neljapäev, 6. august 2015

kui kõik vahepealne ausalt kirja panna...

siis ilmselt jääkski kirjutama :D
Kui mul üleeile juhe lõplikult kokku jooksis ja ma blogisse mõeldud pildid kusagile lihtsalt ära kaotasin, sain aru, et tuleb puhkepäev võtta ja mitte midagi kohustuslikku või plaani ja sihipärast teha. No plaanidest päris mööda ei saanud minna aga need olid head ja targad plaanid. Iirisekasvataja ja tema sõpsi külaskäik ja siis enda visiit Aidi ja Oti juurde, ikka seda kadunud kaablit otsima, Aga kadunuks see vist jääbki. Oli üks ilus ja mõnud suvepäev ja toredat suhtlemist kohe peaaegu 12 tunni jagu. Kui ma homse (või õigemini tänase päeva juba) ka kergemalt võtan, võib jälle tormata. Seda muidugi ülekantud tähenduses, sest reaalis ma ikkagi üldiselt loivan. Tormavad ainult ideed ja plaanid. 

Ühel õhtul käisime Lillehaldjal külas. Ilm ei soosinud, vihma kallas ja 5 inimest koos vihmavarjudega ühes väikeses aias... aga ära me mahtusime ja pärast läks vihm minema. Muhedikud pidid kella pealt ära minema aga meie Üloga nautisime veel ka päikselist õhtut. Ma siiani mõtlen selle kõige peale, mis seal aias on toimunud. Lillehaldjas on nikerdanud. Just nimelt nikerdanud, sest see kõik oli nii armas ja miniatuurne. Need pisikesed salaaiad - turba-, soo- ja alpiaed. Teedekaared ja nende vahvad katted. . Salatee seenepakuni. Ja tõeline SALADUS. See tüdrukutirtsude mäng meie lapsepõlvest. Miskipärast me kutsusime seda sekreediks :D, ju see siis slaavi päritolu algselt oli.  Kes teab, see teab. Vihmaga pilti teha ei saanud ja pärast nagu läks see kuidagi kuhugi. Mul on väga selline tunne, et ma tahaks tagasi, et pildistada ja vaadata, mis uus saladus seal peidus on. Kui piisava aiaruumi korral on vaateid, kaari ja erinevaid aiaosi suhteliselt lihtne luua, siis sellisel pisikesel territooriumil on see juba paras kunst. 

Kõige kehvem uudis on see, et mügri möllab minu varjupeenras. No ikka peab minema kõige tundlikumaase peenrasse mürama, kuidas siis teisiti. Ma viimase hetkeni lootsin, et see mutt on aga kui Ülo ikka elukaga lausa tõtt juba vahtis, kustus see lootus ja tõele tuli näkku vaadata. See tähendas, et teises aiaotsas olevad tööd tuli unustada ja varjupeenar taimhaaval läbi katsuda, et kus on tühimikud ja need täis toppida. Ülos tärkasid muidugi ürgsed jahiinstinktid aga siiani pole jahti edu saatnud :(

Ega tal pole nüüd enam eriti aega ka, sest lõpuks juhtus see, et...















Üks pisike projektike sai ka nii valmis kui saada annab. Kruusahunnik peab nüüd veel ära kuluma, parkla ja peenravaheline ala silutud saama, kastan pisut kärbitud ja, no tundubki jälle, et kõik on lõputult pooleli. Aga nelkide ja okasnumpsikute ala iseenesest on valmis. Mõned ilukivid peaks lisama aga need tuleb kõigepealt leida.
sai siis tehtud nii nagu peab :)














kubjas Kusti valvsa pilgu all














ega sellest pildist siin tuhkagi aru saa, asukad on nii pisid veel ja need paremad pildid ma kaotasin ju ära

Ja issand hoia, keela. Need õudsed valged sildid sibulike juures. Mul on pisike plaan, eks näis kuidas välja kukub.








Drenaažitorud on pandud. Varsti saab teisele projektile taas läheneda. Vahepeal nägi välja selline. 















kui teisi Aalujaid tabas vahepeal kopavaatorite buum, siis meil on selleks nii sõber kui isekaevav labidas :D






nüüdseks on kraavid kinni, õnneks kõik taimed alles ja elus ning ilmelt nädalavahetusel saab tee paika ja siis juba ka see näiliselt terrassiline ala kasvuhoone vastas (Muhedike viimast peenraprojekti matkides ) Seal pole enam muud teha kui ajakirjad ja kruusasõelmed. Taimed ja suurem kivimaterjal paigas.








