pühapäev, 5. märts 2017

vana vahtra mälestuseks

Oi kui raske oli teha seda otsust. Mina arvasin esialgu, et las olla. aga minust autoriteetsemad inimesed arvasid, et varem või hiljem torm selle puu murrab. Või murrab ühe haru. Oleks võinud ju seda ootama jääda aga see haru oleks kukkunud elektriliinile ja liini taastamine ei oleks meie rahakoti võimekusele vastanud. Seega see otsus sai langetatud. Üks aia suurimaid puid, vana vaher, tuleb maha võtta. siis nutsin esimest korda.
vana vaher seisis
vapralt aia servas
nõnda uhkeid teisi
polnud tema kõrval















varakevadine














alati kõige kirjumate lehtedega


















ja siis kasvas kahe haru vahele selline seen














Kui see langetamine kord alguse sai, siis esialgu eemaldas Ülo suure hulga alumisi oksi. Asi jäi venima, sest ilmad olid kogu aeg vastu, küll liiga tugev tuul või värske lumi ja libedus. Eile oli siis kõik soodne. Peaaegu tuuletu, lumeta ja Hillar ka abiks.
Esimese haru, selle, millel oli ka langetamisel oht liini kukkuda, saagimise ajal läksin magama ja tõmbasin teki üle pea. Nõrganärviline olen sellistes olukordades. Ja hea oli, et sedasi tegin, sest kui suurem osa harust oli saetud, selgus, et ikka kukub liini, ei jõua nööriga ära keerata. Olla tehtud siis kiil, et õnnetust ei juhtuks ja kutsutud abi. abi oli samuti abitu ja siis tõmmanud Ülo selle traktoriga õigesse suunda. Läks õnnelikult. Teise haru juures ma juba olin julgem. Muidugi oli nüüd aed ise ohus ja langetada oli vaja üsna kitsasse vahesse õunapuu ja pihlaka-ebaküpressi vahele. Ülo mõtles kaua ja haru maandus täpselt õigesse kohta. Kõik jäi terveks. 

Ülo teeb arboristi




























ja nii see tuli














ja seal see on














Täna hommikul nutsin teist korda. Lage, kole, vaene vaher ja vaene mina, kes kõik õudused peab üle elama. Mis elu see ka selline on.
Rääkimata sellest, et öösel oli pea 4 cm lund maha sadanud. Kellele seda märtsis enam vaja on, ei tekita enam erilist vaimustust.












Ainuke lohutus kogu selles loos on see, et ehk õnnestub korraldada suvel väikesed puupäevad headele tuttavatele puukujuritele ja sedasi vahtra mälestus aias säilitada. Loodan, et see kurb lugu saab suvel rõõmsama järje.

10 kommentaari:

  1. Meil paraku kukub neid vanu põlispuid igal aastal ümber. Aga kui see puu oli elektriliinile ohtlik, siis mul tegid Elektrilevi mehed selliste puude mahavõtmise küll tasuta ära.

    VastaKustuta
  2. Oi, mul oleks ka kahju, kui meie aia suurim kask tuleks maha võtta. Loodetavasti jääb see vaher mõne väärika puukuju kujul ikka teiega.

    VastaKustuta
  3. Kurb aga no mis sa teed. Vahest läheb nii nagu läheb. Ega kui ta elektriliinidele kukuks, nutaksid veel rohkem. Kindlasti oskavad puukujurid sellest midagi välja mõelda

    VastaKustuta
  4. Meil oli ka sügisel aias metsategu, võtsime astelpajud maha. Ainuke, mida ma kahetsesin, oli see, et varem ei võtnud - siis kui esimesi kaugtaimi märkama hakkasin. Aga ikka oli kahju ja ikka ei raatsinud jne. Kolm aastat hiljem oli kaugtaimi juba massiliselt ja otsus tuli kergelt. Nii, et kevadel on meil aias kahe astelpaju võrra rohkem ruumi.

    VastaKustuta
  5. Kurb lugu jah. Aga kindlasti saab ta uue ja uhke elu osaliseks läbi Anni ja teiste osavate kunstnike tööde. samas seenehulluna imetlesin seda seent ka!

    VastaKustuta
  6. MM, meie tegime sama asja 11 aastat tagasi. Te pole käinud ega näinud. Põhjus oli see, et oli majale liiga lähedal ja suur haru just maja peal.

    Loodan, et kui järgmine kord seda puud meenutad, on ta aias saanud uue elu.

    VastaKustuta
  7. Miski pole igavene! Kahjuks! Ka kõige ilusamast puust saab kord vanake, nagu inimesestki. Armsast puust saad armsa pingi või kuju või midagi muud

    VastaKustuta
  8. Me pidime ka mõne aasta eest aiast suure vahtra maha võtma. Kergelt see otsus ei sündinud, aga ega meil nagu muud valikut polnud ka. :( Puu hakkas pärast välgu tabamust ülevalt keskelt kuivama ja igasugu oksasodi maha ajama. Ja ega ta just ülearu ilus puu polnud kunagi olnud, oli teine kasvanud teiste suurte puude vahel. Langetama pidi samuti täpselt. 105 aararingi lugesime kokku. Harjumatult lage on selle koha peal siiani, suur puu annab mõnusa turvatunde. Aga selline see elu juba kord on - kõik on pidevas muutumises. Ega muud teha polegi, kui uusi puid istutada, et nemad saaksid kunagi kellegile teisele turvatunnet ja silmarõõmu pakkuda.

    VastaKustuta
  9. Seen, mis pildil on vahtratarjak ja see on üsna agressiivne

    VastaKustuta