kolmapäev, 8. jaanuar 2014

väänikud väändikud

Igasuguseid ronijaid või siis neid millel oleks potentsiaali ronida aga peavad kliima pärast vastu maad hoidma on mul vaid näpuotsatäis. Mitte, et ma neid ei ihkaks. Probleem on pidevas tugede ja seinte puuduses. Seinu ju nagu ka oleks aga neid ei tahaks taimede alla matta. Ühesõnaga häda, rist ja viletsus :D. Katsun olla mõistlik ja näpud enamasti neist eemale hoida. "Kohustuslikud" peavad olema, ilu või kasu pärast, või mõlema pärast. Enamusi neist olen ma pidevalt ümber kolinud, nii pole hea ja teisiti pole parem saanud. Üks on küll paigale jäänud ja ilmselt jääbki. Mulle see koht väga ei sobi enam aga nii suurt taime kolima ka ei hakka, seda enam, et temale meeldib. Meeldib vaatamata sellele, et koht pole justkui kasvunõuetele vastav. Täispäikeseline ja kuiv, lõunasein selja taga, nii see hiina sidrunväändik Schisandra chinensis kasvab, kosub ja aina saagikamaks muutub. Sel aastal pidin juba tõsiselt viljadele kosilasi otsima.
õied tagasihoidlikud












On üks vanemaid minu istutatute seas. Tulnud minuni enne kui ma teadlikult iluaiandust harrastama hakkasin. Ühe väga vana aednikuhingega mehe käest minu õe kätte jõudnud. Väga vana aednikuhingega mees oli tõsiselt sidrunväändiku usku ja uskumatult tegus ning kõbus. Olles pidanud loobuma oma elukohast (läks õigusjärgsetele omanikele tagasi) kus ta oli aastakümneid oma aeda arendanud, jätkus tal 90 künnisel jaksu oma kalleid kolida kuhu vaid neid vastu võeti. Mina sain õe käest sellise väikese nutsaku, ei teadnud ma siis midagi tema kojalisusest, ei tea siiani, et kas mulle trehvasid nii isas- kui emastaim või on väändik tõesti kahekojaliseks kohanenud. Igatahes saaki see annab ja muudkui kasvab, kasvab juba akna ette tasapisi. Selle sees on juba mitmed aastad suure kärbsenäpi pesa ja tihased ning varblased käivad selle pealt aknast sisse vahtimas :D
viljad enamasti üsna lehtedes peidus (mul ei roni sidrunväändik kõrgustesse vaid ripub poolel teel tugede puudusel allapoole kattes ka vana laasunud osa ja olles üks mõnus roheline mütsakas rootsipunase seina taustal), lehed on energiaallikaks suvel ja viljad talvel. Otsisin kõik oma fotoalbumid läbi aga korralikku pilti taimest ei leidnudki, ju olen siis vilju ja õisi alati olulisemaks pidanud.





Sellelt pildilt näeb siiski selle olemuse ära kui kahe akna vahele sihtida.

Suvel nosime sidrunväändiku noori lehti, annab hea energialaksu küll, talvel on hommikused 10 vilja kohustuslikud, saab kiiremini mõistuse pähe ja jalad alla. Muidugi võib ka teed teha lehtedest aga mammud on maitsvamad  :). Eks sidrunväändikul olla palju erinevaid toimeid, lausa imelisi arvatakse olevat. Imesid pole küll täheldanud aga toonikuna on see tõhus.




Südajas aktiniidia (amuuri aktiniidia) Actinidia kolomikta seevastu oli mulle teada ammu enne sidrunväändikuga tutvumist. Juba siis kui mul veel aedagi polnud olin võlutud sellest muundamismängust isastaime lehtedel. Ja ometi võttis selle taime omanikuks saamine nii kaua. 2010 ma need lõpuks koju tõin. Isassort ´Adam `ja emassort `Sentyabraska `. Teine kasvukoht sai valitud puukuuri seina äärde ja tundub, et sobib. Esimesed viljad maitstud juba 2012, mõõtmetelt muidugi veel kasinad aga küll kasvavad.
õied päris kenakesed






































õige magus oli :)












Kevadel ootab istutamist ka mõru aktiniidia (jaapani aktiniidia) Actinidia polygama, kingitus sõpradelt. Väga põnev igal juhul.
Üks vana ja väärikas, mis kohe alguses sai tiigi kaldale kolitud ja on suurepärane riietumispaik ujujaile kui õue poolt piiluda ning igal aastal isemoodi välja näeb
harilik humal  Humulus lupulus, härra ja õllekäbisid ei anna











olen ikka sellele kollast kõrvale igatsenud aga pole siiani selleni jõudnud, pole kindel kuidas päikeseline koht kollasele sobib, karta on, et päike hakkab liiga tegema









