laupäev, 30. november 2013

RETROSPEKTIIVNE

Inimene mõtleb, jumalad juhivad. Õnneks ei takista see teadmine tegemast ilusaid plaane ja unistamast unistusi. Vastasel korral võiks kohe kõik nurka visata. Kui eelmine aiahooaeg algas mul kõhuli rohimisega ja oli igati vaevaline, siis tundus, et hullemaks enam minna ei saa. Aed kasvas ootamatult üle pea, kõik tundus valesti ja mõtted loobumisest olid üsnagi valdavad. Paadunud optimistina pidanuks ma ju teadma, et saab küll hullemaks minna aga seda ma siis veel ei teadnud. Alles jõulude paiku leppisin aiaga ära ja muidugi asusin kibekiirelt uusi plaane tegema ja kataloogides tuhnima, igati saabuvaks kevadeks indu täis. Ja siis see algas. Kevad ei tulnud, ega tulnud. Tuba oli sõnajalgu täis








kõik kenasti kasvuhoos juba...




...aga õues oli aprilli keskpaigas sedasi













... ja see hakkas juba meelt mõruks muutma, seda enam, et hulk ilusat lillenänni ka juba varakult ette tellitud










Tasapisi hakkas ikka midagi kevade moodi tulema, aprilli lõpp nägi juba üsna aprilli alguse moodi välja













Ja siis järsku, vuhh oli see kevade osa, mis kõige ilusam, läbi. Puud läksid kolme päevaga lehte ja varakevadised õitsejad õitsesid minu arust kõik korraga, kohe ja kiiresti. Õieti ei jõudnud piltigi teha, sest oli vaja koristada ja kraapida ja päästa,mis päästa annab.




juba priimulad, aga kuna olid krookused?


































Mai teine pool nägi välja selline, loodus võttis vahet kiirelt tagasi.

























Vaid paar nädalat oligi selleks ajas eelmise kevadega võrreldes vahet. 2012 mai algus nägi välja selline







































Eks nagu ikka mul kombeks, said kõik õitsejad fotoaparaadiga fikseeritud aga üldiste vaadete kaust jäi küll sellekevadise kiiruse juures kesiseks.

Mai lõpp oli juba varasuviselt lopsakas, aed oli hoo sisse saanud
suur läätspuu Caragana arborescens ´Walker `koos kukeharjadega ´Mediovariegata `ja ´Xenox ` ikka veel poolelioleva kiviktaimla vanemas osas. Sügisel rajatud osa karjub juba rohimise ja taimestamise järele. Plaan sel aastal kiviktaimla lõpuni valmis saada plaaniks jäigi. Mõtlen tõsiselt talgutele uuel hooajal.
Kiviktaimla vist ongi ainuke, mis läbi hooaja rohkem pildile sai, sest oli kogu aeg silma all.


Juuni alguses nägi see välja selline













Enne esimest öökülma...













...esimese korraliku halla hommikul....












...ikka endiselt rõõmsavärviline, kukerpuud päästavad sügiseti päeva. See kõige kirkam on Berberis thunbergii ´Orange Rocket `, hästi kirju on ´Yellow Rocket `aga igatalvised kahjustused jätavad selle sordi ilmselt alati madalaks, mis mulle isegi meeldib. Madal punane on ´Orange Dream `







Mai lõpp ja juuni olid ilusad, istutasin kõik uued ja vanad varud, sain aia enam-vähem isegi korda ja siis algas köögi remont, mis sujuvalt säästvaks renoveerimiseks (peale seda kui kõik oli lammutatud) üle läks ja mille lõppu veel praegugi ei paista. Tegelesin vanade värvikihtide eemaldamisega kõikvõimalikelt ustelt ja mööbliesemetelt, lakkisin, värvisin lihvisin. Paariks nädalaks unustasin aiagi.
Sinnamaani oli siis aias sedasi

aediiris Iris x germanica ´Baria `, punaraag-kortsleht Alchemilla erythropoda, jaapani enelas Spiraea japonica ´Magic Carpet `









aediiris Iris x germanica ´Dorothy ` on suurte vahele vangi jäänud. oli plaan sel suvel enamus iiriseid ümber istutada, vanade sortide suuri kogumikke vähendada, kõik said tähistatud vastavalt vajadusele ja plaanidele aga...








