kaks põnevat päeva

Ilm keeras käru, hakkas sadama vastikut ja tihedat uduvihma ja vaatamata eilsele vaprale lubadusele, et rohin kasvõi vihmaga, sellist vaprust endas ei leidnud. Eks siis kasutan aega ja panen ritta need Põhjaosariikide aiad kus käisin ja muud seiklused :D

Kogu see lugu algas tegelikult sellest, et Futu pakkus mulle kangastelgi liiliasibula vastu (ükskord peab ta selle saama). Vaatamata ruumipuudusele ei saanud ma seda pakkumist külmalt võtta ja nii siis tekkis plaan selle käigus ka mõnes aias käia juba mitu kuud tagasi. Et minu plaaani kuulus ka Heli aias käimine, siis hargnes sealt asi edasi ja Heli broneeris meile veel omakorda paari aia külastuse. Telgede toomisest oli kujunenud kahepäevane aiaralli. Pidanuks olema kolme- või isegi neljapäevane aga nii kauaks polnud meil koduhoidjat ja Ülol tööl ka kiire aeg. Ajavalik oli  võimalikult hilja Futu puhkuse ajal, hostadele oli siiski natuke vara. Alati on muidugi võimalik korrata. Nii jäid esimese päeva plaani Heli, Svetlana ja Ahto ja teise päeva Tii, Merike, Helen ja Kristiine Aianduskeskus. Kõige selle vahele pidi mahtuma põhjalik tutvumine Futu aiaga. Selle viimasega aga läks sedasi, et seda aeda nägin vaid aknast ja rõdult. 

Et kõik põhjalikult ära rääkida, siis ka natuke sellest vahvast seigast, millest Futu enda blogis juba pajatas. See, et Eestimaa on väike, on ammu selgeks saanud ja ometi panevad mõned kohtumised muhelema. Nimelt sai Ülo nädala alguses postiga pealinnast ühe pulpulaatori :D remontida ja oli see mõistlik siis reisi käigus sinna ka tagasi toimetada. Teel lepiti kokku, et Jüri ringil peatume ja anname üle. Taimekastid (rohevahetus) reetsid meid ja nii selgus jutu käigus, et olime trehvanud hr Tiiga. Oleks teadnud, oleks ju koju kätte viinud selle vidina. Aga tuju tegi heaks ja nii me siis sujuvalt Sakku jõudsime. Sakus aga oskasime kaks korda ära eksida enne kui signaliseerivat Futut nägime.

Esimene teadanne oli Futult, et üks mesilaspere läks peale hommikust Mesiniku toimetamist pisut kurjaks ja enne õhtut tagaaeda ei saa. Rääkisime siis pakilisemad uudised, sõime ahjukuuma rabarberikooki ja jõime külma morssi mustikatega, lasime endale joonistada plaani kuidas jõuda Helini ja asusime mingi aeg teele. Plaan oli suurepärane, ainult korra me majast mööda sõitsime, või oli see kaks :D Võtnud Heli peale algas sõit Tabasallu Svetlana juurde.

SVETLANA AED

Sellest aiast olin ma ülivõrdes kirjeldusi juba mitu aega kuulnud ja tõesti, liialdanud ei olnud kiitusega keegi. Täisti eripärane, tõenäoliselt ainuke Eestis. 

Miljon miniatuurset ehtsates mägedes. Kahjuks ei jõua samaaegselt imetleda aeda, kuulata aedniku juttu, pildistada ja märkmeid teha. Nii jäävadki paljud taimed lihtsalt piltideks (hea kui liikigi teab) ja enamus pilte üldse tegemata, et sahmerdades emotsioon kaduma ei läheks. Mikroskoopilised :D pajud ja okaspuud võtsid ikka põlved lõplikult nõrgaks. Kivirike rohkus ka. Aed, mis pole mõõtmetelt suur aga nõuab väga palju tööd, sest mingi umbrohi selles ajas kasvada ei tohi ja ei kasva ka. 

Tõeliselt põnev ja ilus aed kust oli palju õppida, lahkelt oma teadmisi jaganud perenaine ja ülimalt positiivsed emotsioonid. 