Harilik metsviinapuu Parthenocissus quinquefolia kui tuntud laiutaja sai omale koha tiigi kaldale ja sügisel oli see ilus värvilaik aga ka seal muutus liiga metsikuks. Sel suvel niitsin teda järjepidevalt sellest kohast minema ja lasin rohkem kaldale lähemale paju alla kolida, nii saab seda enam vaos hoida
sealt see siis sügisel kenasti punastades piilus












Paljud kiire- ja suurekasvulised ronijad, mis olid siin ja seal peenardes ja seinaäärtes laiali, said olnud suve alguses uue asukoha. Pikalt plaanitud suvedušši karkassi katteks sinna varem mõeldud puitkatte asemele. Ma olen üsna kindel, et neid sai sinna liiga palju aga eks aeg näitab kuidas taimed omavahel hakkama saavad ja mis tuleb jälle kuhugi mujale viia. Muidu halva taimekolijana olen ise ka imestunud kui palju ma neid vaeseid ronijaid olen väntsutanud.
karkass ise näeb välja selline ja ma usun, et suvel on see juba kenasti roheluses ja kasutuskõlblik











Puukuuri seina äärest kolisid sinna kuslapuud. 
lõhnav kuslapuu Lonicera caprifolium kasvas siiani katusealuse istumiskoha juures ja varjas vaadet lillepeenrasse. See on paari aasta tagune pilt kus kuslapuu on veel hea väljanägemisega. Sel kevadel oli juba laasunud ja muidu ka niru. Ümberistutamise käigus teostaud kärped peaks  hästi mõjuma.

























Kaks erivärvi õitega kuslapuud kinkis mulle paar aastat tagasi naabrinaine. Ma pole määramisega vaeva näinud ja ka need on nüüdseks ajutisest kasvukohast päriskohta jõudnud, vist. Kõik oleneb sellest kuidas kuslapuudele nende uus kasvukoht meeldib. Need õied on sellised
veel avanemata punakasroosa












ja valge, kõik koos võiks need päris uhked olla.












Samasse leidsid koha ka amuuri viinapuu Vitis amurensis (seemnest kasvatet, tundub olema õige küll), mis kevadsuveks oli juba istutamiseks piisavalt suur...













...ja  kingitud elulõngjas tobiväät Aristolochia clematitis













Elulõngadest kolisid karkassi katma
amuuri elulõng Clematis brevicaudata...













...ja virgiinia elulõng Clematis virginiana













Kogu selle kupatuse vahele pistsin veel ka seemnest kasvatatud elulõnga ´Korean Beauty ` (nii seisis seemnepakil :D ) ja suurekroonilise elulõnga (ka suurekrooniline mägilõng) Clematis macropetala, aga mis neist välja tuleb, on näha kui need kasvavad ja õisi näitavad.
Elulõnad on veel siin ja seal laiali ja esialgu ümbertõstmisest pääsenud, mõni neist ilmselt ka pääseb ja jääbki sinna kus on. Kenasti koos ja teinetreise toel ning kaisus saavad hakkama mandžuuria elulõng ´Erecta ` ja ida-elulõng. Kui esimene on õitsemise lõpetanud siis teine alles hakkab mõtlema.

mandžuuria elulõng Clematis terniflora var mandshurica ´Erecta ` on superõiterohke ja lõhnav


































ida-elulõng Clematis orientalis on tagasihoidlike õitega, peamine väärtus ongi hiline õitsemine ja siis kuni külmadeni välja











sügiseks on mandžuurlane kaetud :)











Nende kahe kõrval kasvab ja kosub dauuria kilplehik Menispermum dauricum














Vanal säilitatud kirsipuu tüvel on leidnud koha lembeputk-elulõng Clematis ligusticifolia














Sinise- ja valgeõielised alpi elulõngad ( ka alpi mägilõng) Clematis alpina tunnevad ennast puukuuri seina ääres kenasti. Sinine õitses möödunud suvel kaks korda. Need kaks on kingituseks saadud ja mulle meeldib nende läbisegi olek. Ja need meeldivad mulle nii õitsvatena kui ka juba õitsenutena.














































































Kaks elulõnga sorti on mulle ka kingitud.
´Bijou ` on madal ja ei vaja isegi erilist tuge

























´Empress ` on kõrgem ja tõeliselt ilusa õiega












väärib kohe mitut pilti :D

























Teisel säilitatud kirsipuu tüvel kasvab roniv hortensia Hydrangea anomala. sellele tegelasele koha leidmine võttis aega kas kolm või neli ümberistutamist enne kui hakkas kasvama. Sellest tüvest jääb talle kindlasti väheseks, et omatahtsi ronida (kui iminappadega kinnitumist ronimiseks saabki nimetada :D ) ja eks tuleb sel siis rippuda ja meil ehk veel midagi lisaks välja mõelda kui vajadus tekib.


