´Appeldoorn ` ja harilik murtudsüda Dicentra spectabilis











suurelehine brunnera Brunnera macrophylla ´Hadspen Cream ` koos hilise täidisõielise tulbiga ´Monte Carlo `










õitsevad kevad-leeklill Phlox divaricata ja jaapani kerria Kerria japonica ´Picta `











harilik luuderohi Hedera helix, kollane hübriidne priimula, mitmeõiene kuutõverohi Polygonatum multiflorum ´Variegatum `, servapidi paistab harilik saluhien Milium effusum´Aurea `









koerahammas Erythronium ´Pagoda ` tumeda kopsurohu valgeõielise vormi Pulmonaria obscura ja hübriidse kopsurohu ´Blue Ensign ` taustal










roomav leeklill Phlox stolonifera, sain sel aastal ka roosaõielise











Vaatamata sellele, et mind on igati haritud aiakujunduse vallas, pole ma veel siiani teadliku kujundamise juurde jõudnud. Ainus millele ma tähelepanu pööran on võimalikult head kasvutingimused taimedele. Kõik kooslused on isetekkelised aga eks loodus on ka imeline ilma, et seda kujundama peaks. Õigus on minu meelest neil, kes ütlevad, et sarnaseid kasvutingimusi nõudvate taimede kooslused sobivad iseenesest. Aga ilmselt pole ma oma kaheksa iluaia aastaga veel teadliku kujundamise arengufaasi jõudnud. Küll on vaja palju ümberkorraldusi teha selle tõttu, et taimedel on kummaline vajadus kasvada ja sageli palju hoogsamalt ning suuremaks kui kirjad ette näevad.
harilik ebajasmiin Philadelphus coronarius, terveservaline paju Salix integra ´Hakuro Nishiki `, hostad ´Night Before Christmas `, Lakeside ´Cha-cha `, roomav akakapsas Ajuga reptans ´Black Scollop `








Aias  toimuvast pidevast muutumisest saab aru kui ühte kohta pildistada mingite ajavahemike tagant

esireas aediiris Iris x germanica ´Wabash `, hosta ´Fragrant Bouquet `, turkmmenia lauk Allium cristophii, kilpleht Darmera peltata; tagapool hosta ´Sum and Substance `, Thunbergi kukerpuu Berberis thunbergii ´Darts Red Lady `, ennast õitsema asutav kirju liilia Lilium martagon, pojeng Paeonia ´Carina `

kirju liilia Lilium martagon ´Gay Lights ` õitsemas, tema taga õitsemas ka harilik kitseenelas Aruncus dioicus ´Goats Beard `, täies ilus on kolmelehine piiskenelas Gillenia trifoliata









osad on lavalt lahkunud elik õitsenud, uued tegelased asemele tulnud: liiliad Lilium ´Landini `ja ´Juta `, aed-leeklilled Phlox paniculata ´Miss Jill ´eespool, natuke paistab vana valgeõielist ja sorti ´Windsor `, aed-hortensial hakkavad õisikud kujunema








Balti sõrmkäpp Dactylorhiza baltica, minu armas ´umbrohi ` üllatab mind igal aastal aina uutes kohtades ja peab ütlema, et sobib kõikjale. Eriti meeldivad mulle pesakooslused nagu ma neid nimetan. Väike käpaliseseeria mõnedest kohtadest kuhu see tegelane on ennast istutanud.













aed-liivatees Thymus vulgaris












liivateest ettepoole jääb roomav kipslill Gypsophila repens, tahapoole juba õitsenud karukell Pulsatilla, karvane ville Eriophyllum lanatum, minu vanade teadmiste järgi hall nelk, praeguseks pole enam kindel, ütleme siis lihtsalt Dianthus, kõrge tumedam roosa on roosa neitsikummel Tanacetum coccineum