Suur tänu Svetlanale, et ta meid vastu võttis ja oma imelist aeda tutvustas. 

HELI AED

Nüüd oli aega kuni Ahto juurde minekuni selles aias vaadata ja uurida. Aed väikese metsa keskel. Minul muidugi praegust varjupeenrahullust arvestades tekkis kohe selline väike kadeduseuss. Metsa pärast muidugi ja eks ma seda usinamalt endale metsalaadset ümber kasvatama hakka. Heliga ühendab meid hostahäda ja selgus, et ka meie aiad on üheealised iluaianduslikus mõttes. Emotsiooniks äratundmisrõõm. Esimesed suuremad ümberkorraldused ja ikka veel uute alade hõlvamine. Hostade jaoks oli kahjuks vara. Järgmine aasta peab minema siis kui hostad täisilus on, sest neid on seal palju ja nendesse tahan ma süveneda. Helil on väga suur ja ilus kollekstioon, peale hostade on muudki avastamistväärivat ja ihaldusväärset küllaga.

selle taime endale saamine tundub olema peaegu elu ja surma küsimus :D 

kammleht Pteridophyllum racemosum

salapärased metsaalused aiaservad

uus uskumatu keldrimägi koos uue peenraosaga

Aga Helil on veel üks hobi, kanad. Et mulle teiste kanade liiginimed :D meelde ei jäänud, siis pilt vaid siidikanast, hakka või ise ka kanu pidama.

Suur tänu Helile, nii enda aia ja taimede tuvustamise eest, toreda rohevahetuse eest kui ka meie ülejäänud päeva sisutamise eest.

Edasiliikumisega Ahto juurde jäime lootusetult hiljaks. Juba Jüri ringil veidrat häält teinud auto sumps osutus vigasemaks ja aina lärmakamaks kui siivsaks liikumiseks sobilik ja Ülo koos Heli mehega arstisid seda, et me ikka järgmine päev pealinna julgeks siseneda.

AHTO AED

Ammuse unistuse täitumine. Emotsioon ekstaatiline. Mitu minu armastust ühes kohas koos. Palju ja suured kivid, hostad ja okaspuud. Kõik see suurepärases läbimõeldud kujunduses koos ehtsa inglise muruga (meenus minu ülekasvanud heinamaa ja pani ohkama). Hea huumorimeelega ja hea jutusoonega, oma armsatest tõelises vaimustuses aednik. Aeg kulus kiirelt kesköösse.

esimene vaade autost väljudes

padjandfloksidel on luba ennast natuke vabamalt tunda :D

kivi kui skulptuur

aed kui kunst

Suur tänu Ahtole, kes meid lausa oma uneajast ringi jalutas.

Kui me kaugelt peale südaööd Futu lukustatud ukse taga seisime ja ma helistamiseks telefoni võtsin, nägin, et Futu oli kordi helistanud ja sõnumineerinud aga, et telefon oli loomulikult autos, siis...  lasime piinlikust tundes kõrvad lonti ja kobistasime ennast tuppa. Ees oota suurepärane sushi ja saime ka Mesinikku ning hr Tibu näha ja katsuda. Kui kord magama läksime siis oli vabalangemine. Ilmselt norskasime enne kui horisontaalasendi võtsime. Aga päev oli olnud ülitore ja kuumust nagu ei märganudki.

Hommikul ärkasin uskumatult virgena ja hiilisn rõdule aga, et üks sumiseja mumm ikka pähe tikkus siis läksin lesisin seni kuni Futu meid maast lahti lõi.

FUTU AED
Kohvikruus sangapidi peos läksin siis iseseisvalt tagaaeda uurima (Futu oli kusagil asjatoimetamas), väikese tiiru sain teha ja kui istusin aiapäkapikuga tõtt vaatama, siis läks lahti. Esimene suts käis kaela. Ja siis nii neli või viis pähe ja lõpuks üks veel õlga ka. Paras mulle, eelmine päev irvitasin Ülo ja Futu üle, kes nagu oskasid mesilinnuklesi karta. Õnneks allergiline ma pole ja imelikku juttu ka ajama ei hakanud. Aga aeda ma enam ei kippunud. Nii jäidki tegemata pildid ja tuvastamata, et millisel moel on sellesse pisikesse aeda mahutatud kõik need taimed ja taimekesed, mis Futul on ? Järgmise korrani. Hr Tibu ei tahtnud ennast pildile sättida, astus meie taimekastide juurest ülimalt väärikalt ja tagumise poolega täit põlgust näidates minema aga Pr Muri jäi pildile, ainsana Futu aiast

