Eelmise aasta lõpus sai üldiselt see laud jaba joonise peale ja lugulaul, mis selle juurde kuulub sai ka valmis. Aga vävimata see jäigi. Kiire oli ja pealegi tulid kõik hundid lamba nägu. Tasapisi pusides said osad lõpuks huntideks aga osad päris ei saanud ka. Aga suside säärejooks mulle meeldib ja iseenesest idee ka. Ma vist harjutan päriselt hundi joonistamist ja kasutan seda ideed oma uues projektis. Muidugi kui hundid ikka hundid välja tulead lõpuks:D
maal väikesel
külmal
öösel magavad
majad
kõik tundub nii
hüljat
on vaid huntide
rajad
neil tumedad
varjud
ja need liiguvad
tasa
kui silm juba
harjund
võib näha kuidas
sala
üks neist eriti
heituv
ühe kojani
suunduv
üha kaunimaks
neiuks
iga sammuga muutub
lihtsalt niisama
lustist
ei käi hunti
jooksmas
vaid öödel neil
mustil
laanes kallim ju
ootab
susi uhke on ta
peig
ega ju armastus
küsi
pihus meeleheaks
leib
silm hõõgvel kui
süsi
hundiküünistest
vööga
ta manab kasuka
selga
ja koos kalliga
öös ta
üldse miskit ei
pelga
näiv kuid majade
uni
vaikus petlik oli
see
täis kurjust
püssituli
neiul lõpetab
kodutee
tema hing nüüd
vaba
täheks taevasse
läheb
kuid hundid ei
maga
üks küla taas
vähem
Nüüd on need siis koos, pilt ja lugu.
Hundud mis hundud ju. Kuigi ise ma olen hunti õnneks ainult telekast näinud.
VastaKustutaMulle meeldib kogu kooslus, nii lauake kui lugulaul.
VastaKustutaVõibolla ongi väga sümboolne, et hunt teeb enne kihvade paljastamist lambanäo ette. Ära paranda midagi, kõik alates säärejooksust ja lambanahas hundist on hea.
Jah, kõik on täpselt nii kui peab, ära paranda midagi. :)
VastaKustutaJa need eelmised tegemised on mul ka kommimata, aga ikka nii superlahedad kõik.
Viimasepeal:)...nii pilt kui lugu.:)
VastaKustutaKa mina ei muudaks midagi. Värvid ja kõik nii hea.
VastaKustuta