Teisipäev, 16. juuni 2015

99, aiad ja aialoomad.

99 on ilus number, palju ilusam kui 100, eksole :D Täpselt sellise hulga taimi suutsin ma Põhjaosariikides kokku ahnitseda ja 14 neist veel toalilled ?????!!!!! Aga, et raskesti taimehaige on juba nõrgestatud organism, siis on uued viirused ja muidu tüsistused kerged tulema ja külge hakkama. Kui sõbrad üksmeelselt näevad vaid kivilaid ja kribusid, mägisibulad kaasa arvatud, siis...Ja kui mõnel inimesel on toalillededt kardinad ja ta oma tubaseid tibusid suure heldimusega ükshaaval tutvustab...Mispärast siis külge ei hakka. Eriti veel kui sõbrad on nii lahked ja kõike südamest jagavad. Eks mõni ravim tuli ka spets apteekidest lisaks osta, et vana, kroonilist ravida. Nojah. Aga sellest ei pidanud ma kirjutama vaid meie väikesest tripist.
Teele saime peaaegu õigeaegselt aga Futu juurde jõudsime siiski mõningase hilinemisega. No mina otsisin ikka silti kust Saku peale keerata ja Ülo oli pooltukkuvas olekus ja siis me imestasime, et nii palju uusi hooneid ja ...kuni Ülo teatas, et nüüd on jama, miks on ees valgusfoor. Eks me olime joonelt päälinna välja põrutanud. Pidime siis paratamatult gepsutädi poole pöörduma ja nagu sipsti olime õigel teel. Plaan ägi ette Ahto aia külastust. Kui ma eelmisel aastal oskasin sinna esmakordselt sattununa öelda vaid VAU, siis seekord hakkasin aru saama, et miks just vau. Kahjuks oli piltide jaoks jälle liiga vähe valgust aga midagi siiski. Maailma lahedaimast mägisibulamättast, mis nägi välja nagu punane kivi unustasin suure ähmiga pilti teha, Ühe sibulakese siiski lunisin välja :D















see ´Frohburg `on täitsa ladavtu :) ainult muksuga













selle hariliku kuuse sordi pean ma saama :) esiti vaatasime mõlemad Futuga, et kukehari või midagi sellist :D












istusin kuusikus kännu otsas, täitsa müstiline metsaalune, hostad on ikka võrratud ja kui need veel kõik kasvavad ja...










see sirelikarva hobune päris aias siiki ei olnud, oli oma koplis













ja see tore kikkõrv ka














Südaööks saime tulema. Väike lõõgastav õunavein Futu hubases köögis (kummardan siinkohal veinimestri ees, sest sellist suurepärast õunaveini sain ma küll esmakordselt). Ja hommikul magasime sisse. Seda et ma ärkan peale kaheksat ikka eriti ei juhtu. Aga ju oli siis vaja välja magada. Lõpuks ometi sain Futu aiaga lähitutvust teha. Eelmine kord olid ju teadagi mesilased :D
See valgus, loomulikult liiga hommik ja liiga päikeseline ja...
vaade punase ämbriga :D
see kuulus Aiapäkapikk :)











varastatud vaade :D














oh seda ahvatlust














kummaline, et Futu imepisikeses aias kõik ometi suur tundub ja no seda imet pole siiani keegi suutnud ära seletada, et kuidas sinna nii palju mahub. 











Ja siis hakkas ta jagama. Mina muudkui kirjutasin silte. Ma olin omadega sees. Mul on nüüd vist peaaegu, et kollektsioon :D Mägisibularikas memm olen. Enamuse tippisin täna kivilasse ära. On see vast nikerdamine :D
Ja sedasi me siis alles lõunaks Tii aeda jõudsime. Seal linnametsa mändide all oli eelmisel aastal kogetud aura endiselt alles. Sealt on raske ära tulla. Kuidagi rahulik ja mõnus on. 












































Aga edasi minema pidi. Olime graafikust täiega maas. Kuidas see Tii ütleski, et karavan on nagu ikka juhitamatu aga karavan liigub või midagi sellist. Edasi! Linnu teele Tiia juurde.
ja jälle Sempervivumid, aga millises serveeringus.









































hm, meenutaks nagu kedagi :)












































Ja siis ma istusin nende kivide ees ja ütlesin, et siia ma nüüd jäängi. Ma hakkan vist nüüd ise kive tegema. 












