...või kuidas võtta. Mõni raamat võiks vabalt olemata olla või siis mitte näppu sattuda. Natuke kahju on kulunud ajast. Alati saaks ju ka pooleli jätta aga olen sellisest tõust, et pooleli jäävad ikka juba väga, väga...no pehmelt öeldes mitekõnetavad. Samas võib mõni üldse mitte hea raamat olla sellepoolest hea, et võtab minusuguse enda seisukohtade hääleka avaldamise suhtes vagura persooni kaagutama. Selgi puhul haarasin mitu korda klaviratuuri järele juba lugedes. Ja olekski pidanud kohe lugemise ajal midagi üles tähendama. Nüüd on raamat juba tükk aega käest ja teiste lugeda. Paar markantset näidet sellest raamatu osast kus kirjas see, mida suurtelt aednikelt õppida võiks jäävad seega siinkohal esitamata. Olgu sellega kuidas on. Jah, jutt käib Matthew Biggs´i raamatust Suured aednikud. Mina ei saanudki aru, kellele see teos suunatud oli. Kuivad kokkupressitud lühielulood, kahtlase väärtusega tarkused, mida autor meelevaldselt jutuks oleva aedniku juurde on suvatsenud arvata. Ilusad joonised kuulsate aednike tunnustaimedega oli ainuke nauditav osa raamatust. Oleks kasvõi mõni aiaplaan, skeem või midagigi, mis illustreerinuks just selle aedniku kordumatut käekirja. Samas kui raamat ei paelu, jääb ruumi enda mõtete tekkimiseks või varasemate mõtete kinnistumiseks. Ja see on ilmselgelt positiivne. Pole halba ilma heata. Üks tõdemus, mis minus kinnistus, oli see, et aed peab kujunema ja kasvama mingi sisemise tunnetuse hämaruses toimuvate impulsside ajel, mitte ümbritseva arvamuse toel. Teiseks olles proovinud mitmeid erinevaid lähenemisi aiale, olen jõudnud veendumusele, et minu jaoks on samm-sammult liikumine ideaalide suunas, väikesest suureks, tulevikuvisioonidest pungil ja pidevalt muutuv aedlemine ainuvõimalik lähenemine. Muidugi on see absoluutselt subjektiivne hinnang sellele raamatule ja mingile tõele ei pretndeeri. Mina jätsin üsna pea need targad õpetussõnad vahele aga keegi teine ehk just neid ainult loebki ja loob kõige selle tulemusena imetabase aia.
Peale selle raamatu lugemist pöördusin taas kindla kirjanduse poole. Need on muinasjutud ja muinasjutulaadsed ning põhjamaised kriminullid. Järgmisena hakkasin lugema juba 2013 üllitatud David Hendy Müra Heli Hääled. Inimkonna ajalugu läbi helide ja kuulamise. Raamatu seljal tunnussõna ajalugu. Ma ei saa öelda, et oleksin liiga suur ajaloo fänn. Kuiv ajalugu ei meeldi mulle kuigivõrd aga kui see on kergelt vürtsitatud fantaasiatega sellest, et kuidas siiski võis olla või toimuda see või teine, olen lõksus. Ja see on hea raamat. täpselt paraja mahuga ja mõtlemist avardav. Mina isiklikult pole kunagi sellele mõelnud, et paljud helid, mida on aegade jooksul tekitatud, on olnud näiteks valitsevate klasside võimu kinnistamiseks, on siiamaani kui mõtlema hakata. Soovitan soojalt kõigile tuttavatele lugemishimulistele. Meid igapäevaselt saatnud ja saatva helitausta ajalugu pole kindlasti ei igav ega ka paljuräägitud.
Ümberlükkamaks minu juba varem tekkinud kahtlusi, et mida uuem kirjateos, seda pinnapealsem ja väheväärtuslikum, sattus minu lugemishaardesse Jüri Kuuskemaa Vana Tallinna pärimused ja tõsilood. Tõeline pärl. Maiuspala. Oleks võinud olla ikka palju tüsedam, lausa kümme korda tüsedam. Oma osa lugemisnaudingule andis seegi, et autori nägu ja hääl on ajusse kinnistunud ja kogu aeg olemas . Kes vähegi lugu peab Kuuskemaa jutulaadist, peab kindlasti seda lugema. Mind on tema esinemiste juures ikka paelunud see pühendumus, soojus ja armastus aetava asja vastu aga ka muhe ja isikupärane sõnaseadmine, mis raamatus veelgi paremini esile tuleb. Seega on minu usk raamatutesse taastatud :)
Ma isegi ei tea, miks ma seekord sedasi sõna võtma hakkasin. Vahel vist peab endast mõne asja välja laskma. Kasvõi säästmaks oma abikaasat talle arusaamatute pahameeleporinate või vaimustskiljete tulvast.
