peale aia ja taimede on olemas ka muu maailm

Olen viimased päevad heegeldanud nagu hull, isuga. Nii isuga polegi ammu midagi teinud, vist nii aastatagune hundirüü projekt oli selline. Nüüd aasta hiljem tegin sellele väikese täienduse, sest käed jäid kuidagi väga alasti kui need aukudest välja pistsin. Külmad ilmad said aga sedapuhku enne otsa kui hundirüüs patseerima sain.

sellised triibulised vedrutorud siis

Ega ma tegelikult heegeldamises miski kõva käpp pole kunagi olnud aga vahel kohe isutab. Nüüd on hakanud aina rohkem heegelnõela järele isutama, heegeldamine koormab käsi ja kaela märksa vähem ja oi mis imesid saab selle riistapuuga teha. Aga need imed on mul selline viimase paari kuu avastus. Ilmselt tabab mind nüüd pikem heegelperiood :D

Suvel kui olin sunnitud istuvasse asendisse leidsin koti kus kevadtalvel pooleli jäänud heegeldis. Juurdlesin kaua, et mis see küll sealt tulema pidi. Siis mõtlesin, et kui edasi teen ehk tuleb meelde. Ei tulnud, tuli järjekordne veider hame. Praegu kahtlustan, et äkki pidi tulema külalistele külje alla mõeldud porolonmattide kott ? ! Vist.

Pean häbiga tunnistama, et olen ikka kohutavalt vähe käsitööd teinud. Kas ma siis tõesti polegi kahe aiahooaja vahel nina kataloogidest välja saanud ? Hoolega selle üle juureldes jõudsin järeldusele, et kõiges on süüdi remont ja rahvusvaheline imperialism. Väga palju aega kulus nende pindade lakkimise ja värvimise peale, mida ma terve suve teise poole vanast värvist ja lakist vabastasin. Inimene on imelik. Sama asja olen ju ka aias teinud, et vana võsa maha võtnud ja uue asemele istutanud. 

Ahjaa, oma nõrgaks osutunud nimme kaitseks kudusin vikerkaarevärvilise p...vesti (vabandan) aga selline nimetus sel asjal on :D

Üks tore tegemine oli vanal aastal puukasti kirjamine. Sellest sündis mitu uut ideed elik jätkuprojekti. Varem mulle põletustehnika ei meeldinud aga nüüd olen avastanud, et sellel on palju laiemad võimalused kui ma seni olen arvanud.

kast ise sai selline

Muidu on puutööga olnud kehvasti. Siis kui õues oli ruumi ei olnud mina vormis, nüüd olen mina vormis ja toas pole ikka veel ruumi. Pealegi läks nii umbes nädal tagasi minu kaua ja armastusega õõnestatud puupakk, mida kausiks vormistada üritasin kõva plaksuga lõhki. No võtab mingiks ajaks isu ära küll.

Detsembris kui kudumise isu muutus ikka väga vägevaks, tegin õele sunniviisiliselt ühe maavillase kampsiku, nutab ja kannab :D

Eelmise aasta lõpus algas ka projekt ´Mängime jälle nukkudega `, sest ühe väikse armsa tirtsu nukud vajasid garderoobilisa. See projekt jätkub siiani vähehaaval aga ikka tahavad muud asjad vahele trügida. Olen pisut jännis :(

Titekale pole üldse huvitav midagi teha, ikka kas kombe või magamiskott aga preili Babsile küll

Muidugi on see hirmus nikerdamine, ma pole kunagi väikeseid asju armastanud teha, ikka suuri ja suuremaid aga ...

Sõpsile, kes armastab enamasti musta kanda heegeldasin sünnaks pisut värvilisema salli. Loodan, et see kunagi ka temani jõuab.

Ja polegi rohkem midagi, peaaegu aastase perioodi peale. Õnneks ei tule  kevad kohe ja saab veel enne lõplikult õue kolimist midagi ära teha. Ma kahtlustan, et peamiselt heegeldada. Igatahes lähen ja teen nüüd viimased kaks tänast kohustuslikku motiivi.