pidu minus eneses

Lausa pillerkaar. Ei mäletagi kuna ma nii pikalt permanentselt õnnelik olen olnud :D Ja kuidagi nagu aina paremaks läheb, olemine siis. Puhas lust, lillepidu on ka kohe käes. 8. märtsi +13 C on märkimist väärt aga natuke hirmutab ka. Vaatamata pintseldamisele on need õunapuud, mis minu võimuses kujundatud. Üks on Ülo jagu, mul jääb endiselt see 20 cm pikkust puudu :) Aiajuttu ei saa ikka veel ajada, sest päikest pole ja kohustuslikud lumekupud ja adoonised pildistamata. Aga juba kobistab ka transilvaanlane ja tulbid, need varajased aina venivad. Tegelikult on tiik ainuke koht, mis reedab, et on märts ja mitte aprill. Tänane ilm oma kõigest +6,5 C-ga ei kõlba loomulikult enam kusagile, udutab ka. Fui :D

Üks selline pilt tuli. Koos lugulauluga :D

kallis lahingus langes

kotkas hinge viis

neiu südames hanged

pisarates on piin

pigem ise ma oleks

tuhat korda surnud

kallimat et poleks

vaenuvägi murdnud

tuli väikene vend

õde embas ja sõnas

sõjasulgedesse end

panen võidan sõja

ei vii taplus tõeni

kavalust siin vaja

jõudis tõde õeni

et valib ta mis raja

süda on vaja võita

kuningal vaenaval

aitan taevasse sõita

tal siis mürgikarikal

Ja muidugi see Kalevipoeg. Ma ei kujuta seda ette, kas Helve arusaam rahvusromantilisest Kalevipojast natukenegi ühtib minu humoorikasrahvusromantikaga :) aga mulle endale meeldib see tüüp päris hästi. Ausalt, ma itsitasin terve aja kui seda tegin :D Ülo arvas, et kõrs jäi suust puudu ja need seal taeva all ei ole mitte Hispaania hävitajad :D

Ja nüüd pean ennast aia ja suure pintslitöö vahel jagama. 

Terve see tükk on minu !!! Sellest tulevad esikukapi uksed ja mis üle jääb läheb pisipiltideks :D