KOKUKAS

Aalujate igasuvine kokkutulek. Minule alles neljas või juba neljas. Kuidas võtta. Igatahes, mispidi ka võtta, on see üks suurepärane ja imeline üritus. Kohustuslik, vähemalt minu jaoks. 

Sel korral siis Männituka talus. Armas ja ilus kodu tõsiste mändide keskel keset muidu lagedaid välju. Nagu saar. Oma saar. Kodusaar. Aed täis armsaid üllatusi ja toredaid detaile. Aed täis avarust ja samas hubasust. Aed kus on juba praegu kõik väga ok ja samas kus oleks veel potensiaali kui peaks jaksu ja tahtmist tulema. Otsisn pildipakist neid pilte, mis oleks natuke teised kui juba blogidest ja albumitst nähtud aga me oleme enamasti lummatud olnud samadest asjadest, vaadetest, kohtadest ja taimedest. Pealegi on pildistamine ja uudistamine korraga üsna keeruline. 

mändide toekus, avarus ja laste lustimiskoht, üks paljudest

minu lemmikdetail ja ilmselt mitte ainult minu

Suur tänu pererahvale meid kõiki vastu võtmast. See pole sugugi lihtne, sest taimi vahetavad aalujad on juhitamatu jõuk. See kahtlane läige, mis meie silmis süttib iga uue saabuva auto puhul. Need taimepotid, mis täiesti juhitamatult liiguvad ühest pakiruumist teise ja samas need ilmsüütud näod, mina ei tea midagi. Samal ajal vapramaist vapramad aalujate meespooled juba grillimas. Siis tõeline pidulaud paekivist müüride vahel (lõunakale on see tõeline eksootika). 

Ja siis me juba kulgesime, sest Anglesina aed oli ju peaaegu sealsamas ja kindlasti vaja üle vaadata. Sellise aiaga olin ma sina peal kui olin väike ja ka siis kui olin juba suur aga veel noor ja hiljemgi. Seda tüüpi aed oli minu lellel ja ma armastan neid linna(alevi) aedu. Ja nüüd sain ma aru ka sellest kuhu paneb Anglesina kõik need miljon ette kasvatatud suvelille. :D

näiteks korvidesse aga ka muudesse võimalikesse anumatesse kuni maja upub lilledesse ja see on nii romantiline ja külluslik ja armas. 

Pilte lihtsalt ei mahtunud tegema, sest meid oli nii palju ja peaaegu igal pildil on paar kuni mitu aalujat peal. Nägude näitamine aga teadagi kokkulepitult keelatud. Ka majade näitamine.

või kui, siis natuke ja läbi lillede :D ups puude

Eilsega sai siis jälle kaks varem nägemata aeda vähemaks. Minule siiski ühest aiakülastusest ei piisa, et kõike näha. Tegelikult ei piisa kahest või kolmestki korrast. Ja kunagi ma tahan kindlasti tulla veel. 

Edasi liikusime kuidagi sujuvalt juba Kundasse Taivi aeda, mis võttis meid vastu tuntud headuses ja paremanagi veel.

See oli minu jaoks uus (vabandan mõningate jalgade avaldamise pärast )

Siitmaalt hakkasid juba seltskonnad eri suundadesse liikuma. Kes tagasi, kes edasi. Meie liikusime edasi Palmse kanti. Aga see on juba teine jutt.

Ma olen siiralt õnnelik ja tänulik selle suurepärase seltskonna eest. Aalujad on lihtsalt võrratud, hullud aga võrratud :D Kallistan teid kõiki veelkord olgugi, et virtuaalselt.