lõppenud kütus ja jõuluime

Vahel saab kütus otsa, ikka ootamatult. Kas pole siis õigel ajal tangitud ( sõbrad, raamatud, gurmee, väike rumm, metsaretk jms) või on liialt kihutatud ja kulutatud plaanitust enam ( oleks pidanud rohkem tankima). Ja seisadki siis keset teed suu imestusest lahti, et no kuidas see küll jälle juhtuda sai. Uskumatu, et õpivõime on nii väike ! Algab esimese tankla paaniline otsing. See on see hetk kus väga selgelt jõuab kohale, ilma sõpradeta välja ei vea, ilma heade raamatuteta välja ei vea, ilma suurepärase muusikata välja ei vea ja ilma VÄIKESTE IMEDETA välja ei vea. Seekord väsitas vist suur jõuluootus mind ära. Aga kui esimesel jõulupühal ärgata selle peale, et päike paistab silma, siis tõmmata selga tunked ja maanduda keset õue valmis kallale kargama kõigile aiavaenlasile ning lõpuks mõista, et ei ole kevad :D

Päike säras kenasti kuni pessa tagasiminekuni välja ! See oli ju jõuluime kui sinna juurde käis veel +5 C. Lisaks väikesed jõuluüritused, lapsed säravate silmadega oma jõulupakke avamas. Kallid lähedased, õdusad hetked, liiga korralik kõhutäis (jälle, pole lootustki, et see niipea lõpeks), ehitud Eestimaa. Ja taas seisad teel, suu imestusest lahti ja hing hellusest kinni, paak täis ja valmis edasi kihutama, samas nagu hästi ei raatsi ka. Ehk kulgeks vahelduseks tasa ja targu, talletades ja tunnetades. Sõidaks natuke aega sujuvalt enne kui gaasipedaal jälle põhja vajub. Kui jääkski sõitma mõõdetud kiirusega, et märgata. Mitte ainult jõulus pole väiksed imed vaid igas päevas, igas olemise hetkes, elusolemises.