TII AED
Ilus superpalav maikuu hommik. Juba varakult kiskus vajus liikuma ja Nõmme mändide all varju ka oli. Kui kohale jõudsime, leidsime peenardes kiirelt sibliva Tii. Esiti arvasin, et hoolas aednik kasutab viimast hommikust õhku rohimiseks, aga siis selgus, et ta hoopis sikutab mulle erinevaid liivateesid ja sibulaid. Kui ma kodus kõiki neid potikesi ja kotikesi vaatasin, siis hakkas ikka väga piinlik. Oleks aidanuki või midagi sellist. Aga nii hea oli istuda seal muruplatsil, varjus, pilk kinnistunud täpselt doseeritud õitsvatele rododele ja õisküüvitsa punakatele tippudele, nautida Hr Tii grillitud kala ja valget veini. Emotsioon - lõõgastumine ja nauding enne rasket päeva ilusas, täpselt paika pandud aias. Kui oleks hilisem aastaaeg, istuksin teisele poole lauda ja kinnitaks pilgu õitsvale roosipeenrale maja ees.

isegi kiisu oli seal eriline :D

Suured tänud pererahvale selle ilusa hommiku eest ja Tiile kõikide aarete eest

KRISTIINE
Peale Futu pardal nüüd veel ka Tii, kes oli omakorda varustatud GPS-ga hakkasime edasi liikuma, kuigi sisimas tundsin, et ma oleks sinna Nõmme mändide alla istuma jäänudki. Nojah sellest aiakeskusest mul pilte pole. Ei tulnud mul enam fotokat meelde kui selline paljukiidetud gurmaanide paradiis oma väravad avas. Pettuda ei tulnud. Kammisin sihikindlalt mööda taimeplatsi ja leidsin nii mõnegi kodutööna välja valitud taime, isegi need sõnajalad olid olemas, mis lubatud. Eks me kõik kolmekesi ennast sinna unustasime. Ühel hetkel kuulsin selja taga taimekasti kandva Ülo sulnilt küsitut küsimust, et kas see ikka on normaalne ja sellele järgnevat arutelu, et ju vist siis ikka on, kui teid on palju sarnaseid. Õnneks sai ka aeg (limiit juba oli ületatud) otsa, muidu oleks neid taimi veel lisandunud. Kodus tegin mõne pildi ka kui oma varandust sorteerisin. Peagi valmiva kiviktaimla jaoks leidsin mõndagi, mitte küll jumal teab mis haruldast ja peent aga meeldivaid.

Sellised leeklillenumpsikud näiteks. Emotsioon- tahan tagasi, esimesel võimalusel ja kas Tallinnas elavaid sõpru ja sugulasi ka ekspluateerida tohib kui midagi nimekirjadest leiab :D









Päris lähedal oli ka Merikese aed kuhu nüüd suundusime, auto ja süled lilli täis ja silmad peas säramas.

MERIKESE AED
See on nüüd hoopis teistmoodi lugu. Omamoodi hüvastijätt ühe aiaga, meile siis tere ja hüvati korraga. Aed kolib, kolib suuremale alale, saab teises kohas uueks ja aednik õnnelikuks. Muidugi peale seda, kui on kogu varanduse suutnud edukalt teise kohta toimetada ja kasvama saada. Hullumeelne töö aga tegemata jätta ei saa. Oi kui palju põnevat siin oli, nii peenardes kui pottides. Nii mõnelegi panin pilgu peale, et need uues aias üles leida. Kui kahju, et sellesse aeda juba eelmisel aastal ei sattunud. Selline avastamiseks loodud aed, kergitad üht lehte ja leiad teise. liigutad oksa ja näed uut lille... Aga kolitavast aiast pilte ma teha ei tahtnud. Salapärane aed nagu perenaine isegi. Kahest ülisõbralikust kutsist ühe sain pildile

teine oli kogu aeg liikumises, polnud lootustki












ja toas oli esimene keda kohtasin selline väike pudelihari (oh kuna ma küll jälle kassipoja võin saada)

