esmaspäev, 13. veebruar 2017

vaikselt veereb...

...talv kevade poole. Homsega kukub pool veebruarist ära. Eks seda talve on sel aastal jälle väga näpuotsaga antud. Vabaltvõtmise aeg jääb kuidagi lühikeseks. Mulle tundub vähemalt nii. Aga eks igal ole isemoodi. Kui ma pole lumes vähemalt korra püherdada saanud on midagi puudu. On ju täiesti võimalik, et isegi antakse sedavõrd lund, näiteks märtsis või lausa aprillis aga vot see pole enam see. Tasapisi hakkab ka minu jääkaru naha alla mingeid veidraid tundeid tekkima. Meenub näiteks, mismoodi on kevadõhtu kasvuhoones. Ja siis meenub see oivaline tunne peale hästi kulgenud aiapäeva soojas suveõhtus ning muud taolised veidrused. Esimene istutamine näiteks või kevadine uute sibullillede leidmine ja tuvastamine... Kassidel on igatahes närvid läbi. Õues on nagu jama (meil ju ikkagi toakiisud ), kas liiga miinus või tuulutab kasuka tagurpidi ja see on veel õudsem. Aga energiat hakkab üle jääma. Siit siis mürgeldamised sõltumata kellaajast. Kas omavahel tants ja tagaajamismängud või leitakse endale meelepärane lelu, millega saab mööda maja ringi marutada. Igal on oma lemmik. Mustikal on isiklik lõngakera, Kusti jumaldab kustukumme ja Sikule käib peaaegu kõik, mida veeretada saab aga eriti igasugused Ülole kuuluvad rihmakesed. Ja siis käib veel see aknale-õue-sisse-aknale-õue-sisse. 😻
Tegelikult pidin kirjutama hoopis veebruari esimese poole ilmast. Algas kuu ikka vastikult rõskelt ja iiriroheliselt. 
4. veebruari öösel sadas kerget lund ja 5. veebruar andis lisa mingi udupeene saju näol, mille lõpus võis tõdeda, et no keskmiselt 2 cm sadas ära küll. Hea seegi, sest koos kauaoodatud päikesega langes ka temperatuur ja 7. veebruari varahommikul oli -18,2 C tippmark. Rohkem nii külma meile ei antud. Ikka päeval natuke üle -10 C ja öösel natuke alla -10 C.
Päikesel on juba kõvasti võimu. 6. veebruar














10. veebruaril oli õues udu ja hakkas härmatist looma. Härmatis on tõepoolest see, mis talvest ikkagi talve teeb. Isegi kui lund on ainult keskmiselt 2 cm. Kui muidu pole ma eriti viitsinud sel talvel pilte teha, siis seda ilu ei tohtinud jäädvustamata jätta. See oleks olnud raske traditsioonide rikkumine. 11. veebruari seisuga siis sedasi.











































































mõista, mõista, mis see on 😊














me koduke on tilluke kuid see on armas meitele ja õnneks ei kasva meil ka kask otse ukse ees, et peaks aknast õue käima 😉












Tänaseks sai ilu otsa 😩. Tuulutab tugevsti ja selge, et kõik ilus on jälle tuulde lennanud. Kui hommikul oli veel -1,2 C siis praeguseks on pahuralt pilves + 0,6 C. 
Mis teha. Õnneks on pooleliolevaid projekte piisavalt, et mitte igatsevalt aeda vahtida. Kõik need tegemised korraga käsil, ei ole tulemused just kiired tulema aga pole ka üksluine ja üldiselt ma ei kurda 😄. Neile, kes sellises eas ja seisuses, et sõbrapäeva tähistada, soovin ilusat ja teistel mingi lihtsalt hästi. Igatsejatele lohutiseks, ei ole kevad veel kordagi tulemata jäänud ja ei jää seegi kord.

8 kommentaari:

  1. On ikka kaunis meie Eestimaa. Tänud märkamast ja jagamast.

    VastaKustuta
  2. Härmatist juhtub meil umbes 10 korda harvemini kui teite kandis. Laupäeval tulime lausa härmavaatamise ekskursioonile lõunaosariikidesse. Tuhandeti tasus ära.:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oleksite võinud ju kiire põike meite tarre ka teha :) Aga jah 4 päeva härmatist lubab talvele paljugi andeks anda :D

      Kustuta
  3. tore, et blogistatakse, ei peagi tarest tarre liikuma, et teada, kuis läheb :)

    VastaKustuta
  4. Sula astus ligi, aga talv pole oma viimast sõna veel öelnud.

    VastaKustuta
  5. No need härmapildid on ilusad küll. Aga mu poolest võiks kevad nüüd tulla küll! :P

    VastaKustuta
  6. võiks, võiks :) Eriti sulle, kes sa troopilist energiat täis oled tuubitud aga ei tule ju ja nii ongi kergem, seda mite veel tahta ;)

    VastaKustuta
  7. Mina igatsen kevadet eelkõige seetõttu, et liikumisvajadus on juba talumatuks muutunud.

    VastaKustuta