neli saba ja aiaimed

Ma nüüd kohe ei teagi millest alustada või mis on nii tähtis, et seda talletada. Kevad on lihtsalt imesid täis. Kõik see tärkamine ja puhkemine ja õisumine. Ja kõige imelisem on selle juures see, et see vaimutus ja rõõm ei kahane vaid on igal kevadel olemas. Aiarahvas on õnnelik rahvas tõesti. Loen teiste blogisid ja vaatan pilte ja tean täpselt mida aednikud tunnevad. Tsiil oskab selle nii kenasti sõnadesse panna, et endal pole midagi lisada. 

Rõõm sellest, et vanad ja armsad on alles on suur, aga päris uued, mis ennast esmakordselt näitavad panevad südame vahel lausa hüppama. Tistou armus kaljunartsissidesse Narcissus rupicola, mina oma ainukesse selle liigi õide. Et miski võib nii armas olla :D

Sulev Savisaar oma eelmise aasta kataloogis kirjeldab seda imetegu kui meil külmakindlaks osutunud liiki ja lubab isegi isekülvi. No lasku siis käia, külvaku ja usinalt ning paljunegu igal võimalikul viisil. Igatahes mahtus see lahedalt minu sõrmusesse :D. Ja mõelda vaid kui seda oleks palju!

Täna läks õitsema roomav kirsipuu Prunus pumila var depressa, kaua vales kohas kiratsenud sai eelmisel aastal kiviktaimlasse ja sel hakkas tõesti parem. Nirust vitsakesest on saanud selline `meduus `nagu Ülo teatas.

Nädalavahetusel võitlesime vaba rumi nimel varjupeenras. Ülo alistas edukalt laanesõnajala ja pärljala ning kolis need laiutajad meie pisisarapiku salakäikudesse. Mina üritasin alistada luuderohtu ja väikest igihali. Esimesest sain jagu ja see on jälle kenast paaril ruutmeetril aga Vinca minor ja selle sordid jäid esialgu veel alistamata, sest nii palju muud huvitavat on ju teha vaja. Nojah, kõik on üldse suhteline. Olles saanud luuderohu kenasti piiridesse, pidin tõdema, et selle all on ennast väga oavasti ja suurel pinnal siise seadnud mitmeõieline kuutõverohi Polygonatum multiflorum ´Variegatum `. Ei tea kas kellelegi on seda väga vaja.?Mul hakkab ilmselgelt üle jääma.

No ja selle kirjutamise ajal selgus, et Edromist tellitud kõverkael-kuutõverohi P. curvistylum (mul ei tulnud nagu pähegi kontrollida ja üldse ma ju alles avastan seda toredat maailma, kuutõverohu maailma) on ilmselt mingi teine kuutõverohi. Olen väga vilets määraja ja nüüd on küll abi vaja.

varasem pilt, õied pole veel lahti

Kassid on ka lõpuks toast välja saanud ja kõnnivad mul sabas, sabad püsti ja näitavad Meerile kohta kätte. Meeri jälle üritab ennast linnukeste peal välja elada. Selline ahelreaktsioon.

Gustav-Adolf kalavetel

no kuulge, kas tuppa süüa andma ka tullakse või ?

Tegelikult on õues isegi päris mõnus

arvab Mirjam-Elisabeth

ja mõni asi paneb lausa imestama

Mustikas on asjalik nagu alati

Ülaste aeg on käes. 

võsaülane Anemone nemorosa ´Taavi ` on ikka kõige-kõige, ma ei väsi seda imetlemast.

Ega teistele sortidele pole ka midagi ette heita :)

´Maret `

´Monstrosa `

´Marts Blue `

´Pink Delight `












´Green Dream ` on pisut hilisem ja eelmisel aastal saadud ´Lismore Blue ` näitab ka oma õie kohe, kohe ära.
Anemone bracteata on ka päris ilusaks juba kasvanud