Kahju, et ma toalilledest pilte teha ei märganud aga pea oli õueimedest juba nii tulvil. Merikesele soovin vaid jõudu, et kõik õnnelikult kolitud saaks, siis on elu jälle lill ja suured tänud talle, et ta meid oma niigi napist ajast võõrustas. ja kingiks saadud kirjuleheline kuldjuur saab kindlasti aukohale istutet.

Edasi Viimsi poole, tagaistme kaardilugejad enam eriti kurssi hoida ei suutnud. palavus ja uued lilled, no täiesti mõistetav. Kohale jõudsime siiski äpardusteta :D

HELENI AED
Kodu, mis täielikult vastab minu arusaamadele romantilisest maakodust. Leidlikult ja võimalikult palju vana säilitades taastaud rehielamu, ajaloo tähtsustamine, kaunid lillepeenrad ja ülimalt nutikas tarbeaed, lausa väikest viisis tootmine. Superhea kohviga ja maitsva rabarberikoogiga turgutatult siirdusime aeda avastama. Heleniga seob mind püvilillearmastus. Neid me vahetasime võimaluse piires.

Heleni maasika- ja küüslaugupeenrad kastides tegid mind lõplikult ära. Tulevikus saab kogu kasulik aiandus ära kastistatud.










Kui mul oleks triks olnud, siis oleksin merre tormanud kui suund kätte näidati ja kogu reisiseltskond poleks ka saanud mind kinni hoida. Aga kahjuks hakkas aeg lõplikult otsa saama. Planeeritud kella 17-ks Sakku naasmisest oli asi juba kaugel ja nii jäigi selle aia jaoks aega juba väheseks. Kahju, aga ma loodan, et see ei jäänud ainskas külastuseks. Suur tänu Helenile, me veel kohtume.

Läbi linna Nõmme poole sõites jõudsin läbi autoakna jäädvustada uue kujunduse Tallinna kilude karbile, kaasaegse :D

Tii kodus üle antud, vurasime Sakku, laadisime kiirkorras peale kangastelgede konstruktori ( ma tahan näha kuidas Ülo need kokku paneb :D) ja veel mõned taimehamsterdused. Aeda ma ikka ei julgenud minna . Suure kiiruga oleksin peaaegu peale laadinud ka Futule viidud taimed aga sain õnneks pidama. Taimi oli täpselt nii palju, et rohkem poleks mahtunud.

Suured tänud Futule, kes meid kantseldas. Küll ma sellegi tagaaia saladused kord teada saan :D

Aga ega me Tartust siis ometigi kohe kodu poole ei suundunud. Oli vaja veel Muhedike juurde minna. Üle anda Kristiinest saadud sõnajalad ja loomulikult hamsterdada, sest nii hilja kui me sinna jõudsime aeda ju enam vaadata ei saanud. Muhedikemaa uuele varjuaiale ongi vaja eraldi käik pühendada, aega võtta ja seda igast servast korralikult vaadata. Ei seal saa kiiresti midagi aga poolenisti käsikaudu lasta Muhedikupapil madalaid iiriseid välja kaevata, no seda veel sai. Osad on juba oma koha minu peenardes leidnud, issand need olid üks ilusam kui teine ja ma olen madalate iiriste poolt tinistatud. Oli siis nüüd veel seda ka vaja ! Suured tänud lahketele jagajatele. Ja siis tegi Muhedik mulle kingituse, see on nii vahva kingitus, et ma ei raatsigi kohe öelda, mis see on. Hoidsin oma kallist kinki terve tee käte vahel ja panin selle ööseks voodi kõrvale. Ükskord ütlen.

Samal ajal kasvas kodus hein rinnuni ja pool aeda õitses ära aga tühja tollest. Kaks kaunist päeva oli olnud. Järgmine kord Põhjaosariikides võtame ette need aiad kuhu seekord ei jõudnud ja kiikame ikka ka juba tuttavatesse aedadesse.