kui saaks ajal sabast kinni hoida...

...ja aega sel moel natuke venitada! Siis ehk jõuaks. Nii aedelda nagu hing ihkab, seltsielu elada, korralikult blogida ja mis kõik veel. Aga aja saba on nagu sisaliku saba. Ei lase sikutada, tuleb terviku küljest lahti. Nii olengi nüüd jännis. Millest siis kirjutada ja mis uudiseid, aiarõõme, kaunitare ja üllatusi üles tähendada. Kas ajalises järjekorras (kes seda enam mäletab) või suisa segamini ? Eest tahapoole või vastupidi?

Nojah, tänase päeva tegu oli kaks korda punaste sipelgate pesale istuda. Ma olen seda harrastanud juba lapsepõlvest peale. Kuidagi õnnestub kohe. Õudselt valus oli igatahes. Enne kui ilma ootamatult ära keeras jõudsime siiski istutada ja külvata ja ogoroodinaga sai ühele poole. Ainult valgustid jäid panemata, sest vihm, jälle see vihm, segas ära. Aga valgustid tulevad. Pikema ogoroodinajutu teen siis kui juba midagi looma hakkab. Kui on näha, et on lootust ka saagile. Pisike portsuke kapsaid, mis veel liiga väikesed ja saialilletited panen ka mõnel päeval ja siis on veel jäänud operatsioon ´Arbuus `.  Sellega on mul paar ideed aga sellestki siis kui tegu tehtud. 

Ogoroodina on meil nüüd iluaia osa. Metsanotsudele näitame keskmist sõrga :D Kui kasutaimede kasvatamine ikka sedavõrd mänguliseks ja põnevaks muuta, olen minagi jälle nõus nendega möllama.

Esialgu ei olegi näha muud kui muruhakke multši ja haukasilmaga võib leida ka teatud triibud, mis viitavad ubade külviridadele, porgandi külvikiirtele, kaalikate ja naeriste istutusridadele. See osa mida üritasime katete puudusel heleda tendiga kasutuskõlbulikuks teha läks uuesti vaipade alla. Seal on nüüd hea leesida ja vaadata kuidas toit aina kasvab ja kasvab. Aga eks mingi pilt tuleb alles siis kui midagi tõesti juba kasvab :D

ahjaa, herneid sai ka südamest, nii madalaid kui kõrgeid

Peenem elik kastiogoroodina on ka valmis. Kapsad kasvavad mis mühin. Rullkõrvits ja kurk (et ma ka ei õpi või lootust ei kaota) külvatud. Tagetesed kapsaste vahel õitsevad aga neid peab siis tunnelis piilumas käima. Kasvukas tomatid ja paprikad õitsevad ja roheline kokteil vaikselt mulksub nurgas :D Sõnaga, võib hakata ootama, mis sellest pullist siis lõpuks saab. Sest sedasi pole ma kunagi teinud, nii hilja pole ma kunagi teinud ja nii põnevalt pole ma kunagi teinud.

Et mul on pilte juba vast viie blogi jagu kogunenud, siis teen ehk kui aega antakse kaks aruannet jutti. Sellest, mis silma ja südant rõõmustab. Mis tundub armas või on kuidagi oluline. 

Okasnumpsikud on endiselt tegijad.

torkav kuusk Picea pungens ´Bialobok `

minu väga lemmik, just kui võrsed juba pisut kasvanud 

korea kuusk Picea koraiensis

eelmise aasta Läti leid, millel noored kasvud pisut lillakad

siberi kuusk Picea obovata ´Semenskaja `

ja mändidel on hetkel sellised vigurid küljes

Enamus sõnajalgu (uusi) on istutatud. Neli veel ootavad homset. Need on kõik sedavõrd ilusad ja müstilised, et tahaks nii umbes iga paari nädala järel kogu sõnajalapargi pildid üles riputada. Võitlen kiusatusega :)

Läti Madala all on mõnede sõnajalgade salapaik, sinna sai ka kivi-imar Polypodium vulgare Whitley Giant

Kaks sõnajalga on piiripealsed. Neile otsisin sellise koha kus talvel peaks olema soe ja kaitstud. Eks näis kuidas neil minema hakkab. 

mõõk-astelsõnajalg Polystichum munitum

tsusiima astelsõnajalg Polystichum tsus-simense

Väikeseid sibulikke on endiselt õitsemas

ahtalehine linnupiim (kink-linnupiim) Ornithogalum collinum (=O. tenuifolium)

hispaania ebahüatsint Hyacinthoides hispanica ´White Triumphator `

Kakas epimeediumit pirnilumes

suureõieline epimeedium Epimedium grandiflorum ´Higoense Speckled `

´Pink Champagne `

Hostad kasvavad sellise hooga, et nende värsketest paledest piltide saamisega läheb väga kiireks. Eks neid ole ka päris palju. Üks varjupeenras helendav:

´Fire Island ` aga punased lehevarred veel ei paista, liiga madal seis

Maas on sedavõrd palju niiskust, et taimedel on müstilised kõrgusmõõdud. Ühe rodgersia õisikuvarred on mu silmade kõrgusel, kilplehe õisikuvarred on tavapärase poole meetri asemel meetrised ja nii edasi. 

üks martagon on minuga pea ühte kasvu. Ja oi, mis rõõm. Kõik uued lähevad ka õitsema.

Kaks sooja talve on jätnud põõsaste pügamise töö tegemata ja nii on mõnedki õrnemad, mis muidu parajas suuruses oma kasvukoha jaoks, saavutanud hiiglaslikud mõõtmed

nagu näiteks see Tanaka pärgenelas Stephanandra tanakae

tiigi kaldal olev laudleht Astilboides tabularis võtab igal uuel aastal numbrivõrra suuremaid lehti kasvatada

harilik vaher Acer platanoides ´Laciniata ` teeb meele eriliselt rõõmsaks. Nii põnev.

ja liigi pisut teistmoodi kloon. Kes julgeks öelda, et see pole eriliselt ilus

Hetkel on mu kuivmüür väga ilus oma metsikult kasvavate padjandfloksidega.

Olgu see siis ettevalmistus järgmiseks väga õitsvaks ja värviküllaseks aruandeks koos õnneõiega...

...milliseid ma iga päev ühe pintslisse panen :D