Regeli kolmtiivak Tripterygium regelii vaeseke ei leidnud ka seda kohta, lõpuks viisin selle vanasse parki puude alla ja see polnud isegi mitte esimene taim (esimese kolisin surnuks :/). On pisike veel küll aga õnneks elus ja sel aastal näitas isegi kasvamise märke. Loodan parimat, see peaks nüüd täiesti õige koht olema.













Peaaegu oleks unustanud need kõige maitsvamate viljadega - viinapuud Vitis. Saaki saame esialgu küll veel ainult ´Zilgalt `, ´Hasanski Sladki `ja ´Jubilei Novgoroda `said alles 2013 kevadel aastal istutatud aga ma usun nende kena kasvamist vaadanuna, et saame ehk tuleval sügisel esimesed viljad maitstud. ´Zilga `andis küll saagi kiiresti. Sügisel saime Räpinas Jaan Kivistikult igaüks vitsakese, panime siis kumbki oma potti ja kevadel juba mulda. Järgmisel aastal oli esimene kobar käes. Mida küll pole veel näinud on ´Zilgale` lubatud ilus sügisvärv aga ega see polegi kõige olulisem. Suure isu viinamarjade järele saab neist kahest taimest kustutatud küll.
Mmmmmm...












Harilik luuderohi Hedera helix on peaaegu, et umbrohi aga väga võluv umbrohi kui sel lasta mööda maad roomata ja pinda katta. Kaks või kolm korda hooaja jooksul peab seda tõsiselt kärpima, muidu katab ära nii selle mis vaja kui ka selle mida vaja pole. Antud hetkel on ka minu seapea kujuline känd täielikult kaetud aga seda kuni korraliku miinuseni. Kevadeks on seapea jälle kenasti paljas, tavaliselt. Sel aastal ei teagi enam, kas tuleb siis see talv või mitte. Vaikne unistus on proovida hariliku luuderohu sorte mis oleksid tõenäoliselt palju tagasihoidlikumad levima ja neid on NII ilusaid.


























Kolhise luuderohi  Hedera colchica on tagasihoidlikum ja nii kiiresti laiali ei jookse aga sellelgi on kasulik silma peal hoida. 


























Kauaaegne unistus Hemsley käoking Aconitum hemsleyanum on mul nüüd ka juba paar aastat olemas. Mõnikord on asjad imelikud, tahad midagi hullupööra ja kuskilt ei saa seda taime, siis olles juba jõudnud külvid teha ( külvist tärkas A. hemsleyanum var atropurpurea, aga ma pole veel kindel kas see on tõene, alles sai kevadel peenrasse) ja siis hoplaa, ongi ta olemas. Rõõm suur kuni järgmise kevadeni kui selgub, et oi mis ülitubli isekülvaja. No miks siis nii pikalt seda üldse jahtima pidi :D. Aga ilus see on ja heameelt ma tunnen vaatamata kõigele.






































Üks kummaline tegelane on Metaplexis japonica. Külvatud 2007 aastal, kasvab siit ja sealt peenras jälle välja aga rohtsena pole teistele liiga teinud ja väga massiliseks ka pole läinud. Lihtsalt pistab nina kord siit, kord seal, toetub kord selle ja siis jälle teise peale.  Läinud suvel läks siis lõpuks ka õitsema.




















































Väänkellukaid Codonopsis on mul kaks. Üks neist on senini määramata ja ma ei mäleta ka kust seeme pärit on. Kasvatan pinnakatjana tagaaias õunapuu all ja sellisena ei külva see ka ennast kaugemale kui kõhu alla ning isekülviga probleeme ei tekita.
välja näeb selline












Teine on pehme väänkellukas Codonopsis pilosula. Seemned on pärit ühelt hiina meditsiini loengut pidanud lektorilt. Plaan ka see tagaaeda, teise õunapuu alla pinda katma kolida. Toel kõrgusesse kasvades on isekülv ikka peaaegu ohjeldamatu. Taim ise on hinnatud toonikuna, immuunsüsteemi tugevdajana, veresuhkru alandajana ja paljus muuski kasulik. Seega vaatamata pisut tüütule olekule aiast välja see visatud ei saa.













