Muhedikemaa

Käisime Muhedikemaal või oli see hoopis Muinasmaa. Ega neil kahel kerge polegi vahet teha. Minek oli ikka asja pärast. Õie tahtis püsti pandud saada ja selleks oli natuke rohkem mehi tarvis. Hooaeg tahtis lõpetamist ja üldse polnud enam ammu sealmail käinud ka. 

Ülol olid kohe spetsiaalsed uhiuues valged kindad sündmuseks hoitud :D 

kuigi kokkuleppeliselt nägusid eriti ei näidata, on mul luba olemas ja kindatõestus seega ka :D

Kui esimesed ettevalmistused jõudsid igavasse faasi paparatšotamiseks, hiilisin ära aeda. Pisut udune ja hämaravõitu novembrine ennelõuna oli ja sestap ka pildid vastavad. Mõtlesin, et polegi sobilikud blogisse panna aga mida rohkem vaatasin, seda enam hakkas tunduma, et see novembrihallus andis hoopis juurde ja ei võtnud ära. Andis salapära ja sellist mõnusat lõpetatuse tunnet, mida ma sügiseti aedades väga naudin. Kuigi aiad elavad aastaringset elu, on ometi see elukorraldus aastaaegadega kenasti piiritletud. See tähendab korrastatust ja mulle kui üpriski kaoses elavale persoonile on seda  vahel vägagi vaja. :D

hiilisin kakupeenra kaudu pargi poole

pargis elab loom kelle nimega on siiani suur segadus. Et kas Kakusokk, kes kakluses sarve kaotanud või HirvkitsÜkssarvik või oli see midagi veel keerulisemat. Vaatasin pilte ja mõtlesin, et äkki on see hoopis Muhik. Igatahes on Muhedikupapa kuldsetes kätes palju enam potensiaali kui siiani näidatud on :D

Igatahes olla üks Muhik sõbralikust naaberriigist jalga lasknud paremate elutingimuste otsinguil. Seega ma ei imestaks :D

Mõtlesin, et teen kiire tiiru aiale peale ja lähen lõpuks Muhedikule, kes köögis möllas tere ütlema aga siis jõudsin metsaaeda ja see võttis mu endasse. Seega viisakuse meisterklass saavutatud :P See on selle muinasmaa kõige muinasjutulisem koht ja nii ma siis nõiutuna seal istusin kuni Õie piduliku protsessiooni saatel kohale toodi.

üks lind oli ka seal minuga

Õie on Anneli kätest tulnud imeline aiaskulptuur. Mida rohken ma seda vaatasin ja katsusuin, seda ilusamaks see läks. Muhedike valitud värv on suurepärane ja metsaaed ideaalne koht. Aga sellest on Muhediku blogis juba pikem jutt. Paar pilti siiski.

Ma igatahes väga loodan, et suudame järgmiseks hooajaks ühe toeka noti hankida ja siis Anneli ära rääkida :) Üks nummi öökull meil juba küll tema ja Aidi koostööst on sündinud aga ...:D Küll ju küllale liiga ei tee !

Ja kui kõik tuppa olid jõudnud algas pidulik tänusöömaaeg :) Muhediku köögist peaks tegelikult lausa eraldi loo kirjutama. Kõik need purgid ja kurgid, kastmed ja salatid. Eriti aga Muhediku supid. Neist olen ma vist ka juba sõltuvuses ja tänu neile olen ka ise hakanud palju enam suppe valmistama kui varem. Minugi supid lähevad aina põnevamaks ja keerulisemaks. Aga Muhediku suppide vastu ei saa miski. Ja siis veel see lillkapsasalat. Seda ma sõin silmadega ka siis edasi kui enam tilkagi suhu ei mahtunud. 

Tänud selle toreda päeva eest. Tänud nii Muhedikele kui teistele osalejatele. See päev andis nii mulle kui Ülole sellise energialaksu, et Ülo tuntud vihmapõlgurina täna ometi elektrifitseeris meie puukuuri. Ja mina tegin jälle kõrneid ;)