karukella kaisus












kõrvutamas ennast kahkja iirisega Iris pallida ´Variegata `











tiigi kaldal siberi iirise lehestikus












Mingil ajal juulis hakkas mul selg kummalistes kohtades tundma andma ja kuu lõpuks olin istuvas asendis, valdavalt. Ainuke, mida ma aia heaks teha suutsin, oli murutraktoriga rallimine. Vähemalt olid platsid niidetud, traktori pealt nägi nii ilu kui kaost aias ja sai ikka ka pilti teha. Peab tõdema, et aed sai ilma minuta märksa paremini hakkama kui mina aiata. Nii ma siis istusin ennast sügisesse, voolisin, heegeldasin, lahendasin ristsõnu, MÕTLESIN, kamandasin (selle oskuse omandasin ilmselt nüüdseks filigraanselt) ja võtsin vastu armsaid inimesi kes mind lohutamas ja abistamas (traagilisemate kohtade rohimine) käisid. Neid oli uskumatult palju ja sellest küljest võttes oli ka suve teine pool ilus mis ilus. Praeguseks hakkab sajaaastase pingviini kõnnak inimese omaga asenduma aga selle nimel pidin ma terve selle pika ja ilusa sügise küünte ja hammastega arvutilauast kinni hoidma, sest ühe tagasilöögi ma juba kolevarte lõikamisega olin saanud. Suvi aias arenes aga ikka omasoodu.
Ega need pildid nüüd ajaliselt väga täpses järjekorras pole, mõte ju hüppab vahel mujale ja et see meelest ei läheks, tuleb kohe kirja panna.
Middendorffi päevaliilia Hemerocallis middendorffii ja kurekell Aquilegia ´Peticoat Pink `











kalju-kukehari Sedum rupestre kevadise minuartsia Minuartia verna kaisus











hostad ei mahu enam peenrasse ära, peab peenraserva korrigeerima











osa samast peenrast suve teisel poolel -

liilia mille sordinime ma ei tea, tõenäoliselt vana vene sort, millel on hämmastavalt pikk õitseaeg ja elujõud, selle ees hosta ´Patriot ` ja sinihall hosta Hosta sieboldiana









kõige suurem, majaga kaasa saadud ja siiani määramata hosta, mille taga liiliad ´Black Out ` (punane), ´Brunello ` (puhas oranž) ja ´Orange Art `, suureõisikuline jumikas Centaurea macrocephala (sün. suureõisikuline grossheimia Grossheimia macrocephala )







liiliad ´Brunello `ja ´Black Out ` teiselt poolt












Ka öös on asju
hostade tulemise aeg

























Kaks omapärast ja üllatavat kooskõla
punane siilkübar Echinacea purpurea ja aed-leeklill Phlox paniculata ´Blue Paradise `











suureõieline laikellukas Platycodon grandiflorus ja
aed-päevaliilia Hemerocallis hybrida ´Lavender Deal `










nimetu trompet ja tähklavendel Lavandula angustifolia (sün. L. officinalis )











väike hosta ´Remember Me `oli suure ´Sum and Substace ` ees heaks võrdluseks suuruste vahes kuni suur väikest katma hakkas. Väike tuli päästa aga siin nad veel kõrvuti koos nepaali maranaga Potentilla nepalensis








liiliad ´Conca d`Or (OT) ja ´Triumphator ` (LO)












aed-leeklill Phlox paniculata ´Tenor ` ja karvane päevakübar Rudbeckia hirta, taustaks taas vaid alumistel okstel õitsenud deutsia, lisaks ronib mööda kõike võimalikku sel suvel esmakordselt ka õitsenud Metaplexis japonica









särav päevakübar Rudbeckia fulgida , juus-stepirohi Stipa capillata, punased lehed kuuluvad sõrmkübarjale peekerlillele Penstemon digitalis ´Huckler Red ` ja nende taga sügislill Colchicum









Varjupeenar on minu kahe viimase aasta lemmikobjekt ja laieneb jõudsalt. Pilte on millegipärast vähe. Ometi on seal minu kõige väärtuslikum varandus ! ?
Siin on pilt 2012 aasta kevadest võrdluseks, et areng ikka näha oleks







2013 kevadel on seda juba märksa rohkem, küll alles värske ja taimed väikesed aga peagi saabuv ruumipuudus juba aimatav ning uus osa arenevast peenrast vaipade all kevadet ootamas









vaade varjupeenra vanemale osale












himaalaja jalgleht Podophyllum hexandrum oli üllatus mulle endalegi, kuna see õitses või üldse kasvas ? Avastasin ühel päeval vilja.










