pikk-lühike laupäev

Kui me pühapäeval kell 2.00 koju laekusime, olime sedavõrd elevas meeleolus, et une saamiseks avasime juba mitu aega tagasi meile Kreekast toodud ehtsa aniisiviina. Need, kes pole maitsnud aga mäletavad, mis oli nõukaaegne vette tilgutatav köharohi, on maitsega tuttavad. Need, kes pole kumbagi saanud, pole ka millestki ilma jäänud. Mitte, et see nüüd just halb oleks olnud, aga noh, see köharohi... :D. Väga juustuse kartulikrõpsuga koos tõi une silma küll :D Aga kõigest järjekorras.

Laupäevaseks Aalujate suurürituseks Päikesetõusu talus hakkasin valmistuma juba reede hommikul. Sorteerisin ja silditasin, ikka igal persoonile oma kast või kastinurk. Kui mina olin oma etteaste esitanud hakkas Ülo taimi autosse koplekteerima. Selle käigus selgus, et kastid tuleb ära jätta ja potid rändasid autosse suvaliselt. Sai kohe kena koorem :)

Ja, mis kõige olulisem, kõik mahtus  ära.

Plaan oli alustada laupäeval teekonda 6.30 ja nii me ka startisime. Juba väljasõiduteel kostus mingi krõnksatus... ja siis 

nii kaugele me jõudsimegi, eemal paistab Räpina maantee. Kostus kilin-kolin, mütsatused ja...

Esimese hooga mõtlesime, et kui jõud on vastu, siis läheme koju tagasi ja ei mingit kokkutulekut. Aga sõprade taimekast tahtis ju kohale toimetamist ja neile mõeldud taimed tagasi toimetamist. Kuidas me saaksime sedasi alt vedada. Lõpuks tuli minu varahommikuselt pooltühja ajusoppi mõte naabripoiste põldude vahel sõimiseks soetatud farmeriautost. Idee toimis, taimed said just sadama hakkavas vihmas kiirelt ümber tõstetud ja siis pidi veel tagavararehvi koju viima ja õhku täis puhuma, et vaese rohelise saaks teelt ära.

Koju viidav rehv, farmeriauto ja taimelaadung nägid tagantpoolt välja sellised. Vihma sadas. Üllatuslikult. Ma ei mäleta, et seda oleks keegi lubanud. Mõtlesin veel kord asja üle järele. Jumalad, inglid ja kõik teised juhtivad jõud olid raudselt meie poolel. Kui see oleks juhtunud suurel kiirusel ??? kodust kaugel ???. Selle seiga võis seega lihtsalt viperuste hulka arvata.

Plaan oli varakult startides sündsaks ajaks Neeme külla Kadri juurde jõuda, absoluutselt kindalalt merre hüpata, Neeme külale tiir peale teha ja Kadri tegemistega ennast korralikult kurssi viia. Tegelikkus oli see, et merd nägin silmanurgast korra vilksamisi, hulk inimesi ootasid meie taga ja Kadri tegemistega sain tutvuda kiirmarsil. Aeg pressis tagant. Seega taas üks koht kuhu tuleb järgmisel suvel uuesti minna.

Kadri aed

ei olegi päris selles mõttes oma aed nagu meil teistel. Ta on rõõmus, vabatahtlik majaaednik. Arvata võib, et kogu korterelamu elanikkond tunneb tema aedlemise- ja taimearmastusest rõõmu. Mõne klõpsu jõudsin ikka teha, enne kui meid jälle autosse kupatati.

See, mida nägin, oli kuidagi armas, sama armas kui Kadri isegi, kes liigub ainult naerdes ja jooksujalu.

Aalujate kokkutulek Päikesetõusu talus

Võtsime siis Kadrile sappa (issand kus kihutas :D ) ja peagi olime kohal. Tõsi, vahepeal suutsime ära kaotada Tii ekipaaži ja neid pidi pärast eraldi kohale toimetama (osaliselt, nad olid juba suhteliselt lähedale jõudnud).  Sõitmise ajal jõudsin mitu korda mõelda ja öelda, et nii ilus pilvealune ilm, küll Muhedikel võib olla kahju, et nad tulekust loobusid. No ja, kes oli esimene inimene, keda ma kohale jõudes silmasin :D. Muhedikupapa. Eksole :D. Varajased kohaletulnud olid usinasti müüritööd tegemas. Natuke jäi kripeldama, et müür sai enne valmis kui ise käed oleks külge jõudnud lüüa. Aga oli vaja ju emmelda, taimed uuesti ära sorteerida, tutuvuda aiaga ja inimestega. Kõiki Aalujaid ma polnud veel ju näinudki. Kahjuks läks aeg nii kiiresti, et paljudega ei saanudki pikema jutu peale. Eks järgmine kord läheb parmini. 