Kõige mõnusam tegevus taimelaste pottidesse pikeerimine külvikarpidest on ka praegu pidevalt päevakorral, vastavalt tärkamisele, kasvamisele ja vabale ruumile. See on nüüd täpselt see töö, milöle juures saab ennast hirmus tähtsana tunda :D Kanadast kambaga tellitud seemned on näidanud ennast päris heast küljest (eriti kui kunagise Tšehhi tellimusega võrrelda, tookord sai päris suurest tellimusest kätte nii umbes kolm taimetitte kui õige natuke liialdada). Päris 100 % vist ei saa kunagi aga taimekesed tulevad, mõnes karbis pole hommikul midagi ja õhtul on ilus ühtlane tärganud taimedega karp. Mõned tulevad vähehaaval. Ka kevadisest külvist on juba tärganuid. Nüüd on oluline need pisikesed kasvama saada. Muidugi on ka kummalisi asju juhtunud. Juurdlen juba nädal aega küsimuse kallal, et kas on võimalik olla nii loll ja ajada segi sildid Larix ja Carex ? Nimelt on tarna karp täiesti tühi ja lehise karbis tärkab ilmselgelt mingi kõrrline ! Eks aeg näitab.
Köögiviljakastidesse tegin eile ka esimesed istutused ja külvid. Turbapottidega hernetaimed ja punane lääts said paika, lisaks külvasin veel hernest ja aeduba. Üks kast saab täis kui sinna veel ka hiina kapsa istutan, teine jääb siis kurgi, rullkõrvitsa ja veel mõne peenema kapsa jaoks. Osa kapsaid läheb küll vist lillede vahele. Põldu sai nädalavahetusel ka oa, porgandi ja peedikülv tehtud. Seega ka kõhu heaks on sel aastal tõsiselt juba rügatud.
Mis veel põnevat, üht-teist ikka fotoka ette jääb, iga päev ju uus ja põnev.

jagamine ja ümberistutamine on siberi koerahambale Erythronium sibiricum ´Belõi Klõk ` ilmselt hästi mõjunud, õievarred on pikemad ja vähemaks pole seda ka jäänud. Aga hariliku koerahamba kaks sorti sel aastal passivad, on vaid lehed.

kanakoole Ranunculus ficaria ´Brazen Hussy ` on sedasorti lill, milee kohta ma ei oska öelda, et ilus, küll aga põnev










Karukellad, kobarhüatsindid ja teised lemmikud tasapisi üksteise järel muudkui lähevad õitsema, tulpe ja nartsisse avaneb tasapisi, liiliate ninad on väljas. Kas kõik ei oska praegu küll veel öelda aga mingit fatalset kadu ka ei paista. Püvililled, suured lemmikud ka tasapisi juba õitsevad. Sain  enam-vähem selglt pildile lõpuks ka ussuuri püvilille Fritillaria ussuriensis

vene püvilill F. ruthenica õitseb oma esimest õitsemist minu juures

lumeroos Helleborus ´Double Ellen White ` üks kahest õitsvast eelmise aasta tulijast











Ja muidugi hakkavad tulema, salapäraselt ennast lahti rullima...

matsuda remmelgas Salix matsudana `Ural-2 `on ikka päris suureks kasvanud ja on praegu oma õrnas rohelises ja urvakollases kõige ilusam, veel on kurvid ja looked näha

kahekesi kõrgust võtmas ja võistlemas - ikka veel täpselt määramata nulg ja kuriili lehis Larix gmeliniii var japonica

kuidagi ei saa niisama mööda minna udaa pajust Salix udensis ´Sekka `

harilik pihlenelas Sorbaria sorbifolia ´Sem ` paistab kevadel silma

tiivuline kikkapuu Euonymus alatus on sel aastal ka õnnelikult kahjudeta talvitunud

vahtrad sumisevad












Ja eile avastasin, et ussuuri pirnipuu Pyrus ussuriensis läheb esimest korda õitsema. istutatud 2008.

kas olekski neid õienuppe eile märganud kui õitega oksad poleks lehekestega, ülejäänud puu alles lehepungades










Hostapaanika hakkab järele andma, kõiki veel pole aga enamus ikka juba nähtavad või tuntavad. Mõned olulised asjad on endiselt peidus, loodan. Aga kogu sellesse ilupotti kipub ikka ilm, see vana vaenlane tõrvatilka tilgutama. Põud, vihma on juba eluliselt vaja. Samas ehk on heagi, sest vihmaga oleks taimed juba palju suuremad ja omadega kaugemal. Külmad pole siiski veel läbi, jahenemist lubatakse juba täna, oleks siis, et öökülmad väga vingeks ei läheks. Üldiselt siiski on meeleolu nimeks rõõm ja isegi ilmamure ei suuda seda rikkuda.
See aprilli lõpetav aruanne sai nüüd küll sama kaootiline kui praegune liikumine aias. Ikka on vaja midagi nuusutada, silitada, õrnalt mullas sõrmega sorkida ja enamasti rahulolevalt ümiseda. Õhtuks löövad jalad tuld välja, kilometraaž on ilmselt aukartustäratav aga kui endalt küsida, et mis tehtud sai siis , mnjah...nauditud :D.