väike ringsõit Tartumaal ja sutsakas Pärnu külje alla

Eelmisel nädalal tegime pisikese tiiru pisikese seltskonnaga. Kahjuks unustasin fotokal akud laadida ja pilte seega peaaegu, et polegi. Seda vähem on neid, mida siia panna oleks. Pean siis leppima teksti kirjutamisega, mis on üks tuim värk :(

Esimesena käisime SS aias viimaseid pojenge vaatamas ja katsumas. Et kui tihe ja turd õis ikka on. Armusin kahte pojengi aga neid sel aastal ei jagata. Tüüpiline. Üht-teist jäi ikka südamele ka. Sibulikke loomulikult. Mõni taim jäi näppu . Nagu ikka.

pojengide läbikatsumine

Edasi liikusime Tea aeda. Mulle nii meeldivad üllatused, kus iganes ja kuidas iganes. Selles aias on üllatus sees. Isegi mitu. Kui sisenedes tundub, et tegu on pisikese linnaaiaga, siis edasi liikudes selgub, et tagapool on palju suurem aed. Ja siis selgub, et aia lõpus ühes sopis on jumalik väike veesilm, kollased võhumõõgad kallastel. Ja aiarahvas on selles aias nii rõõmsameelne, et juba ainuüksi nende nägemine muhelema ajab :D

laialehine kellukas on siinses heas mikrokliimas hiiglase mõõdud võtnud.

Olles piisavalt Tea armsas aias aega veetnud, liikusime edasi Iirisesõbra juurde. Natuke ekslesime ka :), see oli seikluse eest. 

Iirisesõber on iseloomuga (oh, oleks endal ka sellist kindlameelsust). Kaunid roosid, mis uhkelt õitsesid eesaias, kaks istutsala tagaaias hortensiatega ja mäekallas iiristega, mis kahjuks enam ei õitsenud. Vaid üksikuid sai imetleda. Järgmine suvi tuleb sinna iiriste tipphetkel minna, sest neid on seal oi kui palju. Natuke oli näpuotsaga seal iiriste kõrval ka kaktuseid ja muud sellist. Ja metsaveer täis rodosid. Ja lõputult kasutaimi, uhketes ridades, lopsakaid. Ja kõige muu hea ja parema hulgas pakkus perenaine kopravorsti, mille ma vist üksinda ära sõin, sest nii head vorsti pole ma ammu saanud :D

ega sellelt pildilt päriselt aru saa kui järsk see mägi tegelikult on

aga veesilma järgi peaks see juba paremini arusaadav olema.

Oli tore päev toredas seltskonnas ja armsates aedades. Tänud vastuvõtjatele. Et teie taimed kasvaks ja õilmitseks nii kui ei kusagil mujal.

Järgmisel päeval oli vaja teha kiire tiir armsa klassiõe juurde Pärnu külje alla Silla külla. Selles aias kasvavad koerad. Valged nagu jääkarud. Kutsikad olid eriti armsad. Aga selle käigu piltidega on juhtunud mingi müstika, sest need on sootuks kadunud. Otsisin kõik kaustad ja ka prügikasti läbi. Ei midagi, ei kusagil. Täiesti mõistetamatu lugu.

Klassiõe aed asub metsa serval suurte mändide all. Et koerad vajavad ruumi, on suur osa murumaa aga ei puudu ka kõik aia juurde kuuluv oluline. Viljapuud, marjapõõsad, lilled. Sellesse aeda polegi palju vaja, männid ja superhea aura teevad selle suurepäraseks paigaks. Ja piiril voolab sügavate kallaste vahel oja ning seal sügaval on salakoht. Seal ma ilmselt ainult istuksingi kui see oleks minu aed.