pühapäev, 27. september 2015

kas mägilast on võimalik taltsutada ?

No selge see, et ei ole. Mägilast võib torupilli saatel tantsima saada ja vahel ehk veidi ka ninapidi vedada. Täpselt nii palju, et endal tekiks illusioon mägilase juhtimisest. Aga tegelikult ? Tegelikult võib olla täiesti vastupidi. Miks see jutt mägilasest, sest selle hooaja olulisim iluaianduslik projekt osutus just nimelt selleks mägilaseks :D 
Kõigepealt tee kasvuhooneni. Siis kui juba olid asteplaadid prooviks maha saanud, et kuidas nagu oleks, meenus Ülole, et drenaažisüsteem tulevastest vihmaveerennidest tulvava vee jaoks on tegemata. Üllatus, eksole :D 
No mina ütleks, et isegi Meeri vaatas nagu mõneti pooletoobiseid, et mis siis nüüd jälle
Ja ainuke koht kuhu see vesi maja nurkadest suunata oli loomulikult töös rada.













Kribinal krabinal algas kraavi kaevamine.
Lustiline labidas, mis ise kaevab :D














Mul tuleb siiani tibutagi selga kui mõtlen neile pisikestele taimedele, mis just istutatud ja mille ümber siis nüüd mullavallid kerkisid. Üldiselt jäid taimed siiski ellu. Kiitus Hillarile. Lõpuks sai ka tee valmis aga ma olen üsna kindel, et kevadel tuleb see ringi teha. Esiteks suutsid mehed selle renni jätta ja teiseks on plaadid seadistatud nautlevale aiavaatlmisele aga minu jaoks on see kiire liikumise rada kasvuhoonesse. Ülo pikakoivaline saab hakkama, sest astub üle plaadi aga mina tipin nagu totakas ja kui kiiremini astun, siis satun ainult vahekohtadesse. 
Õiget pilti ka pole sest valmis rajast teha saanud, sest mingid kaablid ja voolikud on segumasina pärast pidevalt jalus. Võiks siinkohal küsida, et kus siis mina ise olin. Ju ma kusagil mujal mehi usaldasin :D Oma viga.










Edasi algas maadlemine istutsalaga. Muhedike kivikla tegi mu nii ära, et tahtsin ise ka sellele kergele nõlvale mingit terrassilisust tekitada. Selgus aga kurblik tõsiasi, et kõik vajaliku suurusega kivid on majapidamisest lihtsalt otsa saanud. Lõplikult. Siin hakkas nüüd tööle minu tähtkujuline jäärapäisus. Et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka peaks ju saama elik jäär kohe peab peaga vastu kivi (või oli see nüüd vastu seina) jooksma. See on päris pikk ja keeruline rida mitmeid ponnistusi meie kõigi poolt enne kui peenrapinna katmiseni ajakirjade ja veerisega jõudsin. Tulemusega on nii ja naa. Päris rahul ma pole aga nii hull ka ei ole, et ei võiks jääda. Muidugi tahab see veel säädmist ja kohendamist ja vajumist ja siis jälle säädmist. No, et ikka natukenegi eri tasapindade illusiooni tekitada. Ja taimed peavad ka mingitesse mõõtmetesse kasvama. Siis muutub pilt hoopis teiseks. Seni aga saan ma siin eksponeerida kivikesi, mis muidu siin seal maja nurkades või kappides kallisvarana nutsakute sees vedelenud juba aastaid. Teeadupärast arnastan ma kive peaaegu samapalju kui taimi :P






























Ja kivid kui eksponaadid :D
nö Ülo elik pühvli aasta sõnn, sõps vähemalt sedasi arvas :D













päris alguses kartulimaalt leitud saurus














Kirjusid jumal teab kust, kuna ja miks






























Ja sellesse peenrasse saab nüüd koguda kõik tulevikus leitavad ilukivid ja kõik võivad julgelt helde annina mõne imelise ilukivi siia poetada :D















Paraku on seegi koer nagu kõik meie selle aasta aianduslikud koerad sabata. Jupike teed, mis aia sisemusse viib on veel vaja teha. Aga kas see juhtub sel sügisel on teadmata. 
Selgeks sain ka selle, et rohkem mingeid iluaianduslikke ehitamisi ei tule. Projektijuhti minust pole ja kui ise kõike teha ei jõua, siis ongi nii nagu on. See jorisemine muidugi ei tähenda, et ma meestele nii tehtu kui tulevikus tehtava eest tänulik ei oleks. Selge see, et olen. Ilma nendeta poleks ju üldse midagi. Aga metsistuv jungliaed tundub kuidagi kergema lahendusena, vist :D

Vahepeal on sügis Eestimaale jõudnud aga ega sellest eriti aru ei saa. Ilmad ju suvised ja erilisi sügisvärve ka ei ole.
üks vana vaher on natuke kirju, sest tema ninakesed lähevad kenasti punaseks ja koos kollaste lehtedega on kena seda vaadata












ja kämmalvahtra Acer palmatum lõhislehisel vormil on ka natuke sügist sees. Ülejäänud puittaimed, mis punast peavad sügisesse tooma alles mõtlevad, et kas.












ilusasti õitseb ilus krookus C. pulchellus














lõpuks otsustas õitsema hakata ka hiina emajuur Gentiana sinoornata ´Weisser Traum `













eile leidsin üllatusega, et kadunuks peetud elulõng ´Korean Beauty ` on ennast lihtsalt nii kõrgeks kasvatanud, et pole osanud vaadatagi












Paksust Margareetast on saanud hiidnaine Kreonta. Kesse küll seda taltsutaks ?













