esmaspäev, 30. mai 2016

peaaegu naabrid

Maatingimustes on 2 km linnulennult tõesti peaaegu naabriks olemise kriteerium. On üks aed kus ma olen nüüdseks vist juba 7 aastat pidevalt käinud. Ja kordagi pole ma seal korralikult pilti teinud vaid suu amuuli vahtinud ja muidugi ka maast ja ilmast rääkinud, eriti taimeilmast :) Teresa aed on selle aja jooksul aina kasvanud ja küpsenud. Täna suutsin mõned pildid teha. Nii suures aias oleks vaja panoraame aga see võimalus mul puudub. Ja portreesid pole mõtet minu kuldkalamäluga inimesel ka panna, sest nimed mul peenraveeres meelde ei jää, eriti kui neid on oi kui palju. Aga, et Teresa kõige lemmikumad on iirised, siis üks hiigelõiega, kelle nimi muidugi meelde ei jäänud aga ka niisama ilus vaadata on. Fanaatikud tunnevad ehk niigi ära :)















´Ask Alma ` ma hamsterdasin ka endale ja nii on ka nimi olemas :D Lõpuks ometi see roosa iiris, mida ma aastaid olen tahtnud aga alles nüüd siis...


























Iiriseid on selles aias tõesti palju aga palju on ka muud. Ikkagi kollektsiooniaed. Ma arvan, et vaated räägivad kõige enam.
Saunaterrassilt näeb vanemat kallakul asuvat aiaosa ja vaadet tiikidele.



























































Vaatamata meie aedade lähedusele on selles aias kõik 1-2 näalat minust eespool. Eestis ei ole kliimaerinevused mitte ida-lääne, põhja-lõinapiirkondade vahel vaid lausa taluti. 

Kõige uuem aiaosa on alles eelmisel aastal alguse saanud metsaaia nurk. Siin on kõvasti potensiaali :)






























Sissesõidul näeb uuemaid ja pidevalt laienevaid aiaosi ja noort pargiala.












































Sellise tegelasega kohtusin, Milline värv ! Punane ubapõõsas Chamaecytisus purpureus . Tahan ka :D












Ja täiesti kindlasti tahan ma lätlastelt ´Nabuccot `
heitlehine, rododendron














Veel paar vaadet ja üks vahva kooslus.













































Olen selles aias ennast alati hästi tundnud ja seda aeda armastanud. Nautisin täna seda õige pikalt, sest juttegi oli palju rääkida. Vaatamata väikesele vahemaale ei lase kiirus meil nii sageli üksteise aedades kooserdada kui tahaks. Päris tore on ühe aia arenguid jälgida ja see aed on õige võimsaks arenenud ning ilmselt areneb veelgi.
Mingu nii aial kui aednikul ikka hästi !

11 kommentaari:

  1. Jaaa, kui ei teaks, kelle aed, ei tunneks seda äragi. Teresa on teinud tublit tööd, võrratud vaated korda tehtud, ilusad uued alad loodud. Tuleb end ka talle külla seada.
    See ubapõõsas võlus mindki :D

    VastaKustuta
  2. Mulle meeldivad need elamuga seotud peenrad: lilled kannavad maja. Aga noori parke vaadates tekib tihti pilt-seos ühe nukuga, millele lapse aruga soengut lõikasin. Rikkusin ilusa nuku ära: lauba kohale jäid lühikesed karvad, millel muidugi ühesugune vahekaugus oli. Samasugused näevad tihti ka noored pargid välja. Puudele jäetakse enan-vähem ühesuured vahed, mis vaate kummastavaks-ebaloomulikuks muudavad. Juhtub sedagi, et nõnda on paigutatud parki kokku eriilmelised üksikeksemplarid (puud on kallid), mis teeb pildi veelgi müstilisemaks. Kas see on eesmärk - stiil?
    Kirjutan siia paar märksõna:
    looduses on palju puuliike, mis armastavad tihedalt kasvada,
    pargiala on võimalik kujundada looduse loomulikku pilti jälgides.

    Selline uitmõte.

    VastaKustuta
  3. Võimas kui on palju ruumi.:)

    VastaKustuta
  4. Igaühel on oma stiil ja ei pea mingeid reegleid järgima, kui ei taha. Aeg on inimese hinge peegeldus.

    VastaKustuta
  5. No sa peaksid rohkem naabritel külas käima ;) tegelikult, tänud! Huvitav ringkäik.

    VastaKustuta
  6. on ikka aed!!! Väga imeline! Ja seda ubapõõsast tahan mina ka. Kust sellist imelooma saada?

    VastaKustuta
  7. Võimas, ilus! Aga nii suures aias peaks end ka 3x kiiremini liigutama, et kõik tehtud saaks.

    VastaKustuta
  8. +1 Y Tulbile. Mõtlen sageli täpselt samu mõtteid neid 'noori parke' vaadates. Sageli mõjuvad kartulipõlluna, kõik reas ja samade vahedega. Sellest ei kasva ju parki, kultuurmets heal juhul. Aga ma mõistan ka 110%, et väikeste istikutega ongi raske ette kujutada lõpptulemust, mida istutaja silmad tegelikult nagunii ei näe.

    VastaKustuta
  9. Kus te mehed neid rittaistutatud puid näete ja kui näete, olen ma halvasti pildistanud :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seal, kus põld taustaks on, on puud kõik ühesuguse vahega istutatud. Mõistan ka asja mõtet, et nii on kõigile puudele kasvuruumi jäetud, aga koha visuaalne mulje on seetõttu kummastav (maastikul võõras). Pargiosal puudub dünaamika, rinded ja seetõttu näeb ta välja tõesti põllulik.
      Sellist pilti olen kohanud mitmetes meie kollektsiooniaedades. Taolistes parkides on hiljem, kui puud suured, piiratud vaadeldavus puudele, puuduvad perspektiive loovad rajad ja kasvõi pisikesed välualad vaadete distantsi jaoks. Ma ei taha üldse tuju rikkuv olla, ideaalis oleksin hinnangut andmata. Lohutuseks: palju kriitilisemalt vaatan avalikke täisistutatud linnaparke ja täisistutatud ("korda tehtud") mõisaparke - nimetan seda stiili "istutusstiiliks".

      Kustuta
  10. Enamasti on need nö pargialad siiski ju sedavõrd väikesemõõtmelised, et on vaadeldavad eemalt ja tekivad need sageli vajadusest veidi lagedatest põldudest eralduda (eestlane tahab omaette olla ). Rindelisus kujuneb ajaga kui puud juba põõsastest suuremaks kasvavad. Alguses on sageli vastupidi. Aga eks oma iva ole Su jutus sees muidugi ja tuju ei saa asjalikest aevamusavaldustest ometi rikkuda lasta :) Vahel on vaja mõnda asja lasta rohkem lahti kirjutada, napp kommentaar võib väheseks jääda

    VastaKustuta