Kolmapäev, 22. oktoober 2014

kontoriraamat ja selles leiduv

Korrastan tasapisi hooaja jooksul mõnusasse nõukaaegsesse kontoriraamatusse kirja pandud aiamärkmeid. See pole sugugi lihtne, sest mõnikord ei loe ise ka enda kirja välja ja mõnikord takistavad edasiliikumist muud kirjapanekud, mis näitavad, et aias tööd tehes on peas ikka palju enam uide kui ainult aed. Kui ma siiani vigisesin, et vaja oleks diktofoni, siis praeguseks on mulle see kontoriraamat täitsa meeldima hakanud. Mõnede märkmete juures ei tule sugugi meelde, et miks :D, mõned laused on edasi arenenud mõttekilluks. 

Üldiselt on minu hingemuru sile ja ma suudan enamasti ida tarkuse järgi käia. Aga vahel jätab mõni kuri, kade või lihtsalt väga rumal inimene sügavama jälje kui tahaks. See ei paistagi ju välja, nagu mõni kerge lohk murus, mis ainult suure sajuga näha on või kui paljaste varvastega murus käia, on ehk kergelt tunda. Seda lohku tuleb tasapisi täita ja lõpuks on muru sile. Aga see võtab aega. Sellise inimesega põrkumise järel tahaks küll vahest unustada alles peale skalbi võtmist. Aga, et ma olen loomult rahumeelne ja kerge andestaja, siis skalbid jäävad ikka neile pähe ja küllap unustuski tuleb.

On see nüüd minu mõte või kusagilt kuuldud, loetud, võta sa kinni. Aga sedasi ju on. Kevad algab nagu lapse joonistused, suur paber ja pisikesed värvilissed lilled. Aja jooksul lisandub sinna puid ja põõsaid, loomi ja linde, kive ja päikest ja muud. Aina paremaks need pildid lähevad ja korraga saab lapsest nooruk. Suvi on täis kirge, värve, kompromissitu ja julge. Segab ja katsetab ja liigub aina suurema meisterlikkuse poole. Sügis segab värve juba nagu suurmeister kunagi. Kõik on tasakaalus ja esteetiline nauding on maksimaalne. Ja ühel hetkel on meister väsinud, on vanameister. Lõundid ja suured pintslid ning värvipurgid käivad üle jõu. Algab graafika aeg. Filigraanne ja täiuslik, kuni lõpuks kustumiseni ja taassünnini. Aga mulle tundub, et ühe lullana oleks see palju paremini öeldud mõte. Pean kaaluma.

See on juba täitsa omaette lugu, mitte mõte. Lugu algas juba mitu aastat tagasi kui ma esimest korda sattusin aeda kus ma enda jaoks avastasin ühe kummalise ja erutava koha. See oli haldjavärav, pidi olema. Aga mis on üldse haldjavärav ? Neid on siin ja seal, kohad kust pulseerib minu jaoks positiivset energiat. Ma ei tea, mis energia see on, lihtsalt üks inimkonnale avastamatutest või ka unustatutest. Ma armastan muinasjutte ja et oleks lihtne ja arusaadav, siis haldjavärav on selliste kohtade märkimiseks täitsa sobilik sõna.
Kui ma järgmine kord sellesse aeda sattusin, kontrollisin seda kohta juba teadlikult. Nihverdasin ennast sealt salamisi mitu korda mööda. See oli endiselt olemas. Praeguseks on selle Aia Inimesed hääd sõbrad ja see energia, mis ma seal külas käies saan on sedavõrd suurepärane, et ma oleks nõus laskma ennast sinna lapsendada laskma :D. Ja siis ma kuulsin, et haldjavärav läheb ümberkorraldamisele. Kerge kõhedus valdas aga usaldus tegijate vastu oli suurem. Siiski esimese asjana kui taas sinna sattusin läksin tulemust vaatama. See oli suurepärane, ikka sama saladuslik aga helgem ja kuidagi avatum. Energia pääses veel paremini liikuma. Kui aia perenaine mult küsis, et kuidas uus kujundus meeldib, siis ei olnud sugugi kerge vastata. Lihtsalt väga ilus tundus kuidagi nii ebapiisava vastusena. Aga kuidas sa äkki seletad, et haldjavärav ja mulle nii oluline ja.... Selline tšambomambo jutt siis :D Kes on tundnud ja teab, see saab aru. Kes ei ole tundnud ja ei saa aru, see ei saa ;)

4 kommentaari:

  1. oi kui hea raaaamat :)
    Tegelikult ka. Joonistused jaa, kristeldused, jaa. Väga huvitav kontoriraamat! Ma kohe uuriks seda mõnda aega. Mina olen omasse küll joonistanud ja kritseldanud ka, aga nii häste küll läinud pole, et sealt muid saladusi leiaks :) Need on päris peidus, aga sinu omad on välja lipsanud. Lahe!

    VastaKustuta
  2. Jah, aedniku seisukohast kõlbab loomise müüti alustada seisukohast, et "Kõigepealt oli see asi paberil..." :)

    VastaKustuta
  3. Nii sisukas raaaaamat!
    Kritseldusi, arusaamatuid ülestähendusi ja lühendeid, loetamatud käekirja leiab ehk paljude omadest, aga sääraseid mõtteid, mis paigast võivad liigutada, ilmselt mitte.

    VastaKustuta
  4. Nii hea :). Minu aiaraamat on sellega võrreldes kuiv raamatupidamine, ladinakeelsed nimed, ostukoht ja istutusaeg, ei mingeid emotsioone.
    Aga haldjaväravaid ja energiasambaid ma torkida ja kujundada ei taha, mingi täielik tõrge, koht ise annab teada. Mul on neid mitu ja küllap nii mõnelegi jääb arusaamatuks, miks mõni koht nii metsik välja näeb...peabki nägema.

    VastaKustuta