juuli jookseb sama kiiresti kui juuni

Alles see juuli algas ja juba on 8 päeva kulunud !? Lõpuks läks suveks, kauaks ei tea aga vihmad peaksid kõikide märkide järgi koomale tõmbama hakkama. No enne oli veel muidugi vaja 6. juuli äikest. Meil on see harva pea kohal ja läänest ka tuleb äike üliharva. Sellist lärmi, vihma ja rahet pole ammu näinud. Siiani on vesi madalates kohtades alles. Meie lähedal sai ka üks elamine välguga pihta. Õnneks elumaja jäi enam-vähem alles, kõrvalhoonetest aga vaid tuhk ja tukid. See välgutabamuse pauk on eriline, siis pole mürin vaid just selline konkreetne mürtsakas. Mina olin toas ja selitasin voodis, Meeri oli ka evakueerunud. Ülo vahtis õues tevast, et kas hakkab juba tulema. Kui see pauk käis oli Meeri voodis ja mina voodist väljas aga Ülo seisis männi alt tõmmatud 1,5 m ohakaga keset õue ja ütles vaid, et oh sa jutt, see välk susises ka.

Enne seda äiksesepühapäeva oli kuldse suveilmaga laupäev. Sel päeval käis külas üks armas aiahoolik. Ega ometi sellised kohtumised ei ole ainult aias kooserdamiseks ja näpuga taimede torkimiseks ning kogemuste vahetamiseks. Kaasa tuleb ikka ka sülega elutarvilikke taimekesi. Vahel harva ma lasen aeda ka mõne kaheaastase kui sel on ilus nägu peas.

tutt-põisrohi Silene compacta on just üks selliseid, annaks jumalad talle nüüd isekülvi :D Lisaks sellele olid veel eluks hädavajalikud kiviktaimlanumpsikud ja epimeedium ja üks käpaline ja... istutamisrõõmu tükiks ajaks. Pealegi on iga taim, mis kellegi käest tuleb erilise auraga ja neid vaadates tuleb alati tooja meelde. Mulle meeldib.

Kui me külalistega kohvitasime, kostus vahepeal suurt suminat ja nägime mesilasesülemit. Õhtul kui ma niitsin, siis lähenedes oma alati tervele ja kobedale valgepöögile nägin selles pruuni laiku. Imestasin, et mis nüüd lahti ja kui lähemale jõudsin, siis sain aru. Millegipärast hakkas mul kiire. Siis ma veel ei teadnud, et sülemlevad mesilased ei nõelu. Päästeaktsiooni korraldasime mesinike püüdmise näol. Et keegi lähedalolevaist neid mumme omaks ei tunnistanud, siis leidsime mesiniku veidike kaugemalt. Ülo, kes assisteeris (igaks juhuks, nii õppimise mõttes) kuulis palju põnevaid mesilastelugusid. Kajuks ei teinud ma pilti mesinikust, nende riietus teeb nad nii mõnusalt ulmelisteks.

Aga sülem nägi välja selline.

mis mu valgepöögil viga on ?

jumal hoidku, see ju liigutab !

hea, et murutraktoriga ja mitte jalgsi, põgene vaba laps :D

Paar vaadet ka kodust ja aiast eemale. Suvi ja veelkord suvi.

kui see põldur vaid teaks kuidas ma tema põldu fännan, see on ikka nii ilus

ja see vaade sobiks ideaalselt ühe põllumajandusajakirja kaanele, just oma olemuselt, et näete ka maal ikka elu edeneb. tegelikult mulle väga meeldib rapsipõldude kollane, seal paistab päike ka siis kui päike ei paista :D

Aed on täis kõikvõimalikke hetkel õitsevaid lemmikuid ja põnevaid suvemustreid. Ilmselt ongi minu stiiliks selline kirjumustri maaaed kus kaanonid ei kehti (andku mulle mu õpetajad Räpinast andeks). Kuus erinevat suvemustrit.

