ajalugu Taga talu 1996-2006

Viimasel ajal on ajaloo teema palju läbi käinud nii vestlustest kui blogijate postitusist. Aeg endalgi pisike tagasivaade teha. Seda enam, et minu jaoks saab sel suvel täis 10 aastat teadlikku iluaedlemist ja septembris 2016 kukub 20 aastat Taga talus elamist. Ei mingit põhjalikku ülevaadet, selleks on liiga palju nende aastate jooksul sündinud ja ma võiksin ilmselt heietada terve aasta :) aga mõned pildid, mõned märksõnad võiks ju talletatud olla.  Need pildid, mis on enne digiajastut meie majas, on kvaliteedilt sellised nagu need on, näevad välja ajaloolised :D.

Seega 1996, ja 9. september oli see päev kui me lõplikult kohal olime. Kogu müümise-ostmise protsess oli kiire ja kolimine intensiivne. Mäletan siiani seda hämmingut, mis mind tabas kui Ülo oli tööle läinud ja mina üksi täitsa võõras kohas, Selle asemel, et ilusa sooja sügisilmaga midagi asjalikku õues teha, kudusin ma toas sokki ja vahepeal tegin tiiru ümber maja. Kolmandal päeval kutsusin oma armsad vanemad appi nõu andma ja siis läks lahti. Aga see selleks. Sügis oli soe ja pikk ja nii mõndagi sai ära teha. Lõviosa sellest tegemisest koosnes koristamisest ja seda jätkus mitmeks aastaks. Oluline ehitusobjekt oli kuivkäimla majja. Isa nõudmisel. Meie oleks suures maale saamise õnnes ka õues nõus käima olnud.

siit me tuleme

maja tagantvaates

ukselt kaevu ja praeguse suure kivila poole

aasta 1997

Sissesõit näeb välja samasugune aga suvel sai maja uue katuse ja maa mustsõstraistanduse rajamiseks sai sügisel haritud. Olid tekkinud juba teatud kontaktid naabritega. Olime täis indu hakata väiketalunikeks. Esimesed uted olid ostetud ja esimesed põrsad pidi jõuluks seaks saama. Seda küll puhtalt meie isikliku lihahimu pärast. Kaks suurt ogoroodinat andsid esimest saaki. Kelder sai peaaegu valmis.

aasta 1998

Esimesed talved maal olid soojad ja enam-vähem lumeta. Selle aasta veebruaris tuli korraga maha selline lumekogus ja kestis see täpselt kaks päeva.

Sellest aastast on millegipärast vähe pilte. Ju oli tähtsamat teha. Sõstrapõld sai pistoksi täis tipitud ja kõik läks kenasti kasvama, Lambad ? ei mäletagi enam, kas poegisid esimest korda aasta lõpus või alles uue aasta alguses.

aasta 1999

Ühtegi kasutamiskõlblikku pilti albumist arvutisse võluda ei suutnud. Tiik sai korraliku äravoolu, sissesõidu tee alt sedakorda :D. Minu sünnipäeva hommikuks kokku kukkunud kõrvalhoone saviseina asemele sai tuhaplokkidest sein. Suvel tgime arhailisel moel lammastele heina. Sugulased ja sõbrad abiks. Veel ei olnud nad meist suveti eemale hoidma hakanud :D Ja selle aasta suvel oli selline põud, et see nö muru kõrbes valdavalt pruuniks. Esimene teraviljasaak ja 30 100 meerist kartulivagu. Ikka lammastele.

aasta 2000

Vanu pilte on tore lapata. Meil oli ikka palju abilisi ja toetajaid. Ennekõike minu isa, kes selles projektis endale uue mänguasja leidis ja oli meilegi heaks utsitajaks. Hea sõber Hillar, kes siiani meid nõu ja jõuga suurte töödes aitab. Aga sõpru ja sugulasi käis pidevalt nii abis kui ka lõbutsemas. Ega me siis ainult tööd ka ei teinud. Sel aastal sai paika traditsioon, et me oleme alati olemas ja teeme lõket ning laenutame lennuhuvilistele luudasid 30. aprillil. See kestab tänapäevani. Sel aastal sai keldrimägi maakivist müüri, kõrvalhoone sai eterniidist katuse. Lambakari kasvas ja sõstrad andsid esimese saagikese. 

