Üks lugu vajas kirjutamist. Selline siis :)
Kui kevad oli nii kaugele jõudnud, et oli aeg ärgata, tegi Hr Sisalik esimese silma lahti ja piilus pesast välja. Oo, ja natuke eemal istus kauneim Pr. Sisalik, keda ta eales näinud oli. Süda tegi tugevalt tuks ja avanud mõlemad silmad, tormas Hr Sisalik pesast välja preili poole. Tema südametuksed jõudsid muidu niisama unistava ja pisut veel unisegi Pr Sisaliku südameni ja korraga tundus, et just selle ainsa printis ootamisega oligi preili kogu aeg tegelenud.
Koos veetsid nad kena kevade ja ilusa suve. Olgu siis hullates, toitu hankides, vihmaga kobrulehe all lesides ja teineteist nautdes või kõrvuti päikesetõuse ja loojanguid vaadates. Nad olid otsata õnnelikud teineteise üle. See oli nende kauneim suvi.
Sügise saabudes nad hakkasid pesale mõtlema ja leidnud sobiba, vooderdasid ning kaunistasid seda kuis jaksasid. Kuni aeg jõudis sinnamaale, et oli vaja pessa pugeda. Enne jõid nad kõike meenutades oma viimase sääsetee kivimüüril viimast ilusat ilma nautides.
Kui vahel harva mõni eriti uudishimulik ja jultunud kuu- või päikesekiir kivipraost sisse piilus, leidis see nad õnnelikult magamas. Ninad ja sabaotsad kenasti kooskõlas :D Nägemas und sellest mis olnud ja sellest, mis kõik veel ees.
Sisalikud on ühed mu lemmikud. Nii päriselus kui siin, muinasjutulistel lauakestel :)
VastaKustutaNunnukad. Aga kuhu väiksed sisalikud jäid?
VastaKustutaVauu! Nüüd said küll sõnad otsa. :)
VastaKustutaNii armas, tõesti südamest südamesse. Need suvised vallatused oleks justkui meie tiigi ääres pintseldatud :)
VastaKustutaNii südamlik. Kas on koht, kuhu need pildid ikka kôrvuti mahuvad, nad lihtsalt peavad olema koos
VastaKustutaOhh mis armas lugu! Aga jah, pisi-sisalikke oleks ka ikka vaja.
VastaKustutaküll need pisisisalikud ka tulevad :)
VastaKustutaOi kui armas lugu!:)
VastaKustutaJust, lugu, mille osad peavad olema koos. Ilus, armas ja rõõmsaktegev. Oled Sa ikka nupukas.
VastaKustuta:D musitavad sisalikud, see mulle meeldib
VastaKustuta