nii ja naa

Nii ja naa on õues. Kui toas aknast vaadata, siis on niiiiii aga kui natuke õues olla on nagu rohkem naa. Tuulutab. Päikest nagu oleks aga lumekupud ikka ennast lahti pole löönud.

Tegelikult ei meeldi mulle see liiga varajane kevad. Esiteks võib tulla veel igasuguseid õudusi elik fuijoovinaid ja teiseks tegelikult on maa ikkagi veel külm, kohati liigniiske ja õieti midagi tarka aias ära teha ikkagi ei saa. Aga meelitab, meelitab hullusti. Täna kuulsin ka oma lõokesed ära. Nii vara polegi ma neid kunagi kuulnud. Ju siis on ka kiivitajad kohal, sest neid on meie kandis hullult palju.

kui tavaliselt on amuuri adoonis see kõige esimene minu aias ja lumekupp passib alles lume all, siis sel aastal on nad tänu lumetusele üsna ühel pulgal.

kohustuslikud nõiapuu õied, sedapuhku siis jaapani nõiapuu. Virgiinia nõiapuu alles mõtleb aga eks temagi peagi.

transilvaania sinilill ´Alba ` tõotab ka peatselt õied lahti lüüa, liik ja roosaõieline on veel lehtedest välja otsimata.

Kusagile on kadunud minu harilikud luikellukesed. Juba elmisel aastal oli teisi vanas kasvukohas väga vähe. Ühe phmakese varjupeenras siiski leidsin. Laialehine lumikelluke on hilisem ja ega ´Suur Tilk ` ka kunagi väga pole kiirustanud. 

ja siit tuleb täitsa uus, sügisel mulda pistetud Galanthus ´Atkinsii ´ ( ka G. atkinsonii, G. nivalis ´Atkinsii `), tegelikult peaks neid ninasid veel juurde tulema. Ma loodan :)

Päris pikad on võrkiiriste ninad, varased laugud juba paarisentimeetrised, varastest tulpidest rääkimata. Ja üldse on pilt rõõmustavam kui eelmisel aastal. 

Nii, et ärge arvake, et mul vaatamata värvipintsli vammile aed meelest on läinud. Igapäevane luurelend on kohustuslik, vahepeal jään kusagile peatuma ja nokin esimest umbrohtu. Ja teen plaane.

Ja siis sain ma hakkama veel ühe suure julgustükiga. Kui midagi fataalset vahele ei tule panen sõprade abiga Elva Linnaraamatukokku väikese näituse üles. Eks Futu viskas õhku sõna näitus ja Lendav püüdis kinni ja ülejäänud kiitsid takka ning vaatamata vingerdamisele ei saanud ma ju peaaegu, et kandikul ette antud võimalust kasutama jätta. Seda enam, et ma sain aru - kõige suurem hirm ongi mul enda mugavustsoonist välja ajamisega. Ega see teadmine muidugi mind paanikahoogudest ei ole vabastanud. Teisalt olen ma nagu natuke õnnelik ja kohevil ka. Inimene on ju edev olevus :D Aga tulgu, mis tuleb. Seega minu ennekõike Elvas elavad sugulased, sõbrad ja tuttavad, alates esmaspäevast 16. märtsist peaks neid lauakesi näha olema.