Üldiselt ma üheaastaseid taimi aias ei kasvata. Kui mõni ise hakkama saab, ilma, et ma peaksin sekkuma siis välja ka ei viska. Üks selline tore on hõlmine ogakurk Echinocystis lobata. Kahjuks ei leia ma enam pilti selle toredatest viljadest, küll on pildid sellest kuidas ogakurk asutab ennast õunapuu otsa minema ja kuidas see õunapuus uhkelt õitseb.


























Ainuke taim, mille ma oma aiast olen nüüdseks välja visanud on ängislill Thladiantha dubia. Söödavate mugulate paljunemine on muidugi tänuväärne ( mina neis midagi maitsvat ei leidnud) aga nende levikule piiri panna osutus isegi minu üldiselt kannatliku meele jaoks liiga raskeks võitluseks. Kui kellelgi peaks need mugulad maitsema, siis nälga ta ei jääks.
välja näeb see iseenesest päris hea












Selline segadik siis sedapuhku, puitunud ja rohtsed ronijad läbisegi aga eks see ole ka minu aiale üsna iseloomulik, Suur Segadus võiks olla mu aia teine nimi :D
Oi aga hiina hüsteeria elik hiina sinivihm Wisteria sinensis, selle ma unustasin sootuks. Sel aastal ma " unustasin "  ka katta ja kui sel kevadel eluvaim sees on siis saab pinnakatjaks. Ilmselt ootan ma õisi kuni surmani aga imedesse ei saa ju usku kaotada. 

9 kommentaari:

  1. Kui maad napib, on väänikud nagu aia kõrghooned, igavesti toredad tegelased :) Aga Sa pead ühe olulise vea parandama, miskipärast pole Sul demonstreerida jõulist tobivääti.
    Kui muretsed tugede puuduse pärast, otsi veebist vertical garden, isegi köögiviljapeenarde näited sobivad, Sul ju see puutöö oskus täitsa olemas ja kujutlusvõime samamoodi.

    VastaKustuta
  2. Tõsijutt, mõned ei taha mitte uues kohas edeneda. Roniva hortensiaga käib mul praegu kolmas katse. Seevastu sidrunväändik läks nagu mühin.:)

    VastaKustuta
  3. Küll on need teiste aiad pônevad, omal tundub nende loetelude kôrval vaid môni üksik taimeke olevat. Väänkelluke on mulle uudis, paneks end mônele külvunule järjekorda.

    VastaKustuta
  4. ma panen endale kirja, kõiki väänkellukaid mitte välja rohida :D

    VastaKustuta
  5. Väänkellukaid tahaksin mina ka :) Kui vana su aed on? Postituse alguses olevat väänikuid vähe, aga andis lugeda :)
    Roniva hortensiaga lähen teisele katsele. Müüdunud suvel kuivas mul esimene katsetus ära. kasvas teine tamme all. Hiina sidrunväädik ei läinud mul linnas kuidagi ja maale pole ma veel hankinud, aga tahaksin küll. Südajas aktiniidia aga on mesilaste magnet, ta lõhnab oivaliselt.Issake ja see meenutab mulle, et sel hooajal peaksin ometi oma viinamarjad maha istutama. Kuslapuud on need, keda olen istutanud igasse aeda, mida loonud. Isegi harilik kuslapuu on fantastiline, hilissügisel ja varakevadel on tema valkjad oksad väga ilusad, mul kasvab mõni kohalik eksemplar.

    Igal juhul muljetavaldav kooslus

    VastaKustuta
  6. Jajah, ma ka algul lugesin, et pole palju ja siis neid tuli ja tuli... :D
    Väänkelluka isekülvitittede vastu pole mul ka midagi.

    VastaKustuta
  7. korjan kõik väänkellukate tited kokku aga samas mullde meenub, et palju kindlam on selle seemnetega paljundamine :) igatahes kõik kes tahavad saavad, väänkellukas on lahke taim. aed läbis mul kaheksanda suve, sellise iluaianduse tähe all just ja ronijaid on ju oi kui palju veel ;)

    VastaKustuta
  8. Tere

    Oleksin väga huvitatud pehme väänkelluka seemnetest või taimest. (toomaskuusk@hotmail.com)

    VastaKustuta