Õnnelik ema kel on pojaga üks ja sama armastus. Hoidku saatus seda aeda ja selle pere pikki traditsioone.
Edasi kohustuslik Kristiines käik. Püsikuplats on seal ikka väga tore ja tuleb põhjalikult läbi kammida, sest peale mägisibulate vajab mu ikka veel pooltühi kivila elanikke. Eks ma  sain ka.
Õhtuks jõudsime siis Heleni õuele. Ja mis te arvate, kuhu me esimesena nagu iseenesest kandusime ? Ikka kribupeenra juurde. 
Ja see polnud asjata, seal olid mõned aarded peidus. Ära jagasime :D




























kus alles mustikad õitsevad !














eriliselt sõbralik ja seltsiv














pisut eemalt uudistav














Ja nii me Merikese juurde alles ööseks jõudsimegi. Ok, hilisõhtuks oleks õigem öelda. Aga, et praegusel aastaajal pimedaks eriti enam ei lähe, (Eneli vaidles selle koha pealt vastu, et läheb küll, raamatud vahepeal ikka lugeda ei näe) siis ei seganud see meil sooja ööd nautimast. Olime vist neljani. Pisut patt kui arvestada, et hommikul 10ks pidime juba Tõnise õuel olema aga kuis sa magad kui väljas ainuke suveöö, mis siiani olnud ja juttu kauemaks jätkub.
See on uskumatu, mida Merike on jõudnud pea olematu ajaga juba aias teha. Ja see tubaste taimede kollekstioon on veel uskumatum. Kahjuks jäi aiaring koos Merikesega õhtul hämaruse ja pühapäeval vihma taha, mis tähendab, et tuleb tagasi minna. Esimese ärkajana siiski luusisin iseseisvalt aia läbi. Suhteliselt iseseisvalt, sest rõõmurullidest koerikud olid ikka ka. Ja aiakassid.






























selle akakpsa juurdekasvu tuleb jälgida :D














hommikune seljapesu :D














Ja Tõnise aias jälle me jäime pidama kivilasse. Uskumatu aga tõsi. 
vot sellised kaktused kasvavad eestis :D
























Tasapisi veeres jutt puittaimedele ja oli selge, et Tõnis Tenso puukool on vältimatu. Pilti ei olnud seal aega teha ja mul on sellest kahju. See on üks ilus koht. Ja seal on ilusad taimed sees. Sain üpriski õnnelikuks :D
Tegelikult oli algne plaan vaadata kõik Karla küla taimekasvatajad üle aga aeg hakkas otsa saama. Sadeväljale me siiski läksime kuigi selleks ajaks oli seal kandis pikisilmi oodatud vihm juba hoos. Eks ajapuudus segas meid sealgi juba pikalt süvenemast, vihma ju aednikud ei karda.















Avarus, pinnavormid, rodod ja mitte ainult,  aga vihmaga ju eriti ei pildista :( 













Ja oligi aeg oma kola kokku pakkida ja Merikese juurest hakata liikuma, et veel ka Milda juurde jõuda. Kusagile Raplamaale. Kohale jõudsime ilma eriliste äpardusteta. Gepsutädi tahtis meid küll Märjamaale saata aga meil tekkisid kahtlused ja helistasime Mildale. No Järvakandi suunas tuli sõita ja kohal me olimegi. Väravas tabas meid padusadu aga see läks õnneks ruttu mööda. Kahjuks väsis minu korpus lõpuks ära ja aia lõppvaatlus jäi pinnapealseks. Ka Linnusmaale me sellepärast ei saanud aga ega see käik viimaseks ka ei jäänud. 
aia südameks on müstiline keldrimägi





























mulle kohe kangesti need keldrimäed meeldivad












































selleks korraks hüvasti vahava ja sõbralik Aabu :)