Kiviktaimla vanemas osas on elu juba täies hoos, uut osa ma alles hakkan nautima ja sellega mängima, isegi paar taime on sinna juba olemas.

uskumatult värviline ilma õitetagi ja rukkilillemeri on ka veel taustaks :)

Thunbergi kukerpuud nagu enamik puittaimi jäid sel aastal kahjustumsata talvekülmast, ´Orange Rocket `on liigagi suur ja lopsakas, ´Yellow Rocket ` aga pole nii kõrge kunagi olnud (no püstisest põõsast on asi veel kaugel aga ehk kunagi jõuab) ja nii kollane, kollane

Thunbergi kukerpuu Berberis thunbergii ´Yellow Rocket`

Uudsem ja põnevam oma väljanägemiselt on Thunbergi kukerpuu B. thunbergii ´Orange Dream `. Sain just Tii blogist teada, et on liikvel ka ´Yellow Dream `ja selle ma pean saama.

tavalisest tunduvalt kitsamate lehtedega ´Orange Dream `

see viigikaktus Opuntia mille täpset nime ma ei tea õitseb sel aastal eriti kenasti. Üks suur õitepunt on ära õitsenud aga teistel vartel on veel õisi

Ja lõpuks ometi suutis õie lahti ajada ka habras viigikaktus Opuntia fragilis ´Füssen `

küll vaid 1 õis aga ikkagi :D

Mõned peaaegu täiuslikud mättad on juba ka, mulle vist meeldivad need ilma õiteta rohkemgi kui õitsvana, vist.

sammal-hanerohi Arabis bryoides

vastaklehine kivikress Aethionema oppositifolium

hokkaido kukehari Sedum cauticolum

mitte just mätas aga väga ilus kukehari Sedum, kahjuks nimeta











See liilia on ilmselt kõigis mu postitustes kuni õitseb, no ma olen lihtsalt lummatud tema madalusest :D

´Matrix `

kaderohi Scleranthus ajab mind naerma, no mis taim see küll on aga mis siin naerda, eelmise Futult sadud tutsu viis talv kaasa, proovin veel kord










Eile avastasin, et meie aia linnuriik on rikastunud, kaks puukoristajat toimetasid minust 3 m kaugusel kirsipuul

Mul on ikka mingid söögiviljad ka :D

hernes kasvab, mis mühin, kuskil seal vahel on ka 2 tomatitaime ja isegi pisikesed tomatinupsud küljes, aeduba ei paista siit poolt kätte ja õues olevast hiina kapsast olen juba korra roogagi teinud.Kasvuhoonest pidin mingite imelike pahalaste pärast, kes juba ka tomatitel elutsesid välja viskama. See udu mis tagaservas paistab peaks olema punane lääts, no ma ei tea :D minu arust leidsin väga sarnase taime täna oma hukkaläinud kividega kaetud peenralt ja need läätsed, mis sealt tulevad on mikroskoopilised, väga väikeste inimeste läätsed, ütles selle kohta Taivi.

Et ma sel suvel kõik lilled ja umbrohud olen otsustanud ära testida toidu koha pealt, siis päevaliilia kohta peab ütlema, õied ja maasisesed võrsed on vägagai söödavad, juured aga pisut kiulised ja nõrga mulla maitsega. Eile maitsesin vesiheina, suurepärane. Minu uus lemmik

Hemerocallis ´De Colores ` seda ma siiski veel ära ei söönud. Selle aasta soetus. Päris kenake ju.




Mõned väga lemmikud, muidu ilusad või naeratama panevad.

suur naistepuna Hypericum ascyron on tõeliselt ilusa suure õiega, õitseb kaua, seisab ise püsti, on ilusate viljadega ja ravimtaim ka. Mida ühelt lillelt veel tahta. (tegelikult on vist hoopis puittaim)









Eelmisel hooajal hamsterdatud harilik kilpboikiinia Peltoboykinia tellimoides hakkas õitsema ja tundub üldse igati hingele olevat taim

sellised nummid õied

´Christine Magemann ` on esimene omade seas
suureõielise härjasilma Leucanthemum x superbum sordid on minu suured lemmikud aga liik ise muidugi ka ja üldse kõik kakrad ja teised

naeratuse koht, juba saab mõne mammu põske pista, lapsepõlve parim puu :D
lepalehine toompihlakas Amelanchier alnifolia ´Northline `









Seemnest külvatud (pakil oli ils nimi ´Armastuse Hingus ` :D ) hübriidne nelk Dianthus
uhke pitsiline pusa












Liiliatest on vaid üksikud õied lahti löönud, kõige varajasemad ka juba lõpetamas. Tundub, et suurem osa puhkeb korraga, seda pole varem olnud ja see võib olla päris võimas.

