Tugevad tulemused sünnivad sünergiast, väga head ideed ka. Seega, mida rohkem on inimesel tarku, toredaid, hea fantaasiaga ja mistahes muul moel positiivseid sõpru, seda rikkam on elu. Iseenesest olen alati olnud üksinokitseja aga viimastel aegadel on elu mind kokku viinud paljude imetoredate ja sarnase mõtteviisiga inimestega ning aina sagedamini leian end midagi tehes mõttelt, et koos oleks palju toredam nahistada, Ja siis ma hõikan. Sedasi ongi päris sageli üks või mitu sõpra mul köögis tegutsemas. See hakkab mulle aina enam meeldima.
Aga Eriti Põnev Projekt (EPP) sai alguse hoopis sellest, et Futul tuli mõte. Hilissügisel ta kirjutas sellest mulle ja see tundus igati intrigeeriv olevat. Nii smartis ta mulle ühe imelise puukohvrikese. Selle kohalejõudmine oli omaette seiklus aga kätte ma selle sain.
Oskasin oma udupäisuses Ülo telefoninumbris vea teha ja nii läks teade pakist suvalises suunas. Õnneks oli see reaalne number ja inimene selle taga ka normaalne. Pealegi polnud ta seda smartkoodi ära kustutanud. Järgmisel päeval selgus, et selles kohas kus peaks, pakki ei olnud. Uus kõne ja õige kauplus. Miks see sedasi läks ei teagi. Futu saatis õigesse kohta aga laekus jumal teab kuhu. Oluline siiki see, et kätte sain.
(ma kardan, et sellest kohvrist saab tulevikus värviline )
Kohvrikese sisu oli kõike muud kui tavaline. Futu mõte oligi see, et tema leivatööst prükkarisse minevad jäägid (mullad, liivad, savid) on nii ilusad ja värvilised, et neist saaks ehk midagi teha. Värvid ? Õlivärvid või midagi sarnast. Mulle kohe ei meenunud see õige sõna. Linaõli mõtlesin. Kui Ülole rääkisin ütles ta mokaotsast ja üle õla, et värnits, kuidas sa siis ei tea . :D :D :D
Selle värnitsa kojujõudmisega läks ilmatu aeg. Olgugi, et Ülo kontor Värvimaailmaga samas majas on. Ega mina üksi pole udupea, sarnaste tõmbumise seadus töötab täiega.
Oli kord värnits olemas tekkis probleem, et kuhu segada. Hõikasin taas mitmesse suunda ja tasapisi hakkas neid totsikuid-potsikuid laekuma. Nõnda segasin ka järjest uute kotikeste sisu nö värvideks.
salapärane, peaegu nagu alkeemia :D
Segamiste vahel proovisin ühe pooliku lõuendisaba peale ka kriipse teha. No, et kas üldse ? Osutus täiesti teostatavaks. Kuivamine oluliselt värvi ei paistnud muutvat.
Esimese lõuendiprioovini läks siiski päris palju aega. Küll oli muude asjadega kiire, küll oli julgusest puudu. Kutsusin siis Anni. Koos oleks nagu julgem ja poleks ka enam endal võimalust ära vingerdada. Tulemused on paljulubavad. Asjaga tuleb muidugi veel töötada. Saavutada õiged konsistentsid kõikides topsides ja mõelda tehnikatele.
Detaile lähemalt. Läige siiski kuivamisega kahaneb aga päriselt ei kao.
Minul ideed ei tulnud. Katsin lõuendi mõttega, et ehk tekib maastik :)
hea fantaaasia korral võib siit leida küll põllusiilu võsaveerel :D Ma kindlasti veel täiendan seda kui pilt enam-vähem kuiv on.
Igatahes on mul nüüd vaja lõuendeid, ilmselt ka paari looduslikel muldadel baseeruvat õlivärvi (ookerkollane, umbra). Kuidas mõnd värvilisemat ja vajalikku aktsenti anda ma veel mõtlen. Hobipunktis pakutakse küll väga värvilisi ränikivi pulbreid aga nende kogus 5 g on hinnaga võrreldes ebaõiglaselt tühine. Mõtlemisainet iseenesest on, aga oluline fakt, et see kõik on teostatav. Esimene pilt, mis Futule meeldima hakkab on kindlalt tema. No ja uskumatu kui palju siiski eri toone peitub meie kodumaa mullas, liivas ja savis : D. Fantastiline. Seda mängu ja katsetamist jätkub ilmselt päris pikaks ajaks.
Fantastiline, et sa oled jõudnud lõuendini! Jess! EPP on ka muidugi eriti lahe projekt. Hää kui on sünergiat ja sõpru :)
VastaKustutaMina näeb selles sinu pildis mingit muinasjutusaart merest tõusmas. Hea, kui inimestel loomingulisus möllab!