Nüüd on vaja maha saada veel kivilataguse nõlvaga ja esimese rodoplatsiga männikus. Eks näis, lubatakse ilusat septembrit ka. Loodan, et tulebki.

mõni aeg varem sai ka parkett maha pandud :D














Ogoroodinapeenar kasvab nagu mets, lausa mühiseb. Tasapisi panen kastipeenardest juba söömise kõrvalt sügavkülma ka. Tomatid on sel aastal tomati nägu ja tegu, paprikatest esimesed pintsli pandud :D Olen rahul, kui nüüd just pakast ei tule võin isegi suvikõrvitsat saada. See eksperiment on ennast igati õigustanud. Aga arbuzovkaga läks nüüd küll aia taha. No külm on arbužikul sel suvel.

vaade oalaanele














Ühel kenl õhtupoolikul ründas mind kaktus. O. fragilise sort. Lihtsalt kargas mulle oma muna säärde kinni kui ma tema lähedalt möödusin. See on siis nüüd see zoohooria. Nipsasin selle minema suvalisse kohta, vaadaku ise kuidas edasi hakkama saab.

Liiliarindel oli paar kena üllatust.
see kahjuks nimetu iludus on jälle rivis. Et see tundus mulle sama, mis ´Conca d`Or `siis jagasin selle sõpsile ära. Hiljem järele mõeldes sain aru, et tegin lollisti aga ega tagasi ju ei küsi. Õnneks on sibullilledel see kena omadus, et nad ei lase nii lihtsalt ennast ära kaotada aiast.









eelmisel aastal kadunuks kuulutatud ´African Queen ` osutus elus olevaks ja lausa neljal varrel elus olevaks. Käivad jutud, et liiliad võivad vahel ka uinuvaid kaunitare mängida :D











see kunagi sõbralt saadud valge nimetu pääses pildile oma lehtede poolest, no on vahva  ju :D













´Royal Sunset ` 














Eelmisel aastal sõbralt kingiks saadud ´Orange Spider ` osutus küll uskumatult kollaseks aga on vahva ja vallatu õiega. Mulle meeldib












sasiaster (minu lemmikuim astrite seas aga jube viletsa juurdekasvuga) Aster diplostephoides ja sõbrad












kirju malve ´Rosanna ` Sidalcea malviflora ja sõbrad













liilia ´Friso ` (OT) koos siilkübaraga














mul on nõrkus karvase päevakübara Rudbeckia hirta suhtes. Ise see oma eluujäämise eest hoolitseb külviga, üsna delikaatselt. Kus üleliia nokin kevadel ära aga mõned puhmikud ikka jätan. Enamasti on õied kollase-pruunikirjud või pruunid. Sel aastal ka selliste kollaste päikestega.









tatari kermek Goniolimon tataricum 














mandžuuria kivirik Saxifraga manschuriensis hakkaski õitsema :)













astilbe ´Color Flash ` on tõeliselt ilusa lehestikuga













Sel aastal õnnestb ilmselt ka südaja aktiniidia Actinidia kolomikta vilju süüa















kellukas mida ei tohiks olla














kolmainsus: dauuria kilplehik Menispermum dauricum, mandžuuria elulõng Clematis terniflora var mandshurica ´Erecta ` ja ida-elulõng Clematis orientalis üksteist toetamas ja täiendmas 










Pooled asjad kindlasti kirja panemata.
Rohevahetuse taimed valguvad minuni igast ilmakaarest täiesti minust sõltumatult. Aitäh :D
Täna sain potitäie lavendlit. Jess :D
Muru kasvab kiiremini kui enne jaanipäeva.
Kõik hostad on istutet.
Enamus okasnumpsikuid istutet.
Lillepeenra kapsad kasvavad mürinal.
SS-i müügikataloog on ahvatlusi täis. Hirmsad siseheitlused :D

15 kommentaari:

  1. Ilus on Sul seal.Nüüd ise oma silmaga näinuna tundub Su aed veel võimsamana ja suuremana.Väga hea aura Sul seal,ja see kivilaprojekt.....Ooo!Suur ,võimas,lausa kadestusväärne.Seda tuleb kindlasti veel järgmistel aastatel vaatama minna,kui taimed kasvavad.
    Sa oled end korralikult kahe valla piirile ära peitnud,andis otsida,isegi geps päris kohele ei viinud,ainult külani.Sulevil veel sibulad ülesse võtmata,aga Sinu tervitused andsin edasi.

