Pühapäev, 15. märts 2015

14. märts

Seekord ma tunnen, et ma ei oska seda kõike väljendada, mis hinges ja südames on. Seda on palju. Eriti tänutunnet ja armastust.
Eile oli siis näituse ülespanemise päev. Sellest hetkest kui ma sain teada, et mul on superabilised, ma enam ise ülespanekule ei mõelnud. Ülol olid tehnilised lahendused ka enam-vähem selgeks mõeldud. Päev või kaks enne meenus, et mul vist on ka nimi ja näitusel võiks ka nimi olla. Tegin sildi :) Vahepeal tegelesin õe palutud käsulauaga või on see palvelaud või meelespealaud :D
pole enam ei käekirja ja ilusast kirjast on ka vaid kauge mälestus aga oma eesmärgi see lauake vist ikka täidab :)












Aga ikkagi see eilne päev. See oli nii lõpmata ilus, tore ja rõõmus, et sellesse olekski pidama jäänud. 
Ott ja Ülo hakkasid kiirelt ja otsustavalt tegutsema. 













Mina ja Aidi hakkasime ennast tasapisi targutamiseks ja mokalaadaks sisse seadma, sest mis sa ikka vehkled kui poisid tegutsevad. Pilku tõstes märkasin Kaarnat ja tema tütretirtsu. Vahva, mõtlesin. Kui lapsuke mulle pajutibudega oksakesed ulatas, heldisin hingepõhjani, Pajutibud on kohe midagi sellist, mis alati hinge hellaks teevad. Ilmselt nii jääbki. Kaaren, ma ei suuda meenutada, kas ma kallini jõudsin? Mõttes kindlasti aga palun andeks kui mitte tegudes, eks ma ikka natuke pooletoobine sel päeval olin. Ja siis saime tuttavaks elusa Lendava Anniga, mitte virtuaalsega. Need on nii toredad kohtumised ja leidmised.
Mingil hetkel mulle tundus, et nägin vilksatamas Muhedikupapat ! Traavisin asja kontrollima. Ja seal nad olidki, nii Muhedik kui Muhedikupapa, säravad kevadnäod ees. Tõelise üllatusena koos mulle kingiks toodud Näituse Päikesega.

siin on nii tibud kui Näituse Päike, tõeline kevad ja kevadpühade ootus.











































Natuke näitust ennast ka.




























































Ega Muhedike üllatused sellega lõppenud. Raamatukogus valmis saanud, siirdusime Muhedikemaale. Seal ootas meid üks neist imelistest suppidest, mida ainult selles kodus võib saada. Siis varakevadine aiatiir. Nuuskisime läbi kõik nurgad, katsusime läbi pea kõik pungad ja silitasime okasnupsikud. Ilm oli ka super. Mina proovisin ära ka kõik aiapingid :) Ja siis leisime ennast jälle lauast head ja paremat mugimas. Nagu oleks pühad olnud. Olidki. Ma pole ennast ikka väga kaua nii hoituna ja hellitatuna tundnud. See oli nii hea tunne. See oli selline tunne, mida võis vanematekodus kui kogu pere koos tunda kui vanemad veel elasid. Peretunne. Oh kallid kui te teaks kui tänulik ma teile kõigile olen. AITÄH teile kõigile. Näitus iseenesest on muidugi ka rõõmustav nähtus aga õnnelikuks tegite mind teie.

14 kommentaari:

  1. Palju õnne näituse puhul. Homme lähen kindlasti vaatama.

    VastaKustuta
  2. Nii armas lugu, aitäh selle eest! Ja kui kõik lõunamaalased on näituse ära näinud siis ringile - ikka kõigisse Eesti raamatukogudesse ;)

    VastaKustuta
  3. Palju õnne ja edu Sulle! Su tööd on sama siirad kui Sa ise

    VastaKustuta
  4. Nii vahva. Teen Sulle virtuaalse kalli :)

    VastaKustuta
  5. mm, NII ARMAS POSTITUS. iga sõna justkui valitud ja tervik nii südamesse minev ja... Selle hoituse tundega harju ära, SUL on väga head sõbrad, kes heal meelel aitavad tunde tekkimisse oma panuse, ikka südamest.

    Ma hakkab uurima, kas siia kanti saaks ka selle näituse tuua :)

    VastaKustuta
  6. Väga hea uudis ja tore ilusaid pilte ja armsaid inimesi näha. Kas materjali ikka jätkub, leidsin kuurist kaks kasti, ühes voodri ja teises mingid paksemad kauajupid:)

    VastaKustuta
  7. võtan tänuga kõik pakutava matejali vastu :)

    VastaKustuta
  8. Küll on tore, et sul oli tore, meil oli ka! Väga-väga ilus päev oli teie kõigiga koos!

    VastaKustuta
  9. Need pildid on seda väärt. Tervitan ja õnnitlen! :)

    VastaKustuta
  10. Sa oled üks ilus inime!

    ...huvitav, miks see arvutiekraan ainult uduseks läks...

    :)

    VastaKustuta
  11. Õnne esimese näituse puhul! Küll need järgmised ka tulevad.:)

    VastaKustuta