Aednikul on viis vaenlast - kevad, suvi, sügis, talv ja aednik ise, eriti see viimane. Aednik võib peale astuda või välja tõmmata, loomulikult kogemata, võib vahel unustada või mõne asja peale lihtsalt mitte tulla. Öösel vastu 7. maid tegutses vaenlane kevad ka minu aias korralike miinustega ja eks ma ise ka lihtsalt ei tulnud kõige peale. Ega ma täpselt ei teagi palju siis neid miinuseid oli, kui magama läksin oli õhus -2C ja kui ärkasin, oli ammu juba pluss. Aga tulbid ja pojengid olid kurjakuulutavalt kummargil. Kui hommikuse ringkäigu ajal tundus, et polegi nagu midagi juhtunud, siis päeva jooksul selgus mõndagi. Eks järgnevad päevad näitavad kui fataalsed kaotused on, optimistina loodan ikka parimat, aga... Et täna roheline söögi kõrvale saamata jäi, sest spargel oli lössis on väike asi ja murtudsüdamed on ka alati vaatamata kahjustustele asjast välja tulnud. Hostade ninakesed on ka osaliselt pihta saanud, see vaid väike iluviga mõne lehekse tipul. Palju hullem on see, et pisikesed kuldkingad näevad kummalised välja, õnneks mitte kõik, pooled. Oh, tahaks halada lausa ja ise ma need täiesti teadlikult väliplatsile jätsin. Olid need ju ennegi juba miinust näinud. No üks lops oli veel aga sellest ma isegi ei taha rääkida.
harilikust murtudsüdamest Dicentra spectabilis sai eile pilti tehtud
ja enam-vähem suutsin lõpuks pildile saada ka norulille Uvularia ja täna on see lössis ja lõplikult norus :(
liik ?
Nii nagu norulill nõuavad ka enamus püvililli tuulevaikust, et neid pildidle saada, peab ikka mitu päeva jahtima ja ennast vajadusel pikali ka pilduma. Püvililled on minu suur salaarmastus :D
püvilill Fritillaria sp, mesilane oli ka aga puges kogu aeg õite sisse ja pildile ei saanudki
rebas-püvilill F. uva-vulpis õitses esimest korda, sügisene mahapanek
Hea uudis on see, et epimeediumitibud (eelmise aasta saak) on peenardes kõik elus. Ja nagu ikka, olenemata mistahes talvest on punane epimeedium Epimedium x rubrum ilus ja õites
See sõnajalg mille nimes ma ikka veel päriselt selgusele pole jõudnud ja mis ivake isegi nagu umbrohuna käitub, on kevadel superilus
kopsurohu Pulmonaria ´Blue Ensign` õite sinine on ikka väga sinine
Siit on tulemas üks kukehari Sedum, mille nime võiks keegi täpsustada :D
jaapani metsmagun Hylomecon japonica on ka üks ütlemata sümpaatne lill
kolmeõieline mõõl Geum triflorum pidi olema üsna metsik aga minul kasvas see paar aastat õitsemata, alles peale koha vahetust on nüüd teist kevadet õites ja ei oska selle külvivõimet veel hinnata :D aga on selline armsake oma olemiselt
No ja siis veel see, kui ma oleks Tsiili mõõtu siis mina ka tema moel püherdaks selle ees aga kui ma oma korpulentsis varjupeenras hullama hakkaks, siis ei jääks sellest midagi järele
himaalaja kolmiklill Trillium govanianum
mida rohkem ma seda vaatan, seda rohkem see mulle meeldima hakkab, selline superarmas kribu :D
Ja nii siis ongi, ikka rõõm ja mure ja mure ja rõõm. Eks vaatame siis, mida järgmised päevad toovad aga soojemaid öid tahaks nüüd küll saada. Ega minu optimism pole ka lõputu.
No sa ikka pead inimestele lolle mõtteid päeha ajama. Seekord siis jaapani metsmagun (läheb õue laadakraami pakkima ja EI ILASTA)
VastaKustutaVahel ma kah mõtlen (eriti peale järjekordset jõhkrat öökülma), et kui saaks, koliks kohe imesiva soojema koha peale. Aga kui külm jälle üle läheb, siis kaob ka emigreerumissoov.:) Lohutame end sellega, et meie aias kasvavad ainult eriti karastatud taimed.:)
VastaKustutaHm, aru ma ei saa, miks minu punane epimeedium nii väike on :( ja ei õitse veel ka. Vahel ma porisen omaette, et on mul ikka vaja neid tittesid ja titemuresid (kuldkingad), jookse nagu Karlsson kasvuhoone ja aia vahet :) Aga kui see püherdamise koht jälle tuleb, siis ... on kõik unustet :)
VastaKustutaJaapani metsmagun meeldib mulle ka. Tuleb kevadel ja kui läheb, ei mingit soga ega lehtede läbu. Õied avab ainult selge ilmaga, vihmapisaratesse ei usu :)
Kirjust püvilillest käisin ema aias aastaid mööda nagu umbrohust. Uskumatu!
Täna kastab mõnusalt ja soojalt ehk kosuvad kõik, kes pihta saanud.
Mina panin oma hostadele mütsid pähe ja mõnele õrnemale veel. Olid mõned vaesekesed juba varem pihta saanud ja ei tahtnud nüüd enam riskida. Ja kui ma juba kodus olin siis...
VastaKustutaTulbid olid eile pool päeva norus, 'Gladiator' laugu õievars ei tõusnud õhtukski. Õnneks on täna püsti kui tikk!
Mina olen vist mõneti ettevaatlikum olnud, päris pisikesed tited on pidevalt kasvuhoones, ärahellitatud potikesed ammugi õues karastumas, aga igal öösel igaks juhuks katteloori all. Kogu aiale ja kõigile taimedele, ma midagi peale toppima ei hakka, pole mul sadu suuri potte ega miljoone pangesid. Ma süstin Sulle veidi optimismi, kui ka õied ja õiepungad kaovad, pole midagi lahti, kui taim ise alles jääb. Küll ta näitab end järgmisel aastal jälle. Lehtede kaotus on natsa kurvem, kust see vaeseke ikka toitub. Püsikud saab alati asemele, mis siis, et kahju on. See, mis aias olema peab, tuleb sinna ikka tagasi.
VastaKustutaPüvililled ja metsmagun on ilusad, määramiseks pildid pisikesed.