    VastaKustuta
  2. Oh jeerum, jeerum, te olete seal ju niiii palju korda saatnud, ime siis, et pildid kaduma ei lähe. Peab tulema kaema, nt septembris :)
    Mis aga puudutab neid valendavaid kauneid silte mägisibulike juures - heh, läbitud etapp ja mina astusin küll ämbrisse - fotoplaan ei tööta, sest kõik muutub, isegi siis kui sa kive ei nihuta. Mind nad oma kivilas rohkem ei häiri ja pealegi saab neid üsna sügavale maa sisse lükata. Nüüd on mul kõik alles ja haun siin autocadis peenraplaani :D Nojah, kuni näriline järgmisel aastal oma käikudega jälle midagi tuksi keerab. Aga kui sul on eriti hea plaan, valgusta mind ka, äkki on mul ka kasu.

    Kivila on põnev! Kui need nelgid kõik veel vohama hakkavad, siis on nagu Oh ja Ah

    Edukat jahti peremehele!

    VastaKustuta
  3. Ega ma nüüd küll päris täpselt aru saa, millega Sa seal hakkama oled saanud. Meeste tööd on kuidagi selgemad ja lihtsamad. Pole ka ime, kui korraga nii palju ja nii suuremahulisi projekte käsil, võivad küll lained üle pea kokku lööma hakata. Aga see-eest kui nad valmis, on nad ka korraga valmis. Nagu hopsti! :D
    Vesirott on küll suur õnnetus :(
    Ja mis Sa ikka heitled selle kataloogi juures, pane endale väljateenitud preemia taimed kirja ja elu on siis jälle lill :)

    VastaKustuta
  4. Oeh, kui palju toimetusi. Kivilast tõotab tulla üks tore paik(juba paistab). Nii tahaks päriselt näha, aga ei tea millal see võimalikuks saab... Ps. miks seda kellukat ei peaks olema? :)

    VastaKustuta
  5. Mul on tunne, et enamus aedu muutub vist aastaga tundmatuseni, igal pool tegevus käib...:) Aga aktiniidiale peab peale passima. Temal on nii, et kui talle näib, et aitab küll, siis laseb marja lahti ja kohe on teod ka jaol. Eelmine aasta jäin ilma. Esiteks oli ikka, et oota veidi, toored on...ja nädala lõpuks oli, et ei tea mis marju sina siit veel otsid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aktiniidia viljad valmivad nö tagantjärele ka, kui ära korjata. ma Tartu aias proovisin :)

      Kustuta
  6. Jah, valged (ega ka muud värvi) sildid peenrale ilu ei lisa. Soovitan samuti maasse suruda nii, et paar miillimeetrit otsast välja jäävad. Lõppude-lõpuks on need ju ikkagi Sulle endale, mitte külalistele. Kes loeb, surub tagasi.
    Kas SS kataloog on avalik või ringleb ringkondades?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. http://www.hot.ee/s/sibullilled/ 2015 on sinna lisatud :)

      Kustuta
  7. Milline toimekus! Ja kaunid õied . . . Liiliaõied ajavad alati kadestama, isegi kui neid omal ka aias on aga ikka on veel värve, mille järele õhata. See kolmainsus on ka hästi välja kukkunud.

    VastaKustuta
  8. Valge nimetu liilia on eriti ägeda skulpturaalse vormiga :)

    VastaKustuta
  9. teadmine aktiniidiate järelvalmimisest on hea, sest eelmisel aastal jäin ma oma vähestest mammudest igatahes ilma.Aga need sildid, ega neid ikka mitmeid kordi maasse ei suru küll, eriti veel sügavale, ma katsetan natuke teist materjali aga tulemised on näha alles aasta-kahe pärast ma kardan ja Krisile - ma viskasin selle kelluka kui üliinvasiivse sellest peenrast välja :D

    VastaKustuta
  10. Tunnen vesiroti puhul kaasa. Avastasin üleeile samuti tema tegevuse jäljed kaevukünkalt, oli mägisibulaid ja muid pisikesi üles kergitanud. Pidasin pika loengu kolmele trepil passivale kassile. Eks näis, kas said tööülesandest aru!

    VastaKustuta