kolmapäev, 2. november 2016

2. november

Mitte, et ma oleksin hakanud hullunud blogikirjutajaks, et lausa iga päev aga tänane ilm väärib jäädvustamist. Hinngedepäev. Muidugi on see lihtsalt üks kokkuleppeline kuupäev ja ongi hea. Mõned hinged võiksid muidu ehk elurutus unustet saada. Tegelikult liiguvad meie esivanemad juba kolm või enamgi nädalat tasapisi koldetulede poole. 
Kui ma varahommikul ärkasin, oli kohe selge, et mingi mäsu käib õues. Pime oli ja väga ei saanud aru, et kui hullusti või palju, tuulemühin oli kuulda ja korraks läks isegi elekter ära. Kui juba valgemaks läks oli lund oi kui palju. Kaks viimast aastat pole ju meie kandis lund peaaegu, et nähtudki. Rõõmustan sisemas nagu laps kuigi jah, mõte liigub pidevalt ka teelolijate peale. Et kõigi kulgejate teed oleks turvalised. 
Kui ma läbi päeva seda tuisu ja lumemöllu vaatasin tuli pähe igasuguseid uitmõtteid. Hingede mäss, mõtlesin. Kas esivanemad pole rahul oma järeltulijatega, et just täna selline ilm on ? Ons liiga palju nende meelest kurjust, kadedust, lauslollust, Rahajumala kummardamist ja kõiki neid muid asju. Juba nii palju, et ajab mässama ja marutama? Tahtnuks hüüda, et asi pole üldse nii hull. Palju hullem on (must huumor). Ei, mitte nii ei tahtnud ma lõpetada! Ilm on endiselt täis ilu ja rõõmu, kauneid inimesi, just seesmiselt kauneid. Ikka on olemas headus, aatelisus, ausus, abivalmidus ja kõik muud head asjad aga need paistavad millegipärast vähem välja kuigi minu meelest on neil palju suurem kaal ja toime meie eludele. Millegipärast kuuleb ilusat palju harvemini kui koledat. Palju, palju rohkem peaks rääkima headest ja ilusatest, kes ja mis meie hingi ja südameid toidavad ja silma säravana hoiavad. Palju muid mõtteid oli muidugi veel aga las need olla. 





















































































































'


Selline kaunilt muinasjutuline nägi täna siis välja minu kodu akendest vaadatuna. Ja põlegu nüüd tuli kaminas või küünaldes läbi selle pimeda aja, et meie kallid kadunud saaksid tulla ja olla. Neis peitub meie salavägi ja järjepidevus.

8 kommentaari:

  1. Meil liiguvad hiired majja ja muidu nii hämar põhjapoolne tuba tundus nii valge olema; sirvisin pliiditaguses toas kirjandust, ikka akna all.

    VastaKustuta
  2. Maailm on nagu võluväel kohe täiesti teistsugune nii olemiselt kui nägemiselt.
    Muinasjutuliselt ilusad vaated!

    VastaKustuta
  3. Ikka on ilmas ilusat ja head rohkem kui halba, aga viimane on häälekam ja paistab seega rohkem välja. Aga väljas on ilus, juba on jäänud vaiksemaks ja hingedel ehk valgem ja pehmem astuda tulede poole.

    VastaKustuta
  4. Ma pean tunnistama, et see esimene lumi on ikka täitsa ilus küll. Ainult parem kui ta maha ei jääks, sest osa pisemaid aiatööriistu jäid sinna kus töö pooleli ja ämbrid on ka veel kokku korjamata.

    VastaKustuta
  5. Mind see lumi küll eriti õnnelikuks ei tee.

    VastaKustuta
  6. Eile oli mul lume suhtes vaid põlastavad tunded ning mõlgutasin mõtteid kliimapagulusest. Aga täna näib maailm täitsa kaunis... aknast vaadatuna... kui peab aga sukelduma taas kontorist külma pimedusse, siis võib kõik taas pöörduda mõteteis.

    VastaKustuta
  7. Linnatalv on ropp ja lopane kui ehk pargid välja arvata. Maal on ka kempsurada ilus :D Tegelikult ka.
    Kui saan rahus kodus olla, siis on hää ja meediaplära tuleb ignoreerida. Põhiline, et sees oleks klaar, siis on väljas ka. Teelistele hääd koduteed!

    VastaKustuta