teisipäev, 12. juuli 2016

ma ei tea...

...mis ja mismoodi, aga midagi oli :D Külaskäik Hallan Kivisaare maailma raputas. Ise nimetab ta seda parkmetsaks. Eks see nii oligi. Parkmets mille alguses on väga küps aed. 
selline õhtupäikese mängus














Seaslt kusagilt tavamaailmast me tulime ja paraku sinna ka tagasi pidime minema. Nagu ei tahtnudki. Hea oli olla. Isegi väga hea oli olla. Tagasi tahaks kohe kindlasti minna.











Ei osanud mina siin pilte teha. Ega polnud eriti mahti ka. Natuke ikka püüdsin kuigi seda, mis selles paigas toimub ei olegi üldse pildistada võimalik,Seda peab tundma, kuulama ja haistma. Nägema muidugi ka.

ei puudunud siingi see vars, millele punane tutt külge tuleb :D













riskin näidata kaasosaliste selgasid, sest muidu ei ole võimalik kirjeldada seda tunnet, et me oleme hiidinimesed pahkluuni suures meres kus viikingite laevad kusagile omi asju ajama sõuavad.










üks väiksem lodi oli ka, igasugust nasvärki täis :D




























huvitav, mis seal kaugemal on ? aga ei, liigume Paiga poole













lillekese kaisus kasvab puulaps














Paik elik lõkkekoht on kusagil seal meid ootamas














ma ei märganud küsida, kas puu ja kivimängudel ka nimed on aga minu jaoks on siin Väsinud mees armsama üsas












Armastajad ja lõvi 














Tulnuknaine














kaua tulijat oodanud sõnajalgus pink, mis lausa tekitas mõtteid. Igasuguseid. 













Paiga põlisasukad














kivimängud elik Kõrge koda














Toredaid skulptuure oli mujalgi ja kive ja rodosid ja metsamaasikaid koos aiamaasikatega ja paar begooniat ja puid ja puid ja kive ja mingid metsahaldjad liikusid ringi . Igasugust rahvast oli seal liikumas, istumas, kükitamas















Sellest käigust on nüüd küll juba paar päeva möödas aga ikka on raske sõnadesse panna. Kui minu esimene mõte kodus oli enda aed üles künda ja linna kolida kui täitsa mõttetu mutt, siis see oli ikkagi selline humoorikas mõttepõige. Peamine äratundmine, mis ma sain oli see, et kõike mida teed, tee kire ja armastusega ja kui kirg hakkab jahtuma, siis mine ja toida seda kusagil kus toitu rohkem on ja tee edasi. Seega ma olen õigel teel :)

tule minu juurde
ütles koht tule inimene
ma annan sulle kõike
mis mul anda on
aga selleks inimene
pead sa minusse panema
kogu oma armastuse
kogu oma hinge
kogu oma kire
ja kõik oma oskused
siis võime koos
teha maailmu ja imesid
aga kui sa mind reedad
maksan kätte
iial enam ei saa sa tundma
seda mida tundsid minuga



7 kommentaari:

  1. Jah, nii see ongi. Kui armastad, tuleb ka tulemus. Just säärane nagu lootsid, mõtlesid ja tundsid.
    Sellist aeda nagu Hallanil mujal ilmselt pole, sest kui palju ikka on neid õnnelikke, kes saavad aeda hakata metsa tegema nii, et olev mets ja lisatav mets ikka koos mängima hakkaksid. Ja kui ongi mets, siis mere lähedust me endale ikka koju tarida ei saa st. paadid meie aedades on sobimatud.
    Aga ma usun, et Sinugi aias on nurgakesi, kus on olemas see nimetu, see Tunne. Ja las puud kasvavad, küllap nad siis ise hakkavad rääkima, mismoodi edasi. Kõik paradiisid on isemoodi oma looja nägu :)

    VastaKustuta
  2. Sinu Luuletus ütleb kõik. Kõigi aedade kohta.

    VastaKustuta
  3. Ma endiselt kahetsen, et sinna aeda ei jõudnud. Aga üle enda varju ei hüppa ja ju siis ei olnud veel õige aeg.

    VastaKustuta
  4. Nüüd sain aru sinu esmastest hüüatustest. Sind kõrvalt vaadates kuidas sa hakkad enda avardumist rohkem märkama. Teised on juba ammu tähele pannud ja hoiavad su ligi :)
    Nüüd nägid oma loomingulisust avaldumas teises vormis ja see vaimustab kui keegi sinu veel-veidi-laiali-terviku on kokku pannud. Tore reis.

    VastaKustuta
  5. Jah, see aed ,kui seda saabki aiaks nimetada kummitab veel tükka aega peas.Mina nimetaksin teda kunstiteoseks.Selles on sul õigus-et kõike mida teed, tee kire ja armastusega ja seda on ka Sinu aias väga hästi näha.

    VastaKustuta
  6. Eve, kui sina oma aeda ka kirega ei teeks, siis kes veel... Ma arvan, et paneme ikka samas taktis edasi, ja just nii, et ei muutuks aia orjadeks. Lohakus ei ole patt, saan järjest enam aru. Seda viimast liblet ei pea taga ajama. Ka kõrge nõges on omaette uhkus, eile avastasin

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See polegi ju lohakus vaid paratamatus kui kusagil midagi loodusliku kaunilt kõrgeks kasvab :) Ja ma vaatasin ühte enda pilti kus naat nii kaunilt täiendab ilutaime, et laua kahju ära rohida :)

      Kustuta