´Antre ` hakkab ka lõpetama. See on sedasorti asiaat, mis mulle meeldib

oh seda rõõmu, sel aastal õitseb taas ka kare deutsia Deutzia scabra











Tiilt saadud numpsikud madalad liivateed, mis õitsema on läinud on kõik erinevat värvi. Täitsa põnev, mis veel on tulemas, neid oli ikka rohkem kui kolm.

ahtalehine ängelhein Thalictrum lucidum toetab taevast

mugul-tuliürt Phlomis tuberosa on samuti igati sümpaatne ja ilusa olemisega











Kõik minu enne ja pärast projektid on pooleli. See taimede ümberpaigutamine on töö aegluubis ja seda peab tegema mitmes kohas korraga :D, Ma oleks ülimalt rahul kui ma sügiseks kõik on ümberkorraldused suudaks ära teha. Oleneb ja mitte minust vaid ilmadest.

aga mida teha näiteks potti pistetud pukspuudega ? vanasse kohta nagu ei sobinud aga uut leida ei suuda











ja täielik traagika on see, et taimed hakkavad otsa saama. Natuke on veel ka teisel pool kasvuhoonet ja siis on kõik. Taimed otsas, elu mokas

Aedniku tehnopark peab korras olema. Minu aiakärul on nii tagatuled kui ka suunatuli olemas

Kõige parem asi, mis ma oma aedlemise ajal olen teinud, on väikese männiku istutamine. Peaks veel nii 10-15 mändi juurde istutama. Pooleks on hallid männid ja harilik mänd. Sekka ka muid liike ja ka sorte. Osad veel nii väikesed, et võrgu sees peidus ja ilusat pilti ei saa. Eile lihtsalt pildistasin mände, neid mis männikus. Neid on mõned mujal ka.
Hall mänd Pinus banksiana on võtnud mitmeid erinevaid kujusid

no sammas, mis sammas

kurviline

kõige vanem, kõige normaalsem

kolmest kollasest männist Pinus ponderosa ilusaim

kõige suurem harilik mänd Pinus sylvestris

üsna nooruke hariliku männi sort P. sylvestris ´Fastigiata `

hariliku männi P. sylvestris sort ´Cold Coin ` keerdmänni P. contorta taustal

traagilises õnnetuses (Ülo sõitis purustajaga üle) kõik peale ühe oksakese kaotanud must mänd P. nigra on kasvanud tõeliseks rõõmupalliks

musta männi P. nigra sort ´Fastigiata `, kosub, visalt aga ometigi

valge mänd P. strobus on kuidagi teistmoodi olemusega

ma vähemalt eeldan, et see on valge mänd ?

siberi seedermänd P. sibirica on päris nobedalt kasvanud ja hakkab juba välja paistma

oh see on lähedalt ilus












Kunagi ma kindlasti pildistan kõik pisimännid ka üles. Mänd on vist ikka minu lemmik okaspuu kuigi nulud ja kuused meeldivad mulle ka väga. Aga, mis mulle ei meeldi kui see on juuripidi maas ja kenasti kasvab, seda vist polegi. Igas taimes on oma võlu ja informatsioon.
Täna oli meil veel pääsukesejant ka. Muidu vist olekski see tänane postitus tegemata jäänud, aga sellest kohe pidi kirjutama.
Kui ma aiast tuppa astusin, leidsin vatrava pääsukese seinakellalt ja teda hardalt kuulava Kusti diivanilt. Ma segasin nende diili ära ja pääsuke läks närviliseks. Hakkas tagatoas ringi lendama. Siis kui linnuke tiiba puhkas raamaturiiulis võttis Kusti ta kinni
Mina jälle võtsin Kusti kinni ja raputasin pääsukese tal lõugade vahelt. Lendas siis linnuke kindlasse ja turvalisse kohta kust pilditegemine eriti välja ei tulnud ja jäi sinna passima. Mõne aja pärast hakkas nihelema ja Kusti võttis ta uuesti kinni. Mina tormasin Kustit kinni võtma ja siis juhtus see, mida ei suudaks uskuda. Kusti läks aknale ja lasi pääsukese lahti. Kui poleks ise näinud ega usuks küll. Vot siis loomariik ja selle mõistatused. Huvitav, mida siis pääsuke sellist rääkis ja kas esimene kinnipüüdmine oleks samamoodi lõppenud. Lähen mõtlen seda mõtet nüüd rohides edasi.