uitmõtted

Vahel tulevad pähe igasugused mõtted, algul need tunduvat omavahel seostuvat aga lõpuks ei saa isegi aru kus see seos oli, need on täiesti tavalised mõtted, kindlasti teistegi peades selliseid küll ja enam veel, igapäevased, lugematu arv kordi inimeste poolt välja öeldud tõed ja ometi on vahel tunne, et ka ise peab need välja ütlema, hoolimata sellest, et neis pole midagi uut ega maailmaavastuslikku.

Maailm on imelik, issanda loomaaed on imelik ja ma ise tundun endale veel imelikum. Vahel mulle tundub, et mul käib kõik tagurpidi. Ja oi kui hea meel on siis avastada, et on olemas mõttekaaslased. Ja huvitav, nemad ei tundu sealjuures üldse imelikud,  täitsa normaalsed on. Kui valdav osa inimkonnast tahab pidevat suve, siis mina jumaldan aastaaegu, nende vaheldumist, ka heitlikkust ja seda ilu, mis kõige sellega kaasneb. Ilu ei tohi segi ajada mugavusega, ilu ei pea sugugi mugav olema. Looduse stiihiad on väga ilusad aga ka valusad. Ilu võibki sageli haiget teha. Valu võib olla magus ja vaimne aga ka füüsiline ja tuua kaasa rängad kaotused. Siiski jääb ilu iluks. Sel ajal kui tuttavad kõik sihivad silmad ja unelmad lõunasse, tahaks mina hoopis põhja. Paljud naljad, mis ajavad inimesed naerma, ajavad mind nutma. Näiteks Charlie Chaplin ja tema filmid. Pole midagi kurvemat kui tema filmid. Aga need on samas ilusad, jälle ilu ja valu. Naerma pole need mind aga kunagi ajanud. Vahva sõdur Švejk küll ajab. Ajab siiani kui vahelduseks raamat lahti lüüa ja mingit peatükki lugeda.

Ka elu on ilus, ometi vahel väga valus. Üks noor inimene on taevasse ingliks saanud, noor mees, kellest jäid maha vanemad ja ta pere. Ma ei suuda isegi hoomata nende valu, ka mulle oli see inimene lähedane ja armastatud, inimene kes jõudis ka selle lühikese aja jooksul, mis talle antud palju, kes oli alati rõõmus ja abivamis, kes isegi peale seda kui aparaadid välja lülitati kolmele inimesele abiks oli doonorina. Ei olnud see meheliku lapsemeelsuse uljus mis ta viis, haigus oli. Ja siis tabad ennast mõtlemast kui ebaõiglane on elu, kui valus aga ometi jääb elu ilusaks. Valu aitab leevendada ilu tegemine.

Sel aastal korralikku esimest lund nagu polnudki. Midagi kribises taevast alla ja jälle sulas, tinglikult loen esimese lume päevaks 5. detsembri. Tavaliselt on esimene lumi toonud jõulutunde ja selleks üheks hetkeks seda jõulu minus enamasti ongi olnud, sel aastal on jõulutunne tugevalt südames, päkapikud teretulnud. Jõuluootus on ilus.

Istun kamina ees ja vaatan klaasi taga tantsivat tuld, ilus on. Mul pole varem seda võimalust olnud. Naudin, nosin piparkooke. Kahju, et väljas on sula. Eilne -10 meelis mulle rohkem. Hakkan nukkudega mängima. Hea, et on väikseid sugulasi kelle nukud riideid vajavad. Olen juba teist päeva selle tegevuse lummuses. Mängida pole kunagi hilja, tegelikult pole kunagi millekski hilja, kuniks hing sees on.