paprika läheb kuivatisse (ka rohelised sobivad ideaalselt) ja ka tomat, mis söömisest üle jääb, saab kuivatatud. Sügavkülma sel aastal kumbagi ei pane. Kurkidele otsin enamasti kosilased. Täna õhtul on tavatult külm. 13 C ! vaid. Polegi vist sel suvel nii külma ilma olnud. Eks kukumbrid ja õues elavad kukurbitad pisut külmetavad aga küll üle elavad.
Üldiselt oleme juba ka kabatskite nägu. Aga see on ikkagi üks väga hea aiavili ja seda saab mitmeti huvitavaks ja maitsvaks roaks teha.
See kahvatuvärviline on jube kõva koorega ja sellest saab täiesti kuiva riivitud olluse, millest vormi tegemine on suurepärane, sest ei pea kasutama ei tatrajahu ega rukkikliisid täiteainena. Vaid hakkliha, juustu ja muna. Mustika lemmiktoit nagu selgus :D Teine on tavalise olemisega aga hea sort (kusagil on kirjas ). Vilja seina paksus on 10 ja + cm. See konkreetne läheb veel sügavkülma aga siis on kõik ka. Õnneks on kosilasi, küll need kõrvitsad kõik kodu, koha ja kõhu leiavad.
Aga arbuusikatseid ma enam kohe kindlasti ei tee. See aasta oleks küll sobima pidanud nii ilma kui koha poolest aga ikka sain vaid ühe rusikasuuruse ja seegi imelik ja sültjas seest :(
Ühes aias juhtub ikka igasugust. Mõned taimed kaovad ja mõned tekivad iseenesest juurde. Mõned aga muunduvad. See juhtus nüüd ühe sõnajalaga, mis ma Šotimmalt kord tellisin. Väga ilus oli esimesel aastal.
himaalaja sõnajalg Dryopteris wallishiana aga peale talvitumist oli PEAAEGU surnud näoga. Kolisin kindlasse kohta, et ehk kosub. Ja eelmisel aastal vaatasingi, et jee, olemas. Väga ei süvenenud selle olemusse ja lasin rahus olla. Sel aastal tõin sõnajalakese akna alla peenrasse tagasi aga midagi oli valesti.
kas see on nüüd D. filix-mas Linearis Polydactylon või Linearis, seda ei saa veel aru. Kas leidis mõni eelpoolnimetatute eostest seal oma kasvukoha või oli see juba puukoolis sinna pugenud ? Olgu kuidas on, neid udupeeneid võib vabalt ka mitu olla. Õige tuleb ka muidugi uuesti saada, sest tegu on väga ilusa sõnajalaga.
Et iseenesest on augusti lõpus ka päris mitmeid päevi ilma olnud, siis olen tegelenud ainult istutamise ja ümberistutamisega. Jagan aga taimi ühest viieks ja enamaks, kerge hirm hinges, et kas kevadel midagi veel elus ka on. Ma olen alati arg taimetükeldaja olnud.
Ega ma ühest peenrakaarest kaugemale pole suurt jõudnud, sest tegutsemise käigus selgub, et ikka väga palju on vaja kas kolida, nihutada või muul moel liigutada. Ja ega neist piltidest peale minu keegi aru ka saa aga kes teab ehk saab ka. Igatahes üritan ma peenraid tihendada, jalgradu kitsendada ja tekitada suuri laike aiakujunduslikul eesmärgil. Kes oleks seda minust võinud arvata :D
Jagan isegi hostasid, igasugustest pööristest ja astilbedest rääkimata.
Kogu selle kribu vahele peidan uusi okaspuid, mis tulevikus peavadki põhitegijad olema.
Aga külg külje kõrvalr ma ikkagi taimi istutada ei suuda. Seega järgmisel hooajal ilmselt on ikkagi veel peenrad hõredavõitu. Ülejärgmisel ehk on näha, mis sellest mässamisest kujunes. Eks näis, igatahes on väga põnev mässamine. Ja oi kui palju on veel mujalgi neid plaane. enamus jääb siiski uut hooaega ootama. Sügis tuleb vägisi peale ja ma olen otsustanud, et peale septembrit ei liigu enam ükski lill ega kõrs aias. Sel aastal tuleb varajane aiarahu või ma vähemalt loodan.
Mis siis veel aias sünnib ?
Armsa külalisega või õigemini külalistega aiatiiru tehes avastasin, et kadunuks peetud ´De Colores`õitseb ja nagu näha mitte esimest päeva.
siilkübarad on üpris väsinud aga admiralid mitte
aalujatele juba tuttavaks saanud leeder on marjakobarate all lookas
S. nigra var canadensis ´Laciniata `
krüsanteemid õitsevad juba mõnda aega, üks neist, mis on imekiire laieneja ja seda peaks mujale aeda ka jagama
lembeputk-elulõng C. ligusticifolia on õitsemisega hilja peale jäänud aga vähemalt õitseb, mida amuuri ja virgiinia elulõnga kohta öelda ei saa
ja jaapani lehis L. kaempferi ´Diana `sirgub aina enam kuu poole. Eelmisel aastal mõtlesin, et peaks ladva alla painutama või sootuks lõikama aga nüüd ma vaatan, et nii ilusa kitsa võraga. Las kasvab aga kõrgustesse nagu obelisk.
Oh, ma sain ju Ülolt välja nuiatud vahvad toed, sest mõni ilma ikka kuidagi ei saa. Neid on veel vaja, sest on toredad ka siis kui taimed veel väikesed ja ei riku närve nii kui igasugused tavalised kaikad ja tokid.
vaatamata kivila jaoks liiga suurtele taimedele on see ometi päris talutav pilt ja Kreonta vist ikka ka kosub ära nii mõnegi rõõmuks :)
hetkel üks mu lemmikohti, suur laik lõhnavat neitsikummelit :)
ja selle aia esimese budleja esimene õitsemine. Seemnest kasvatet ja seemned tõi Lillehaldjas Inglismaalt.
Homseks lubati taas ilma ja kuni külalisteni saab jälle mässata taimetõstmise rindel.