See minu kõige suurem peenar jäi pildile ühel pilvisel päeval, ma suutsin selle kahe aastaga sedavõrd täis istutada, et teine selline peenar (no ehk pisut väiksem) on tõsiselt päevakorras






















ja ongi Meister Sügis saabunud












udaa paju Salix udensis ´Sekka `, kamm-soohein Spartina pectinata ´Aureovariegata `ja harilik metsviinapuu Parthenocissus quinquefolia tahaksid ujumissillakese enda võimusesse haarata









Tegelikult olen ma selle aasta suurepärasest sügisest juba rääkinud aga lõpetaks seekord oma kahe lemmikastriga, mis õitsevad täpselt nii kaua kui neil vaja hoolimata ka krõbedamatest hallaöödest või paarist tühisest miinuskraadist
eespool, tumedama õiega on Aster azureus ja kaugemal Aster turbinellus, õigupoolest vajaksid mõlemad ka eestikeelset nime.










Lõpetuseks peab tõdema, et lõpp hea kõik hea. Hooaeg lõppes väga põnevate seemnete külvamisega. Osa põnevusest jäi veel ka veebruariks ja kogunisti kevadeks. Hoolimata sellest, et nii täpsete külvijuhistega seemnepakke pole ma varem näinud, on ikka väike hirmuvärin südames, et kas ja kuidas ja kuna ja muidugi ootus. Oodata on põnev ja mõnus. Ka järgmist hooaega.











7 kommentaari:

  1. Sul on ikka tõesti rohelised sõrmed ja kuigi sa ise väidad, et teadlikult ei kujunda, on alateadvus ilmselt siis selle töö ära teinud, pilt on imeline. Vaikselt kadestan pindu, mida saab niita kivide vahel põiklemata, mul on alati peale niitmist tunne, nagu oleks rallit sõitnud, õlad valutavad.
    P.S. Kui sul seda balti sõrmkäppa millalgi üle jääma juhtub, siis ma limpsan keelt.

    VastaKustuta
  2. Nii palju ilusaid kooslusi! Aga mina lasen teadlikult loodusel endal väga palju aeda kujundada, ta oskab seda kordades paremini kui mina. Muidugi, mina pole asja üldse õppinud, seega teised ilmselt suudavad loodusega paremini koostööd teha ja kokkuleppele saada. Sina kindlasti.

    VastaKustuta
  3. Vau! Milline ilus ja põnev pildiseeria! Kas suul suurest kugarpeast ka mõnda pilti on?

    VastaKustuta
  4. Tõepoolest, taimed kujundavad ise neid ilusaid kooslusi, peaasi ju, et koos oleks samade nõudmistega tegelased. Varjutaimed ja -peenrad on võrratud, nende ilu ja rahu pole muidugi võrreldav suurte värviliste õitega, mis lausa hüppavad vastu, aga seda looduse peent filigraanset olemist on varjus hoopis rohkem, mida imetleda. Nii hea, et Su aed võimaldab nii erinevaid taimi kasvatada ja kõigile vajalikud tingimused luua. Ja mida siis üldse tähendab, see teadlik kujundamine? Koht räägib Sulle ise, mis ja kuidas ja see ongi see kõige suurem teadlikkus. Hea, et oskad kõike nii kenasti kokku sättida ja kollektsioon on Sul vapustavalt uhke. Oledki kõige teadlikumalt kogu aia kujundanud.

    VastaKustuta
  5. Lahedad kooslused, vaatasin suure huviga. Rõõmustav!

    Kivihunniku okaspuud (kivipedades), mis-sest et kääbused, kasvavad varsti kokku ja hakkavad teineteise küljes laasuma. Männid ja kuused on pika-ajalised puud; elupuul on vorme, mis kasvavad kümne aastaga vormist välja, siis tuleb otsast peale hakata kui tahtmist...

    VastaKustuta
  6. Tsiteerides Eesti filmiklassikat - seda kôike pean mina näha saama, vägev!
    Ja minu meelest on Su läätspuu pildil olev kivi sama näoga kui mu lemmik-kivi, praegu mu Fb seinapilt, vaata kas Sulle ei tundu

    VastaKustuta
  7. Võimas.:) Väga kaunis aed ja tõeline maiuspala lugejale illustreeritud pika ja põhjaliku kirjatüki näol. Loodan ka, et kevadel ehk näeb reaalis.:)

    VastaKustuta