Asusimegi koduteele. Kohale jõudsime äpardusteta kui suurest õnnest ringi käiv pea välja arvata. Tuterdasin joonelt voodisse ja magasin ennast selgeks :D 
Ilusad päevad olid, ilusad aiad ja ilusad aednikud nende sees. Olge te kõik tänatud meid vastu võtmast. Juba praegu mõtlen, et kuidas järgmisel suvel koduhoidjat nii ära moosida, et saaks nädalaks kodust jalga lasta. Siis jõuaks ehk kõik, mis soovitud üle vaadata, ehk. 
Aga kodus ja aias oli vahepeal juhtunud...No see on juba teine jutt :D

12 kommentaari:

  1. Oh kui põnev ja tore reis! Mulle meeldib see varastatud vaate pildiallkiri - tükk aega mõtlesin, et kes siis selle vaate varastas, kas fotograaf või peni :)

    VastaKustuta
  2. Ohh, kui mõnus!
    Ma arvan, et varastatud vaadet nautisid mõlemad ;)

    VastaKustuta
  3. vahva lugemine...tänud muljete jagamise eest! :)
    keldrimäed on väga inspireerivad .... ei tea kas peaks maakodus keldrimäe talgud korraldama?? :)
    Kas sa tead, mis kuuse sort see kollasekarva (kukeharja sarnane) on??

    VastaKustuta
  4. Oh, jõudsingi ära oodata selle reisijutu! Nii põnev, tahaks ka kohe teele minna selle peale. Kivila ja kribula läheb trendiks ära jah :D

    VastaKustuta
  5. Sa sõitsid meist ikka ühelt poolt mööda ja siis teiselt poolt mööda... Sadevälja on üks ääretult armas talu. Välikemps püstkojas, suitsusaun, paviljon kuskil kauges aianurgas, kuhu pääseb üle tillukses kaarsilla.... Kurepesa keset õue, kaunis taastatud põlistalu hoone.... Taimeplatsil on tore ringi vaadata. Pottides on ilusad ja suured taimed,mida ise juba jagada kannatab. Ja hinnad on mõistlikud ka hinnatundlikuma kliendi jaoks. Ja milline vahva ning õdus kodukohvik veranda peal on! Talvisel ajal tegeleb perenaine Jaana käsitööga.

    VastaKustuta
  6. Küll võttis aega see selgeksmagamine :D Aga arusaadav. et 99-ga! väga kiiresti edasi ei liigu :). Aitäh killukeste jagamise eest, 10% oleks nagu ise ka kohal käinud.

    VastaKustuta
  7. ic, see punane ämber jääb alati peale:)...ja alpikalju näib tõesti nii haljas juba olevat, Farreri kuldjuur laiutab seal, ta näikse kive armastavat, peenras oli vilets, nii vilets.
    Tiia kass on hea näoga tõesti.:)
    Ja Merikese peenarde keskel kõrgub too ilus hõbedane ohakas.

    VastaKustuta
  8. Hariliku kuuse sort on ´Vermont Gold `ja järgmisel suvel plaanime pikema tiiru, et kõik Aalujad kenasti siise mahuks :)

    VastaKustuta
  9. Tundus tore olevat ja 99 on ilus arv :)

    VastaKustuta
  10. Oh juudas! Küll Sa mahutasid mõnesse päeva palju! Väga ilusad vaated, väga vahva reisijutt! Kisub jh ära autorooli, et minna ja vaadata ja nautida ja armsaks saanud inimestega veidigi lähemalt tuttavaks saada :)

    VastaKustuta
  11. Palju isuäratavaid ja hasartitekitavaid muljeid Sul. See krobeline kalju tuleb plaani võtta. :)
    Ilus ja hariv, suur tänu jagamast!

    VastaKustuta
  12. Väga tore ülevaade. Ja vaated on hoopis teise nurga alt, kui aednikud neid ise üles võtavad.

    VastaKustuta