Ja isegi pilves ilma suhtelises hämaruses on värvi küll ja enamgi veel.















16 kommentaari:

  1. Praegu on selline aeg, et peaks töölt nädalakese puhkust võtma ja nautima iga päeva. Nii kaunis on.

    VastaKustuta
  2. Issake, aga kuidas Su kribulad seal hiidnaise ja muude hiiglaste vahel hakkama saavad? See polekski enam nagu sama viimati kevad-suvel nähtud kivila üldse...Ja kui kõrgel see elulõng siis on?
    Teerajale oleks mina mingi väikesegi looke sisse teinud, nii sirge on kuidagi nagu "vale". :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nojah, see kivila esimene osa ongi selline sügiseti olnud, kukeharju kolin juba kolmas aasta sealt ära :D teerada ikka päris sirge ei ole aga kõverus ei mahtuud pildile :D

      Kustuta
    2. ahjaa, elulõng on püramiidi tipus oma õitega, ses mõttes, et muidugi pole 10 m aga istutasin 20 cm taime ja otsisin ikka altpoolt neid õisi :D

      Kustuta
  3. Küll sel aastal kerkib kruusakattega peenraid! Põnevad kivid teil seal, ka need suured Paksu Margareeta servas - tuleks mul ka maa seest ilusaid risttahukaid :)

    VastaKustuta
  4. Nagunäha tuleb eluterve jäärapäisus ainult kasuks! Armas kivila on saanud.

    VastaKustuta
  5. Lugesin su postitust ja vaatasin su pilte ja jõudsin järeldusele, et ma võiks vabalt teile elama kolida. No meeldib lihtsalt - kõik see labidas, mis ise kaevab ja need ilukivid ... te võite ise ka sisse jääda ...
    Väga-väga ilus on see, mis te teinud seal olete, kindlasti tulen järgmisel kevadel kontrollima :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Koli jah, koos kogu oma aia, maja ja perega, meil ju maad küll kuhu teid asustada :D Seltsis oleks ikka segasem olla küll :D

      Kustuta
  6. Ma jälle vaatan oma kruusateid õudusega ja mõtlen, kuidas neid ometi korras hoida ja kuidas nad teistel ometi korras püsivad ilma pideva rohimiseta...mürgitama pole ma nõus ja rohimiseks aega ei jää

    VastaKustuta
  7. Sellesse Kreontasse olen mina lausa armunud :) Kuna seal on ümberringi praegu kõrgemad püsikud, on see hiidnaine seal just see vajalik rosin või uba või kuidas ise tahad. Ära ole kurb, kujuta teda ette samasuguse nutsakana nagu need kukeharjad või mõni teine samasuguse kõrgusega taim selles osas ja Sa näed, et kogu see kivila kaotab poole oma võlust.
    Terrassid on tip-top, kui sinna teise ritta kevadel mõne väiksema kivi saaks suurema vastu vahetada, oleks tulemus ideaalne. Kui taimed kasvavad, kaovad need väikesed ära. Aga ta võib rahumeeli ka nii jääda.
    Pea oma tarkade meestega nõu, äkki ei pea teerada hakkama ringi tegema, võibolla saaks seda pikkade vahede asja nii parandada, et valada vahele veidi tsementi ja siluda see plaatidega ühtlaseks, teil ju masin pidevalt töös.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Huvitav jah, et Sul on Kreontaga täitse omalaadne suhe :D

      Kustuta
  8. No üsna taltsas mägilane sul ju :D murran siin pead, et kas uus kivila on seal, kus varem oli dmägisibulad? A muidu kogutud teosed ja kallisvara ühte kohta on päris hea. Kui tulen, panen sinu tarvis kivi tasku. Või vahest isegi kaks :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. see on see platsike kasvuka kõrval mida eelmine aasta juba nats alustasin

      Kustuta
  9. See Kreontaga pilt on seeria parim. Nagu paabulind saba laiali. Ja mis kukeharjade ära kolimine. Hoopis kribalad otsigu endale teine koht kui nad seda toredat põõsaste ja keskmise kõrgusega lillede peenart segama kipuvad. KIvinäitus on tore, kuid selle tulevik on tume - nagu näha on esimesele - hmm- astangule istutatud mingid põõsad, mis ilmselt kähku kogu kivipinna iseendaga ära katavad. Teega on väga lihtne - kolmandiku võrra kive juurde hankida ja igaühe sammule sobib. Ma ei ole kohanud veel kusagil üksikutest astekividest teed, kus astuda oleks mõnus. Ilus võib ju olla. Aga iseenesest üsna sürr vaade sel pildil, kus tee suundub otsejoones üle rohelise riba kõrge väänkasvudest tõkkeni. Ei mäleta kas selle taga oli aken või uks, võibolla oled oma fantaasiapiltide maalimisega ise ka omandanud fantastilised võimed otse läbi taimekardina imbuda :) Ilus on teil seal.

    VastaKustuta
  10. Õnneks on ronija taga aken ja mitte uks :D need põõsad on laialehised hortensiad ja ma pole kindel, et need üleüldse mul toimetama hakkavad kuigi kogu see projekt neist üldse alguse sai :) tulevik on segane mitmes mõttes seega :D

    VastaKustuta
  11. Rõõmus ja värviline on Sul seal! Mõelda veel need soojad ilmad juurde, mis nädalavahetusel olid, siis parim aeg igasuguste koerte ja sabadega tegelemiseks! :P

    VastaKustuta