Ilus kodu mäenõlval, hiiglasliku terassiga. Külalislahke maja järelikult. Ja see tore, ülisuur terrass peitis endas veel ka üllatust.

sellist skulptuuri juba teistel pole

Lõpuks oli meid seal pärsi palju koos. Ilm soosis üritust igati. Alles õhtul hakkas päike ennast näitama ja sellist palavust nagu eelmistel päevadel me taluma ei pidanud. Suur hulk igas vanuses vahvaid lapsukesi jooksis ringi ja palju tarku, ilusaid ja töökaid täiskasvanuid :D. Taimevahetus, mis on ikka täielik elamus omaette ja vaatepilt ka :D. Lahke ja rõõmus pererahvas. Mõttekaaslaste kokkusaamine. Mis võiks olla toredam. Suurepärased vaated aiale, mis ilus ja lopsakas.

oh kui seda kevadel näha saaks

kohustuslik vapikaktus

suurel peab piisavalt ruumi olema, siis on suur ilus

see oli vist paljude lemmikkoht, minule meeldis küll väga

Ja väike pipratera ka. Jälle läheb Eestimaalt üks tore ja töökas pere mujale leiba teenima. Aga elu peab edasi minema. Jõudu ja häid päevi teile uues kodus. Ja suured, suured tänud selle ilusa päeva eest. Aalujatele tänud olemasolu eest. Omasuguste keskel on hea ja turvaline, keegi ei vaata imelikult ega midagi :D

Edasi oli plaan Kundasse Taivi juurde kihutada. Et kui me juba nii lähedal oleme, siis lihtsalt peab ka selle aia üle vaatama. Eks see natuke ajalist lõivu kokkutulekust nõudis. Tsiil ja Jaana olid ka kambas.

Taivi aed

Kui Taivi minul külas käis, siis rääkis ta imepisikesest aiast. Ma ei tea, võib olla ruutmeetrite poolest see oligi pisike aga välja paistis suur. Ilus ja imesid täis. Mul on siiralt hea meel, et see käik sai ette võetud. Nüüd on ka sellesse aeda tee selge kui peaks jälle lähedusse sattuma. 

Ma loodan, et aia perenaine annab mulle andeks kehva piltide kvaliteedi. Valgus polnud enam see, ikkagi väga õhtu oli juba

Kõigel oli siin aias koht ja pesa, nii suurtel kui väikestel: Palju toredaid uusi ideid, vahvaid kooslusi. Üks otsata tore aed minu meelest. Ja väga tubli aedleja selle aia sees :D

Selle kopsurohu ees me Tsiiliga nõrkesime. Loomulikult me saime jupikesed. Nimi tuleb Taivilt üle küsida.

Nii kahju kui ka oli lahkuda, tuli siiski teele asuda. Põltsamaa sihiks võetud asutasime sõidule. Mida edasi, seda udusemaks läks. Õnneks olid mõned klaarid kohad ka puhkuseks ja enamuse aega sõitsid kaks autot meil ees. Pimedas ja eriti udus on hea kui keegi ees sõidab. Mis kell me Põltsamaale jõudsime ma ei fikseerinud, kardan, et oli juba pühapäev. Aga ega siis öö ei sega ühte aiahuvilist teise aiahuvilise aeda vaatamast. Eriti kui on täiskuu. 

Jaana aed

On tõesti imepisike aga kui kenasti kõik sinna istutatu sellesse aeda sobib. Öö andis veel aiale salapära ja sära juurde. 

just selliseks peab ka minu ebajasmiin saama :)

siberi kontpuu Elegantissima `on öös eriti pilkupüüdev

konn elas ka tiigis, kontrollisime

Kui ka see väga armas aed sai põgusalt üle vaadatud jäi veel vaid Tsiil läbi udu koju toimetada. Ja udu muudkui tihenes ja tihenes. aga koju ta sai, murdis oma majja toore naiseliku jõuga sisse, sest võtmed olid kadunud. Ülo seda ust lahti tõmmata ei jõudnud-julgenud aga Tsiil tõmbas kopsud õhku täis ja...nüüd ma tean kuidas see naine toimib. Temas on selline sisemine jõud :D

Viimane osa teest sõitsime üsna hiilides, ratas ratta ette, sest udu muutus aina paksemaks, tihedamaks ja sitkemaks. No ja kui me juba kord koju laekusime, siis avasime unerohuks Kreekast toodud ehtsa köharohu, ups aniisiviina.

Täna vaatasin üllatusega oma taimelaadungit, millel Meeri silma peal hoidis.

Enda meelest olin ma küsinud vaid erinevaid nurmnelke järjekordse kahtlase projekti jaoks aga kokku oli mul 42 uut tulijat. Õnneks ikka oli nelke ka. Mõne asja kohta pean tegema Kesse tõi ja miks päringu. Aga, et kõik need taimed on mul aiast puudu, siis pole selles hulgas midagi halba. Mul on suur aed, mul peabki alati palju taimi, sibulaid, mugulaid ja seemneid olema.