Kirjutatud üle lugedes jääb vaid imestada, et mittemeeldiv on saanud rohkem tähelepanu kui meeldiv. Selline ma siis olengi! aga nüüd haaran vasakult käelt Mauri Kiudsoo Viikingiaja aarded Eestist ja mõtlen, et kas ma ikka tõesti ajalugu eriti ei fänna :D
Mina käisin sel sügisel ühes loomist alustavas aias aednikuks ja veendunusin sealgi, et aiale on vaja plaani, üldist plaani, mis näitab tekkivaid vaateid, kuidas kulgevad suuremad rajad, kuhu plaanida aiamaa ja viljapuude koht, et neile ikka õhku ja valgust jääks, et kõige viljakama mullaga kohta rumalalt metsa alla ei istutaks, et sissesõidu teel jääks lumesahal ruumi lume lükkamiseks, et oleks lõkkeplats, et puukuur oleks elumajale lähedal ja et pinumaale pääseks suurema traktoriga ligi ja samas oleks ka silma alt ära, et paakauto pääseks muru vigastamata reomahutini. Selliste üldiste asjadega peaks ikka arvestama, see on mu meelest vajalik õpetus.
VastaKustutaLugemine on mõnna. Raamatud on eluvajalik asi ja päris kindlasti peavad parimad neist ka kodus olemas olema. Propageeritakse küll seda e-raamatut, aga ei oska mina sest miskit arvata. Pigem on selline õhu müümine. Mida ma oma e-raamatukoguga siis teen kui elekter ära läheb või e-raamatu firma pankrotti?
VastaKustutaPaadunud elupõline lugejana kasutan iga kuu raamatukogu teenuseid ja kui sekka midagi head juhtub, siis ostan koju ka. Loomulikult alles peale läbi lugemist. :)
Praegu loen "Mõrtsuk Anders ja tema sõbrad" Jonas Jonasson, kuigi olen alles alguses, julgen soovitada küll. Kaks tema eelmist raamatut on koduses raamaturiiulis juba olemas ja ilmselt ostan ka selle kolmanda. Enne seda lugesin Uhhuduuri Aarika reisi raamatut. Ühe korra lugeda hea ja hiigla põnev, ikkagi reisikiri. Sest kõik reisid on põnevad.
Selle suurte aednike raamatu puhul oli mul päris hea meel, et ma laenutasin raamatukogust, mitte ei ostnud. Mitte et suisa halb, aga üldiselt olen su arvamusega täiesti nõus.
VastaKustutaMul on peale kolmekuist koduseinte vahel vangistuses olemisest hetkel lugemisest natuke siiber, aga midagi muud ka suurt teha ei saa. Käin ja urisen :)
Väga head sisuseletused. Mina käin küll muudkui raamatuid ostmas ... aga ... need puha käsitööraamatud :) ma olen täiesti hukas
VastaKustutaMina olen viimasel ajal lugenud puha põhjamaalasi, Larsseni ja Keplerit ja veel kedagi:)
VastaKustutaSelles aednike värgis olen Sinuga päris ühte meelt. Võibolla on asi ka selles, et oleme tast üle kasvanud, aga jah, ei ole nende lühikeste elulugude taga inimesi ega loomingut, olen neist kõigist hoopis rohkem mujalt lugenud, isegi ilukirjandusest. Ja need soovitused :D, on täpselt need ju, mida me päevast päeva korrutame, aga mida väga kuulda ei taheta võtta.
Aia tsoneerimine ja planeerimine on 2 iseasja, plaan ei pea sugugi alati paberil olema nagu ka need "suured" viitavad, aga kuskil kuklas küll. Mis nüüd majandusõue ja kasvõi ühte tillipeenrasse puutub, siis noored inimesed ei tule alati kõige peale ja ega nad eriti ju lugeda viitsi.
Kuuskemaa on mu lemmikmees:) ja helideni pole veel jõudnudki.
Vaidlen selles eelviimases asjas vastu: aia tsoneerimine on aednikutöö vundament, plaani osa.
KustutaMu meelest on nii... aia ratsonaalsus on aiakujundus, mina mõtlen nii. Minu mõtte eeskujuks on meie vanad taluaiad ja vanemad tsoneeritud alevi- ja linnaaiad, viimased on lausa maailma mastaabis ainulaadsed. Aednik Fernando Caruncho on öelnud: "Et olla originaalne, selleks peab tundma oma minevikku." Iseasi,kui oluline originaalsus on.
Kõigega nõus :D Mitmel korral mõtlesin, et õpetussõnade asemel oleks võinud skeeme või fotosid olla.
VastaKustutaViikingiaja aarete raamatu kohta ei oska muud öelda, kui et Urve sokutas selle raamatukogust ja ma võtsin, et kui ka jutt igav on, siis pilte oleks huvitav vaadata. Ma ju paadunud sõlefänn :D