aga majatagune elektripost seisis püsti sedasi :D õnneks enam mitte kaua

päris lillevaba ma siiski polnud, olemasoleva ´Aelita `kõrvale tekkisid mingil kummalisel moel mõned teisedki liiliad. Põhiline lillendus oli siiski üheaastane.

vanale maavillasele jäärale Heldurile lisaks ostsime tõujäära Jakobi. Tema oli hoopis teist nägu :)

Ja sügis oli sel aastal väga soe ning pikk. Nii mõnedki suvelilled õitsesid teist ringi ja võimsalt.

Aasta 2001

Nagu näha olen selle ainsama lillepeenra :D (pildi vaataja poolt ülemine paremal) juurde tekitanud veel mingeid nelinurki ja tulp `Appeldoorn `on kõva sõna.

suvine tagaaed

iga õunapuu all kasvas midagi, kas suvikud või salat või...

sel sügisel lõppes meie viimase sea, kelle nimi oli Poliitik (1,5 aastat vanust) maine tee. Lammaste juurde enam siga ei mahtunud.

Aasta 2002

tasapisi hakkasid mingid lilled ogoroodinatesse tekkima :D

sõstrapõld nägi sügispäikeses välja selline. Kuusehekk on istutatud. Keldripealne sai juurde ehitatud. Mõnedki utoopilised plaanid said maetud aga uued tulid asemele Olime ikka endiselt talupidamise indu täis.

Aasta 2003

Kahest ogoroodinast hakkas liig saama. Miks mulle siis tundus, et Appeldoorne võiks olla väga palju ja mis kasvas seal peale tulpe ? 

kas tõesti nii palju suvikuid ? Aga see rõngaslillemüür meeldis mulle päris hästi.

Enamus auru suvel läks heinateole, kartulipõllu hooldamisele, marjakorjamisele. Tegin meeletult talvevarusid purkidesse ja möllasin koduveinidega.

Hilissügiseks saime valmis puukuuri vundamendi. Ehitasime jah puukuuri puuriitadele ümber ja mis siis :D

Aasta 2004

Said valmis nii puukuur kui ka niinimetatud grillkoda. tõsi isa nimetas seda tsässunaks :D Lambarindel asi edenes. Tallesid tuli nagu robin ja neid oli nii valgeid kui musti. Talledest tunnen siiani puudust. Ikka nii nunnukad olid.

Kevadel õhkasin, et kui mul oleks oma auto, läheks sügisel Räpinasse kooli. Küsi midagi südamest ja sulle antakse. Saingi ja läksingi.

Aasta 2005

Kuigi ma läksin Räpinasse ikka selleks, et õppida kuidas kasutaimi kasvatada, lõppes see juba peale esimest aastat uue lillepeenra rajamisega. Esialgu trotsist, sest iga õppejõud ajas oma joru sellest, mis meil kasvab ja mis mitte. Ma pidin selles ise veenduma. Ja nii see algas.

Esimese suure peenra mõõdud olid 70 ja + ruutmeetrit, järgmiste omi võib vaid oletada.

Kaevasin, labidaga, kahe labidalehe sügavuselt.

Midagi üldehituslikulkt olulist sel aastal ei sündinud. Kogu raha ja aur läks lammastesse.

Aasta 2006

Lillendus hakkas mulle tõsiselt latva jõudma. Leidsin tee Järvseljale. Järelikult hakkas ka dendrovärk aina enam kohale jõudma. Seemned, oh need seemned. Sain aru, et peale köögivilja ja maitsetaimede saab ka lilli seemnetest. Olin kadunud hing. Sõstrapõõsaste arv hakkas kahanema. Lambad ikka veel kestsid aga kahtlused talupidamise mõttes olid juba suured.

Ega üks lillepeenar ei suutnud ju midagi ära mahutada. Oli teist juurde vaja. Sellest sai juba kahe aasa projekt. Ma lihtsalt ei suutnud seda ühe suvega valmis kaevata.

Ja nii ruttu need esimesed kümme lendasidki. Oli, mis oli aga kahetsenud me polnud kordagi, et maale tulime.  (Jätkub)