sellest, teisest ja kolmandast

...ja kevadest, mis kalendrit vaadates kohe varsti algab. Mina olen selles leeris, kellede kevad lume all ringi hiilib. Ega ma ju ei pabistakski veel, aga kui muudkui lugeda sellest, millised ninad ja lumikellud ja mis kõik veel juba aedades on, siis ikka ajab juba tasapisi närvi küll :D Eile kaunil enakeelepäeval sadas terve päeva laia jõululund ja õhtuks oli kõik jälle sile ja puhas. Täna alustas mingi lumelaadse sajuga, siis natuke vihmutas ja + 4 toel isegi sulatab. Kõige rohkem on sulanud varjuaias. Ju seal siis polnud niipalju lund kui mujal. AGA MINGEID KEVADISI NINASID MUL EI OLE.

No ja nii ma siis tegelengi muude asjadega. Oleks juba vist aeg suuremate projektidega koomale tõmmata. Väiksemaid saab veel maini rahus teha.

Mesilaseema kostüüm sai valmis. Või noh peaaegu. Heegeldamise osa on tehtud aga nüüd peaks seelikule veel alusseeliku sehkendama. Minu eas ja korpulentsiga ikka väga läbi paista pole vist sünnis :D Ausalt öeldes on see kordades hullem kui heegeldamine ise, sest ma peaksin kuidagi kangapoodi saama ja õmblusmasin on tõeline koll. Aga ma pean täna veidi läbirääkimisi ja ehk õnnestub üks hea inimene ära rääkida.

selline see siis sai. Ilma mannekeenita on jama pildistada. Kas ma seda ka kandma hakkan, veel ei tea :D

Kaks aastat tagasi sai haavapuust kettaid kuivama pandud. Ainult üks õhukestest ei läinud lõhki. Mõtlesin, et teen taldriku. Aga kus see, muudkui moondus. Sain juba kena ümara vormi ja siis kui järgmine kord kätte võtsin, oli sopiline või lopergune. Peale seda kui lõikasin armetult oma väikesesse näppu (hea, et hoo maha sain ja näpu ots ikka alles jäi) sai sellest jonnipunnist villnd. Ah, et miks selline pidev muundumine. Eks see vahepeal jälle niiskust endasse imas ja siis jälle kuivas. Mõtlesin, et jätan kuivama. Las istub veel aasta ahju otsas aga ühte ideed taga ajades kaevusin oma ideedekausta ja leidsin naljaka lehe, mille kunagi olen välja printinud. Kohe meenus see lopegune taldrikualge ja nii ma selle siis ära võõpasin. Olgu see siis austusaalduseks indiaanirahvastele.

EPP-st ka. Endiselt on põnev. Aga aega võtab. Esiteks ma ei oska ja teiseks peab lõuend vahepeal 2-3 päeva ahju otsas kuivama, et saaks edasi teha. Hakkan vist tehnikale pihta saama. On selline akvarelli (Anni ütles kohe, et akvarellitehnika oleks sobiv aga see on minu jaoks üks tõeline müstika, täiesti arusaamatu, et kuidas :D ) ja õlimaali vahepealne. Alguses lobistad ja siis hakkad tutsutama. No ühe pildi olen vist valmis saanud või peaaegu valmis saanud. (kui õpetaja Anni kord külla tuleb, eks siis saab veel parandada). Pildistada seda päris õigetes toonides aga ei õnnestunudki.

Tulp soovitas sideainena kriiti proovida. Mul olid mõned jupid nõukaaegset värvilist. Koos värnitsaga annavad need päris tugevaid toone juurde aga sideaineks sisaldasid ikka liiga palju liiva. Kaasaegsed koolikriidid on ses suhtes juba paremad. Päris valget siiski ei saa, sest värnits on pruunikas. Seega päris valget saab ikka tuubist. Poodi kus kriiti (suuremas koguses) müügil oleks pole ma leidnud ja ilmselt oleks ehituses-aianduses kasutatav samuti liiga suure liivasisaldusega. Kustutatud lubi on sama keemilise koostisega aga ka selles on liiva palju. Seega otsingud ja katsetused jätkuvad. Üks pilt on ahju otsas kuivamas peale esimese ringi võõpamist. Milleks siis seda kõike teha kui poest saab ju tuubivärvid osta. See on väljakutse. Ja päris suur väljakutse, sest piiratud värvivalikuga ja segase tehnikaga õpib ilmselt rohkem pintslit kasutama. Kui ma kasvõi ühegi sellise pildi valmis saan, mis ka mulle endale hea tundub, olen tükk maad osavamaks saanud ja lõuendi hirmust pole ka enam ilmselt grammigi järel.