VastaKustutaIlus tulemus, ôigemini tulemused. Minu nimi Sinu taiesele on Mets pôleb
VastaKustutaHea nimi - EPP.:). Ja suur rõõm näha, et kummalise mõttena sündinud EPP täiesti elujõuliseks projektiks osutus.:)
VastaKustutaKui aus olla, siis minu osa oli siin täitsa tagasihoidlik ehk siis lihtsalt värvitolmude kunstniku suunas lähetamine. Aga juba esimesed pildid on oivalised. Ja tänan juba ette kui mõni neist tulevikus ka Sakku peaks jõudma.:)
Eestimaa pinnased on tõesti uskumatult värvilised. Alates Tartumaa punastest savidest (vahele jäävad lillakad, sinakad, pruunikad, kollakad ja rohekad pooltoonid, järvelubja valge, mulla must muidugi ka) ja lõpetades Põhja-Eesti sinisavidega. Kindlasti on nende materjalide värvideks kasutamisel omad nipid, võtted ja tehnikad mis alles töö käigus ilmnevad, kuid see just teebki asja põnevaks, et keegi pole moodsas maailmas enne Rahutut Rahmeldajat ja Annit selliste värvidega varem maalinud. Jään huviga järgmisi pilte ootama.:)
Et niimoodi kohalikud mullad kasutusse võtta on kuldaväärt mõte!
VastaKustutaVärvi täiteainena võib kasutada kriiti; igas ehituspoes seda ei müüda, aga kui otsida... samas, kriit ei ole kohalik pulber.
Futu, ilma sinu mõtteta ei oleks ju midagi ! Sa oled projekti ema ju :D
VastaKustutaAh mis tost nüüd...:) Põhiline ikka teostus. Ilma selleta olekski mõtteks jäänud.:)
KustutaGeniaalne, lihtsalt geniaalne. Mul tekkis lugedes tahtmine suurest elevusest üles -alla hüpelda. Ja kui ma siis veel neid teie esimesi pilte nägin. See on tõesti üks EPP!
VastaKustutaOijeeee... oskan vaid vaimustusest oiata. :D
VastaKustutaMul on sihuke tunne, et peaks endale paar keret juurde muretsema, muidu ei jõua kõiki toredaid tegevusi tehagi. Puit on tore ja kivid on toredad ja paber on tore ja lõuend ja pliiatsid ja värvid ja savi ja klaas ja raud ja pronks ja kangas ja lõng ja vill ja nüüd tuleb välja, et tavaline kodumaine muld pakub ka ootamatult palju võimalusi! Mulle muld nii meeldib... Samamoodi, nagu kivid ja taimed ja samblad ja puud ja... Ma vist olen metsa poole. Hea teada, et ma seal metsas üksi pole, et on lausa sõpru, kes sinna metsa kaasa kutsuvad! Aitäh!
VastaKustutaLapsepõlve õndsate mälestuste hulgas on mul tegelikult mullaga joonistamine olemas. Meil oli pisike põllumaa ja loomulikult pidi seda rohima. Rohimist ma ei armastanud, selle asemel istusin tihti maas ja otsisin kuivanud peenikesi mullaterasid, neid oli beežikaid ja pruunikaid, punakaid ja hallikaid. Silusin niiskele tumedale mullale sileda platsi ja pudistasin sõrmede vahelt peenikest värvilist mullatolmu mustriteks. Küll oli ilus ja mõnus... Kuni ema märkas ja edasi rohima surkis. Nii armas, et lapsepõlve õndsad hetked ei ole kuhugi kadunud, et muld on maalimiseks ikka sama mõnus :)
KustutaSee on see kuidas laamad mantraid joonistavad, aga nende liivad on värvitud, osad on hästi erksad värvid. Mitu päeva tehakse...ja siis puhub tuul kõik jumalate juurde.
KustutaMeie endi keskel ja kõrval elavad kõige suuremad geeniused. Need, kes väärt ideid hauvad, need, kes solberdavad ja need, kes siis maalerdavad :)
VastaKustutaMa ei saa aru, kus maailmas elavad me kõrgelt haritud keemikud. Värvi on tehtud muldadest ja maavaradest iidsematest iidsetest aegadest ja need on püsinud esemetel sadu sajandeid. Kasvõi uudishimust võinud ju uurida, kas meie muldadest ka midagi saab.
Seda väärtuslikum on see pisikeses köögis lauanurgal välja võlutu. Md elame ikka imelisel maal, värvivad mullad ja taimed ja seened ja kes teab, mis veel avastamist väärib.
Ja mul on järjekordselt suu lahti, raske õhupuudus ja õiged sõnad ei tule kuidagi meelde. Kiljuda tahaks :D
Kui saaks ka ise nats proovida, no nii mu lapselapse tehikaski :D
No seda annab ikka korraldada :)
KustutaMa ju ütlesin, et see on I-ME-LI-NE! Reaalis olid need pildid eriti ägedad - kõik need erinevad mullafraktsioonid veel värvidele kaasa mängimas ja..
VastaKustutaMuidugi proovige.
VastaKustutaEesti yhest otsast teise sõites näeb tõesti peaaegu kõigis vikerkaarevärvides põlde, mustast punaste ja kollasteni on põllumaad ja siniseid trehvab värskelt segipööratud raielankidel. Mul endal oleks pakkuda punaseid savisid minu kodust ja siniseid venna juurest :)
Lahe, teie katsepildid on toredad. Anni lillemaal on tuntult hea, aga Sinu mets on samuti hea. Andke aga hagu!