See kevadine aiahooaeg algab ikka õige mitu korda. Esiteks tundub see algavat esimese rohimisega, siis kalendrikevade saabumisega. Ka esimene istutamine ja kevadkülvid tunduvad hooaja avapauguna ja õuele kogunevad taimepotid. Ühe lõunaosariiklasest aiahullu jaoks on aga see kõige, kõigem ja kõige õigem algus Järvseljal käik. Eriti kui seda teha koos hea seltskonnaga, kui sellesse käiku mahub palju emblemist ja kui sel päeval on üks kevade mõnusamaid ilmu. Ok, pelelõunaks läks asi tuule koha pealt käest aga ennelõuna oli super. Sel kevadel on Järvselja taimeaed seal kaugel karulaante vahel kuidagi eriti suureks kasvanud. Esialgu mul polnudki plaanis muud kui Kaiele oma soovisedel ulatada ja nautida sõprade sebimist mõnusalt ja mugavalt pingil istudes. Siis aga tuli rahutus hinge, et no kuidas ma nüüd lähen koju ilma ainsagi uue taimeta. Võimatu, eksole :D Õnneks kõik mu soovisedelisse kirja polnud saanud, mõni oli kodus kahe silma vahele jäänud ja mõni lihtsalt peale nimekirja mõttesse tulnud. Kolm neid sai kaasa krabatud.
Forsythia x intermedia ´Spectabilis `
Forsythia x ´Kumson `
Exochorda racemosa ´Niagara `
Ülejäänud pidid tulema kunagi :D Eileõhtune pintseldamine läks öiseks kätte ja nii ma täna lõunatunniks kustsuin tunnisesse lõunauinakusse ja kui ma peale ärkamist aknast välja vaatasin, siis pidin istuli kukkuma. Minimets õuel. Tõsi, suurem osa olid ühe sõpsi nimekirja taimed aga midagi laekus mulle ka. Päkapikud tegutsevad ka kevadel :D
selline väike sutsakas siis täna lisaks, igast vallast :)
Sedum ´Sunkissed ` ja ´Winky `
Notofagus antarctica
Alnus incana ssp rugosa
Betula jacquemontii
Pinus nigra ´Hornibrookiana `
Pinus migo sspuncinata ´Paradekissen ` ja ´Silver Candles `
Thujopsis dolabrata var hondai
Olemine iseenesest on pisut skisofreeniline. Süda õnne täis ning silm säramas uute taimede rõõmust ja samas täiesti kokkujooksnud hallid ajurakud sellest vastikust tugevast läänetuulest. Kõrvad loperdavad veel toaski mitu tundi tagant järele. Fui, fui, fui, ma ütlen.
Kunagi tõin sõpsi metsatukast endale harilikku metspipart kuivmüüri äärde puude alla, kaasa tulid nii metsmaasikad kui nagu nüüd selgub ka sinilollikesed. Sellised suured ja tumedad õied ja oma 10 kroonlehega peaaegu, et huvipakkuvad aga veel mitte päris. See, et mul aias on kohti kus sinililledele sobib, teeb rõõmu ja rahutuks ka. Aina suuremaks lähevad neelud peenemate sortide järele. Peab plaani võtma,
tegelik värv on tumedam kui pildil
Ja veel tahaks ma palju rohkem võrkiiriseid. Seda maailma peab ka tõsisemalt uurima. Mul ikka juba neid on ka. Tasapisi üksteise järel puhkevad õide.
Iridodictyum danfordiae
I. reticulatum ´Sheila Ann Germaney `
sügisel mulda pistetud I. reticulatum ´Clariette `
Üks peenem lumeroos alustab ka lõpuks aga nime pean ma nüüd tuvastama, sest sildid, need sildid, neil on jalad all
Need krookused, mis eelmisest talvest alles jäid hakkavd ka kõik lõpuks õitsema, igasuguseid ninasid muudkui tuleb, Varjupeenar hakkab puhtaks saama. Aga olgu see viimane kord kui ma nii suures mahus ühes peenras muudatusi teen. Kõik taimed on nüüd harjumatutes kohtades, vanade vahel uued. Kuhu istu või astu ? Üldse oleks kevadeti propellerit seljale vaja, et oma kalleid mitte ära ei talluks.
Tuul on tõeliselt vastik ja teebki kurjaks, sest säärase ilmaga midagi väljas teha ei saa ega taha.
VastaKustutaAga ometi oli ses kehvas päevas Sinu jaoks ju ka midagi head, need taimejuntsud lasevad kõik halva unustada.
Minu võrkiirised on igasugu ringitõstmistega koletumal kombel vähenenud, aga nüüd pole sellest lugu, neid on võimalik suures valikus kergesti kätte saada.
Kas teie tuulel ei olnud suve pehmet häält? Minu omal küll oli. Tuulas küll hullult, aga nii mõnus oli ka. :) Muide, minu fotokas tegi ka sinililled nii plassiks, aga photoshopi auto-nupp oskas kohe õige lillakas-sinise välja võluda. Teisi pilte ma ikka töötlesin nupp-haaval ise, aga sinililled tegin selle avastuse järel kõik autoga.
VastaKustutaKevadest paremat aega ei ole...vast ehk suvi ainult.:) Ja aednik saab oma töövaeva tuhandeti tasutud kui ninakesed maa seest välja küünituvad, kui õied ja pungad avanevad. Mul on veel see puzzleefekt lisaks, et kuna talv, tuul, kassid, varesed ja muud loodusjõud on sildid maa seest välja tõmmanud ja segamini pillutanud, siis peab kõigepealt paika panema milline silt millise ninakese juurde käib. Õnneks on hostade ja liiliate asukohad kirja pandud. Ja rohima peab uuesti hakkama, sest muudkui tekkib seda. Ka selle jahedaga.
VastaKustutaMeil veel eriti rohida ei anna, muld on paras plöga. Ja ühtegi võilillejuurijat ma ka üles ei leia, kuigi teoreetiliselt peaks neid majas lausa mitu olema. Tuul oli selline, et majast lõunapausi ajal välja astudes oli esialgu tunne, et kutsikaid aedikust välja lasta ei saa, lendavad naaberkülla. Aga siis ronisime tiigikaldale ja seal metsa varjus oli täitsa mõnus, kõrrelisi lõigates hakkas lausa palav. Õnneks või õnnetuseks üle paari tunni päevas endale aedlemist lubada ei saa, muu töö surub kannaga kuklasse.
VastaKustutaTorm tõi meile Norra vihma, mis teeb imesid. Nt paneb naadi ja orasheina vohama.
VastaKustutaVõrkiirised on nii ilusad. Mul peaks ka kuskil 3 tk olema, aga ei leia.
Propellerit oleks mulle ka vaja. Täpselt sama teema. Sildid kõnnivad minema ja kuhugi ei julge astuda. Võrkiirised mul ka enamus hukkunud, huvitav miks.
VastaKustuta